Staaži on kolm nädalat ja käin seal lausa kuus õhtut nädalas. Käiks vist seitsegi, kui restoran esmaspäeviti suletud poleks. Pärast aastast füüsilise töö pausi on 40tunnine jalulolemine ja sinna lisanduv veel mäest üles-alla rühkimine väga tervitatav nädalakoormus.
On olnud päevi, kus ma mõtlen, et küll on ikka äge ja au, et ma sain võimaluse sellises kohas töötada ja nii palju uut õppida ja kogeda. Ja ka sellised õhtuid, kus me kõik tahaks ameti maha panna ja KOHE.
Mõlemas olukorras on mul siiski meeles, et saan miinimumpalka (13,5 NZD/h).
Praeguseks tajun juba restorani rütmi ja kolleegide iseloomusid. Sissesulamine on mõnusalt sujuvaks tehtud. Nüüd juba tean, kus asjad asuvad ega pea iga detaili üle küsima. Uus-Meremaa mereelu enam ei pelga.
Vahel paneb imestama, kas ma pole juba kõiki vigu ära teinud. Ei! Igal päeval on vist oma veakvoot ja endiselt jagub veel asju, mida valesti teha. Oma osa on ka sellel, et meil on kolm erinevat inimest, kes me kolmeliikmelist ettekandmistiimi manageerivad, ja neil kõigil on erinevad nõudmised ja tõekspidamised.
Vast kõige kurnavam ongi end mitu korda päevas lollina tunda. Aga ma olen valinud selle tee, et ütlen ausalt, kui ma ei saa aru või ei tea, millega tegu. Et külaliste eest lolli olukorda sattumist vältida, üritan selle köögis üle elada. Enamasti on keelelised hädad. Amuse-bouche'id ehk isutekitajad on iga päev erinevad ja kord oli taldrikul mingi püree. Eeh, misasi? Näidatakse: apelsini ja sidruni koore alt see valge osa. Aga kuidas see kirjutatakse? Pith. Lohutan end, et vaevalt on mõne Eestisse jõudnud immigrandi tuhande esimese sõna seas „säsi“.
Mõlemas olukorras on mul siiski meeles, et saan miinimumpalka (13,5 NZD/h).
Praeguseks tajun juba restorani rütmi ja kolleegide iseloomusid. Sissesulamine on mõnusalt sujuvaks tehtud. Nüüd juba tean, kus asjad asuvad ega pea iga detaili üle küsima. Uus-Meremaa mereelu enam ei pelga.
Vahel paneb imestama, kas ma pole juba kõiki vigu ära teinud. Ei! Igal päeval on vist oma veakvoot ja endiselt jagub veel asju, mida valesti teha. Oma osa on ka sellel, et meil on kolm erinevat inimest, kes me kolmeliikmelist ettekandmistiimi manageerivad, ja neil kõigil on erinevad nõudmised ja tõekspidamised.
Vast kõige kurnavam ongi end mitu korda päevas lollina tunda. Aga ma olen valinud selle tee, et ütlen ausalt, kui ma ei saa aru või ei tea, millega tegu. Et külaliste eest lolli olukorda sattumist vältida, üritan selle köögis üle elada. Enamasti on keelelised hädad. Amuse-bouche'id ehk isutekitajad on iga päev erinevad ja kord oli taldrikul mingi püree. Eeh, misasi? Näidatakse: apelsini ja sidruni koore alt see valge osa. Aga kuidas see kirjutatakse? Pith. Lohutan end, et vaevalt on mõne Eestisse jõudnud immigrandi tuhande esimese sõna seas „säsi“.
Vahel on lihtsalt raske omastada, et taldrikul olev plärts on vaniljevõiga keedetud krabi vanilje-suitsupaprika (ja midagi veel) polenta ja õhitud kapparitega ja näiteks valentinipäeval oli 11-käiguline menüü. Mul saab mälu täis, ausalt ka.
Kuigi külastajad suudavad iga päev mõne uue küsimusega üllatada, hindan oma toiduteadmisi heaks. Eks ma olen kõvasti vaeva ka näinud, sest alguses tundus toit nii võimatult peen ja valmistamisviisid hoomamatult võõrad. Esimesel nädalal Maret kurjustas, et keegi ei süvene sellisel määral. Aju muidugi kärssas sellest uuest informatsioonist. Vaatasin paar päeva tagasi legendaarsest Hispaania restoranist El Bullist vändatud filmi „Cooking in Progress“ ja siis ma sain ikka sutsu paremini asjadele pihta. Ega ma enne ei teadnud külmkuivatamisest ega paljudest muustki udujummigi (kurat, ise restoranide köögipoolt näinuna oli seda dokki kohati nii põnev ja valus vaadata, et oi-oi-oi; film ise aga lohises ja siis sai äkki otsa).
Muide, kui Martin Bosley's valiti mõni aasta tagasi Uus-Meremaa parimaks restoraniks, oli Ferran Adrià isiklikult Martinit õnnitlenud.
A jah, mis ma hõiskan, veinidega on see õppemaraton veel ees.
Mu töö lemmikosa on muidagi söömine ja joomine, elagu uued maitsed!
Pildimaterjaliks seekord teekond kodust tööle ehk Oriental Baysse. See on ilus.
