3.6.12
Tingel-tangel-džungel
Kära oli siiski vähe, ainult sääsepirin ja gibonid. Sääsed olid pildile jäämiseks liiga pisikesed, gibonid aga pelglikud ja kavalad seal puudeladvus..
Keelitasin Juani, et ta ei võtaks minu pärast vaba päeva, aga ta ütles, et on juba kolm päeva tööl käinud ja väsinud. Muidugi on väga huvitav, kui keegi oskab sulle rääkida rohkem, kui oma silm seletab. Juan oli hästi valmistunud: kotis olid tal köiejupid mööda kaljut randa laskumiseks ja muljetavaldav kamuflaažnuga.
Ühtlasi pakkuge, kui vana see tüüp on (ja siis pakkuge uuesti).
Pärastlõunane mäkketõus on sellise kuumaga ikka ülihigine ettevõtmine. Mul oli pulss nii laes, et pidin uhkuse maha suruma ja paluma tempot aeglustada. No et sääsetõrjet peale panna ja nii.
Valik erinevaid tüvesid. Umbes mitte kuskilt ei tohtinud kinni haarata, sest igal pool olid ogad või sipelgad.
Erineva kaliibriga tarzanid:
Noor jõujuur:
Väga suur hall liblikas, kelle pildile saamiseks pidi väga palju hiilima:
Veel midagi halli - ei midagi uut siin ilma peal - metsasea songitud auk:
Tagasi maheda briisi käes.
Ajan juttu türgi paarikesega, kes pole kahe kuu jooksul ühtegi kala saanud.
Ilus pilt, aga õudne vaadata.
Enne pimedat džunglist välja, enne õhtust äikest koju, vants-vants.
Rannas, umbes kõige käidavamas kohas nägime veel maosaba, mis lipsas oksahunnikusse.
Juan andis oma kodusest kasvatusest paar aaloejuppi ja läksin koju päikesest ja sääskedest punetavat nahka rahustama. Mõnus-mõnus on see värske aaloe. Ma paneks putka püsti - seda turistid ostaksid.
Pärastlõunane mäkketõus on sellise kuumaga ikka ülihigine ettevõtmine. Mul oli pulss nii laes, et pidin uhkuse maha suruma ja paluma tempot aeglustada. No et sääsetõrjet peale panna ja nii.
Juan andis oma kodusest kasvatusest paar aaloejuppi ja läksin koju päikesest ja sääskedest punetavat nahka rahustama. Mõnus-mõnus on see värske aaloe. Ma paneks putka püsti - seda turistid ostaksid.
Liivakärbsed
Ilmutan veel ühe rahvavalgustusliku artikli. Seekord Jumala loomingust, mis minu arust ei vääri maist eksistentsi – liivakärbestest (sandflies). Leidub neid liivastel aladel USAs, Austraalias, Uus-Meremaal, Aasias.
Kui ma eelmisel aastal esimest korda selle nuhtluse kaela sain, süüdistasin kõigepealt sääski, seejärel lutikaid. Mu keha oli kühmuline ja tumehall nagu vulkaanimaastik. Aktiivne kratsimine muidugi head ei teinud. Metsik sügelus ajas öösel une ära ja sundis mitu korda duši alla leevendust otsima minema ja Tiger Balmiga end kokku mökerdama. Kole oli. Fantastiline vorm, millega Austraalia suvesse minna...
Tegelik kurja juur oli aga niisiis liivakärbes, kellest ma midagi ei teadnud. Poole aasta pärast uuesti Malaisiasse jõudes olin aga palju targem ja 100% veendunud, et mu esirannavaenlane on liivakärbes.
Arvatavasti olen üle keskmise allergiline, sest liivakärbsed hammustavad ka teisi, kuid ma ei ole kellelgi nii hirmsat tulemust näinud.
Et väärikana Eestisse minna, pidin ma endale mingisugusegi jume peale saama. Aga kuidas?
Kohe esimene päev tõi mulle hommikusöögiks Aaroni, kes omas suurt kogust austraallaste (pseudo)liivakärbsetarkust, millest õõvastavaim oli fakt, et liivakärbes kuseb su naha alla ja seepärast niiviisi sügelebki ja seepärast peab hiljem võimalikult kuuma vee all end mitu korda seebiga pesema. Hmmm, mul on kuudis ainult külm vesi.
Wikipedia järgi ei vasta see pissimine tõele – emased liivakärbsed imevad verd, sest vajavad munemiseks proteiini. Mõte, et nad kasutavad paljunemiseks minu verd, ei ole suurt meeldivam kui see kuserotikahtlus.
