Hiidlasest kasvab kosmopoliit

Kolm uudist

2012-02-02T02:25:00.000-08:00

1. Ostsin uue parfüümi – Moschino „Glamour'i“, kuna üks ilus kaubamaja siin on sunnitud kauba poolmuidu maha müüma. Isegi majapidamistööd on palju meeldivamad, kui ma nii hästi lõhnan.
2. Käisin juuksuris. Võõra juuksuri juurde minek on mu jaoks alati närvivapustuselähedane kogumus, sest mul pole eriti palju juukseid ja siis ma kissitan seal peegli ees, et mitu neist seekord alles jääb. Kuna kohaliku valuuta voog on praegu veel kujuteldav, käisin salongis nimega Snip (120 The Terrace, Wellington), mille slogan on “Haircuts that don’t cost the Earth”.
Maksin lõikuse ja päikesekahjude leevendamise eest 30 NZD. Aegu seal kinni ei pandagi. Lihtsalt lähed kohale ja ja ootad natuke oma järge. Odav, kiire, kvaliteetne city-juuksla – vägagi kosutav vaheldus Eesti mitmekuuliste järjekordade ja Sydney hingehindade peale.
Seda salongi soovitas mulle töökaaslane. Sest...
3. Ma käin nüüd tööl!

* * *
Ühel neljapäeval, kui läbi tormi enam erilisi valguskiiri ei paistnud, ronisin oma pesast välja ja tegin CV-tiiru peenemates restoranides tõestamaks endale, et olen vähemalt proovinud.
Teisipäeval helises telefon. Magasin muidugi ja võite arvata, kui piinlikult juhmakas ma telefoni otsas olin, aga inimene teisel pool jäi siiski viisakaks ja kutsus mind neljapäeva hommikuks intervjuule Martin Bosley restorani.
„Yes, yes, yes!“
Ühtlasi on see mu kodule kõige lähem restoran.

Intervjuude eel olen ma alati õudselt närvis, et ma ei oska inglise keelt, ennast müüa ega eriti valetada ka. Kohapeal räägin, mida sülg suhu toob.
Mu eelmine töövestlus siin oli stiilis „Räägi endast!“ Äh?! Seletasin siis, et Austraalias tegin seda ja teist ja päris fine dining see polnud. Umbes niiviisi seletasin, et intervjueerija pidi ütlema, et nende kasvuhoonelaadne pensionäripleiss on küll väga peen koht. Et annavad teada, kui mind proovipäevale valitakse, et vaadata, kuidas ma teistega sobin. Rohkem ei kuulnud ma neist enam midagi.

No igatahes Bosleysse minnes mul peopesad higistasid. „Oota natuke, Martin tuleb ka,“ ütles manager. „Selge, keegi veel...“ ja ei vedanud üldse kokku, et Martin Bosley isiklikult. Ei ole hea teada, et sa oled ühes Uus-Meremaa parimas restoranis ja su ees on celebrity chef.
Onud olid sõbralikud ja küsisid igasugu asju mu eelneva elu ja teeninduspõhimõtete kohta. Ma ei olnud kitsi ka, ladusin letti müüvamaid fakte nagu kaastööd Playboyle ja ütlesin ausalt, et ma pole fine diningus varem töötanud. Hea tunne jäi tagantjärgi, rohkem mina ise ei oleks saanud olla. Ah jaa, töötunde pakuti nädalas 50-60 (!).

Kui sain pärast kõne, et „sa meeldisid meile väga ja kas sa saaksid tulla reedel ja pühapäeval proovipäevi tegema“, oli mul nii-nii hea meel, et värisesin üle keha.
Lollakas õnneirve näol, asusin menüüd läbi guugeldama - kohalikud mereannid prantsuse ja jaapani köögi mõjutustega. Nii et paljude menüüelementidega, sh kaladega, polnud ma mitte mingilgi viisil varem kohtunud. Lugesin ka Bosley (kolmekilogrammise?) raamatu läbi ja oigasin toidupilte vaadates.
Ta armastab mängida erinevate tekstuuride, maitsete ja värvidega. Kel huvi, minge vaadake menüüd ja pilte restorani kodukalt.