Oriental Bay ja mitte eriti ülerahvastatud südasuvine supelrand:
Royal Port Nicholson Yacht Club: must puumaja on jahtklubi hoone, kus asub ka mu töökoht. Need värvilised paarikuurid on niiiiiiiiiii ilusad!!
Paar klõpsu mere poole ka:
Kuigi külastajad suudavad iga päev mõne uue küsimusega üllatada, hindan oma toiduteadmisi heaks. Eks ma olen kõvasti vaeva ka näinud, sest alguses tundus toit nii võimatult peen ja valmistamisviisid hoomamatult võõrad. Esimesel nädalal Maret kurjustas, et keegi ei süvene sellisel määral. Aju muidugi kärssas sellest uuest informatsioonist. Vaatasin paar päeva tagasi legendaarsest Hispaania restoranist El Bullist vändatud filmi „Cooking in Progress“ ja siis ma sain ikka sutsu paremini asjadele pihta. Ega ma enne ei teadnud külmkuivatamisest ega paljudest muustki udujummigi (kurat, ise restoranide köögipoolt näinuna oli seda dokki kohati nii põnev ja valus vaadata, et oi-oi-oi; film ise aga lohises ja siis sai äkki otsa).
Muide, kui Martin Bosley's valiti mõni aasta tagasi Uus-Meremaa parimaks restoraniks, oli Ferran Adrià isiklikult Martinit õnnitlenud.
A jah, mis ma hõiskan, veinidega on see õppemaraton veel ees.
Mu töö lemmikosa on muidagi söömine ja joomine, elagu uued maitsed!
Pildimaterjaliks seekord teekond kodust tööle ehk Oriental Baysse. See on ilus.
Oriental Bay ja mitte eriti ülerahvastatud südasuvine supelrand:
Royal Port Nicholson Yacht Club: must puumaja on jahtklubi hoone, kus asub ka mu töökoht. Need värvilised paarikuurid on niiiiiiiiiii ilusad!!
Paar klõpsu mere poole ka:
* * *
Uus-Meremaa meeldib mulle väga-väga palju.
Aga kuigi olen siin olnud vaid alla kahe kuu, on selge, et kui turistina on siin igati huvitav ja hea olla, siis elanikuna (või elualustajana) mitte väga.
Ilm ei hellita ja lõhe tulude ja kulude vahel meenutab, et maailmas on mitmeid kohti, kus see palju on paremini balansis.
Uusmeremaalased meeldivad mulle ka väga-väga. Nad on siirad ja otsekohesed ja terava huumorimeelega. Hästi sõbralikud. Aitavad eksinu õige teeotsa peale ja poolitavad sinuga oma viimase nätsupadja. Ent tegelikult nad võõraid kergesti omaks ei võta.
Loen tervet hulka „Eestlane välismaal“ blogisid ja alguses imestasin, et mismoodi nad saavad paari aastaga poolteist sõpra (kellest üks elab ilmatu kaugel). Kui Austraalias oli mul terve rodu tuttavaid juba ees, siis siin mitte. Ja nii ongi.
Nii et vahel ma istun, 11 tundi Eestist ees, otsin elu mõtet ja nendin tõika, et aeg kaob, mured jäävad.
Õigupoolest on need mujal olemise hädad universaalsed üle maailma, kui arutasin asju praegu Lõuna-Aafrikas resideeruva Liisuga.
Ma ju ei saagi siin tekitada endale sõpru, kellega olen 12 aastat koos keskkoolis käinud. Töökaaslased lubasid mu eest hoolitseda, kui ma varsti siia omapead jään.
Kallid sõbrad, mõtlen teie peale palju ja igatsen teid väga-väga.
Aga kuigi olen siin olnud vaid alla kahe kuu, on selge, et kui turistina on siin igati huvitav ja hea olla, siis elanikuna (või elualustajana) mitte väga.
Ilm ei hellita ja lõhe tulude ja kulude vahel meenutab, et maailmas on mitmeid kohti, kus see palju on paremini balansis.
Uusmeremaalased meeldivad mulle ka väga-väga. Nad on siirad ja otsekohesed ja terava huumorimeelega. Hästi sõbralikud. Aitavad eksinu õige teeotsa peale ja poolitavad sinuga oma viimase nätsupadja. Ent tegelikult nad võõraid kergesti omaks ei võta.
Loen tervet hulka „Eestlane välismaal“ blogisid ja alguses imestasin, et mismoodi nad saavad paari aastaga poolteist sõpra (kellest üks elab ilmatu kaugel). Kui Austraalias oli mul terve rodu tuttavaid juba ees, siis siin mitte. Ja nii ongi.
Nii et vahel ma istun, 11 tundi Eestist ees, otsin elu mõtet ja nendin tõika, et aeg kaob, mured jäävad.
Õigupoolest on need mujal olemise hädad universaalsed üle maailma, kui arutasin asju praegu Lõuna-Aafrikas resideeruva Liisuga.
Ma ju ei saagi siin tekitada endale sõpru, kellega olen 12 aastat koos keskkoolis käinud. Töökaaslased lubasid mu eest hoolitseda, kui ma varsti siia omapead jään.
Kallid sõbrad, mõtlen teie peale palju ja igatsen teid väga-väga.