Et ligi 40-kraadise kuumaga tuuletu õue peal päevitamine on võrdlemisi enesetapjalik ettevõtmine, viisin läbi inimkatse „Tiiu ja liivakärbsed.“ Mul on väga õrn nahk, nii et ühes ärapõlemishirmuga sai sellest tõeline missioon, mis vallutas kogu mu teadvuse ja keha.
Häda on selles, et liivakärbsed on pisikesed, hääletud ja lähenevad salamisi. Äädikakärbse mõõtu ja moodi, aga märkamatud. Mis aga ei tähenda, et neid ei oleks. Kui otsida, siis tumeda rannalina pealt paistavad nende heledad tiivad siiski silma. Segadust külvab ka see, et hammustamist sa ei tunne ja sügelus saabub alles järgmisel päeval.
* Liivakärbseid on rohkem jõe, oja vms magevee läheduses. TÕSI.
* Liivakärbsed lendavad madalal liiva kohal, nii et päästaks päevitamine mingi kõrgema aluse või laua peal. VALE. Märkasin neid ka õlakõrgusel ja ma seisin püsti.
* Tugeva tuulega liivakärbseid pole. EI TEA, kui tugevat tuult silmas peetakse...
* Jalgupidi vees olles pääsed. VALE. Mu veepiirine silent disco võis olla huvitav vaatepilt, aga jah, punniskoor kasvas sellegipoolest. Kummimadratsiga hulpimine päästaks ehk kärbestest, aga hoovus ja kuumauimane pea vähendavad ellujäämisgarantiid märkimisväärselt.
Aaroni sõnul on kõige efektiivsemad punniennetajad päevituskreemist, antiseptikust ja sääsetõrjest kokku segatud ühiskaitse ning kookosõli sisaldavad päevituskreemid. Wikipedias on lõbus nimekiri erinevatest õlidest suuvee, äädika ja Marmite'ini.
Proovisin beebiõli, mis osutus tegelikult päris tõhusaks. Rõõmuga märkasin õli sees mitmeid sääselaipu, aga järgmisel päeval mitte nii suure rõõmuga siiski ka paari uut hammustust. Pealegi oli liivas ja kuivatavas päikses-tuules üsna tüütu end õlist tilkuvana hoida.
Usun, et kõrge DEETi-sisaldusega putukatõrje aitaks, aga nahast hakkab kahju (niigi oli mul peal SPF 50 kreem...). Looduslikud vahendid on minu arust rohkem südamerahustuseks.
Hammustusest tekib järgmiseks üldiselt pisike korrapäratu punane laik, mis sügeleb RETSILT. Puusakohtadel tekkisid hammustuste ümber millegipärast pannkoogisuurused täpikogumid. Mitte ülepannikookide omad õnneks... Suhteliselt ebaterve näeb see kõik välja.
Seekord olin targem ja rakendasin TOHUTUT tahtejõudu, et sügamist vältida. Sest täiesti märkamatult kraabid end õudsesse konditsiooni. Mulle räägiti šveitsi preilist, kes enda eest üldse ei hoolitsenud ja lisaks pesi musta vihmaveega, nii et jalad läksid nii tugevasse põletikku, et ta ei saanud enam käiagi.
Tupsutasin punne teepuuõliga ja lausa maniakaalse agarusega. Teepuuõli kiidan heaks. Paari päevaga kublad kadusid. Kuigi hammustuskohad sügelevad isegi praegu veel, ligi kuu aega hiljemgi.
Nädalase eksperimendi järeldus on siiski see, et ainus võimalus liivakärbestest hoidumiseks on randa mitte minna.
Nii et tunneme üheskoos Eestimaa suvest rõõmu - tänavused kodused sääsed on küll elajalikud, aga liivakärbestega võrreldes poisikesed.
P.S. Pildid puuduvad esteetilistel kaalutlustel.
Kui ma eelmisel aastal esimest korda selle nuhtluse kaela sain, süüdistasin kõigepealt sääski, seejärel lutikaid. Mu keha oli kühmuline ja tumehall nagu vulkaanimaastik. Aktiivne kratsimine muidugi head ei teinud. Metsik sügelus ajas öösel une ära ja sundis mitu korda duši alla leevendust otsima minema ja Tiger Balmiga end kokku mökerdama. Kole oli. Fantastiline vorm, millega Austraalia suvesse minna...
Tegelik kurja juur oli aga niisiis liivakärbes, kellest ma midagi ei teadnud. Poole aasta pärast uuesti Malaisiasse jõudes olin aga palju targem ja 100% veendunud, et mu esirannavaenlane on liivakärbes.
Arvatavasti olen üle keskmise allergiline, sest liivakärbsed hammustavad ka teisi, kuid ma ei ole kellelgi nii hirmsat tulemust näinud.
Et väärikana Eestisse minna, pidin ma endale mingisugusegi jume peale saama. Aga kuidas?
Kohe esimene päev tõi mulle hommikusöögiks Aaroni, kes omas suurt kogust austraallaste (pseudo)liivakärbsetarkust, millest õõvastavaim oli fakt, et liivakärbes kuseb su naha alla ja seepärast niiviisi sügelebki ja seepärast peab hiljem võimalikult kuuma vee all end mitu korda seebiga pesema. Hmmm, mul on kuudis ainult külm vesi.
Wikipedia järgi ei vasta see pissimine tõele – emased liivakärbsed imevad verd, sest vajavad munemiseks proteiini. Mõte, et nad kasutavad paljunemiseks minu verd, ei ole suurt meeldivam kui see kuserotikahtlus.
Et ligi 40-kraadise kuumaga tuuletu õue peal päevitamine on võrdlemisi enesetapjalik ettevõtmine, viisin läbi inimkatse „Tiiu ja liivakärbsed.“ Mul on väga õrn nahk, nii et ühes ärapõlemishirmuga sai sellest tõeline missioon, mis vallutas kogu mu teadvuse ja keha.
Häda on selles, et liivakärbsed on pisikesed, hääletud ja lähenevad salamisi. Äädikakärbse mõõtu ja moodi, aga märkamatud. Mis aga ei tähenda, et neid ei oleks. Kui otsida, siis tumeda rannalina pealt paistavad nende heledad tiivad siiski silma. Segadust külvab ka see, et hammustamist sa ei tunne ja sügelus saabub alles järgmisel päeval.
* Liivakärbseid on rohkem jõe, oja vms magevee läheduses. TÕSI.
* Liivakärbsed lendavad madalal liiva kohal, nii et päästaks päevitamine mingi kõrgema aluse või laua peal. VALE. Märkasin neid ka õlakõrgusel ja ma seisin püsti.
* Tugeva tuulega liivakärbseid pole. EI TEA, kui tugevat tuult silmas peetakse...
* Jalgupidi vees olles pääsed. VALE. Mu veepiirine silent disco võis olla huvitav vaatepilt, aga jah, punniskoor kasvas sellegipoolest. Kummimadratsiga hulpimine päästaks ehk kärbestest, aga hoovus ja kuumauimane pea vähendavad ellujäämisgarantiid märkimisväärselt.
Aaroni sõnul on kõige efektiivsemad punniennetajad päevituskreemist, antiseptikust ja sääsetõrjest kokku segatud ühiskaitse ning kookosõli sisaldavad päevituskreemid. Wikipedias on lõbus nimekiri erinevatest õlidest suuvee, äädika ja Marmite'ini.
Proovisin beebiõli, mis osutus tegelikult päris tõhusaks. Rõõmuga märkasin õli sees mitmeid sääselaipu, aga järgmisel päeval mitte nii suure rõõmuga siiski ka paari uut hammustust. Pealegi oli liivas ja kuivatavas päikses-tuules üsna tüütu end õlist tilkuvana hoida.
Usun, et kõrge DEETi-sisaldusega putukatõrje aitaks, aga nahast hakkab kahju (niigi oli mul peal SPF 50 kreem...). Looduslikud vahendid on minu arust rohkem südamerahustuseks.
Hammustusest tekib järgmiseks üldiselt pisike korrapäratu punane laik, mis sügeleb RETSILT. Puusakohtadel tekkisid hammustuste ümber millegipärast pannkoogisuurused täpikogumid. Mitte ülepannikookide omad õnneks... Suhteliselt ebaterve näeb see kõik välja.
Seekord olin targem ja rakendasin TOHUTUT tahtejõudu, et sügamist vältida. Sest täiesti märkamatult kraabid end õudsesse konditsiooni. Mulle räägiti šveitsi preilist, kes enda eest üldse ei hoolitsenud ja lisaks pesi musta vihmaveega, nii et jalad läksid nii tugevasse põletikku, et ta ei saanud enam käiagi.
Tupsutasin punne teepuuõliga ja lausa maniakaalse agarusega. Teepuuõli kiidan heaks. Paari päevaga kublad kadusid. Kuigi hammustuskohad sügelevad isegi praegu veel, ligi kuu aega hiljemgi.
Nädalase eksperimendi järeldus on siiski see, et ainus võimalus liivakärbestest hoidumiseks on randa mitte minna.
Nii et tunneme üheskoos Eestimaa suvest rõõmu - tänavused kodused sääsed on küll elajalikud, aga liivakärbestega võrreldes poisikesed.
P.S. Pildid puuduvad esteetilistel kaalutlustel.
Tellimine:
Postitused (Atom)