Lühiülevaade proovipäevadest
Esimene õhtu: töövari. Öeldi, et võtku ma rahulikult, ei mingit initsiatiivi, vaata ja jälgi ja muretseda pole vaja, alles paari nädala pärast antakse oma sektsioon - ports laudu, mille eest üks konkreetne ettekandja vastutab.
Restoran on täis – seal ainult 9 lauda ongi (pluss üks lisalaud igaks juhuks), kokku nii 30 kohta. Menüü, teeninduse ja kõige kohta on mul umbes sada tuhat küsimust. „Kus sa seal Sydneys täpselt töötasidki? Ise ütlesid, et see polnud fine dining koht?!“ küsib mänekas.
Teine õhtu: runner ehk siis tassin taldrikuid Veedan aega peamiselt köögis ja tüütan kokkasid iga jumala puru, täpi, kuubiku, triibu, püree, kastme, vahu, geeli, želee, parfait', lehekese jne asjaga, et ma oskaks neid külalistele selgitada. Ferran Adrià (el Bulli) hõngu on seal majas kõvasti.
Demonstreerin klientidele oma hispaania keele oskust ja Martin seletab, et see tüdruk on hoopiski Eestist.
Kolmas õhtu: saan omale esimesed kaks lauda. Jee, turistid, kes küsivad kõikvõimalikke asju ja lisaks hakkab ühel proual nii halb, et ta ei saagi süüa. Horror!
Ühtlasi langeb motivatsioon olematuks, sest palk pidavat olema väike ja tipid veel väiksemad. Pärast ülepeakaela armumist hakkab ikka igasuguseid detaile välja tulema.
Neljas õhtu: tegutsen nooremmänekaga kahasse. Ta on siuke kontrolliv ja targutav nagu noored juhid ikka. Õhtu edenedes ütleb ta, et, Tiiu, see on sinu sektsioon. Tavaliselt ongi ettekandjal/kelneril kolm lauda. Konti see ei murra, aga detaile, mida meeles pidada, ja jooksmist jätkub. Eriti alguses.
Samas on koduste õhtusöökide korraldamine on isegi raskem – restoranis ei pea produkte kokku tassima, süüa tegema ega nõusid pesema.
Ega ma muidugi otseselt kiita saanud. Lihtsalt öeldi, et mõnil ei suuda ka 3-4 nädalaga paari lauda korraga teenindada. Homme jälle.

Keel, mida ma nüüd räägin, on selline prantsuse-jaapani-hispaania-inglise-maoori jne segu: amuse-bouche, bisque, soubise, a la plancha, furikake, saint-nectaire, shiso leaves, béarnaise, scampi, sashimi, vadouvan, kimchi, congee, su-miso, comté, umeboshi plum, chawan mushi, kai moana, espelette, kina. Ma päriselt ka tean, misasjad need on ja oskan lahti seletada. Samuti oman algteadmisi Uus-Meremaa mereelu kohta. Et aju ikka pidevalt kärssaks, on menüüs iga päev muudatusi.
Kaebasin juba bossile, et selliste standardite juures muutub mul tulevikuks õhtusöögiks sobiva restorani leidmine üsna keeruliseks.

Nagu Liisa ütles: kes oleks võinud arvata, et Tiiust saab toidufriik. Aga tõesti, nii on juhtunud.

Mmmm... ja töötajate õhtusöök ei ole ühispaja makaron või karri, vaid ilusti serveeritud ja tervislik ja SUPERhea.

Kui võtta vaevaks võrrelda (minu) restoranitööd Uus-Meremaal ja Austraalias, on ühisosa üsna vähe - valge pluus ja mustad püksid. Ühes on rahulik, toetav, sõbralik töökeskkond, teises aga jällegi makstakse palka ka.

Today I'm wearing this...

2012-01-23T02:45:00.000-08:00

22. jaanuarile kõige lähemal esmaspäeval tähistatakse siin meie provintsis Wellingtoni päeva. Tööle ei pea minema ja nii. Ega suurt mujale ka minna pole - pubisse ja Birdman 2013 vaatama. Kohalikud isetegevuslased astusid seal üles muusikaliste etteastete (kitarridega maoori moorid emomussi tegemas on täitsa huvitav kogemus) ja vettehüpetega.

Kel omal ratast parajasti kaasas polnud, sai selle korraldajate käest ja siis sumaki merre, mis heal juhul on 16 kraadi. Õhk 14 ja boonuseks tuul nagu alati. Huh, eile õhtul oli 10 kraadi ja ilmasaidil oli märge "feels like 7" ja tundsin end nagu konservkurk rõskes keldris.

Kõik siinsed üritused on sellised lõunased. Nii kui sisse jõuan elada, on juba läbi (v.a see piknik-vabaõhukino botaanikaaias, kus pidi pimedust ootama ja mul polnud ei süüa, juua, sõpru ega iPodi).

Aga laste trall täitsa kestis veel. Parajasti mängis trumme üks ökoputukate ansambel. Kostüümid oli sellised nagu poola reklaamides kujutakse peldikupotisitikaid.
Üllataval kombel oli see kõik väga lõbus, mu lemmik oli see parempoolne torumees. Parim kostüüm aga alles väntas kohale...
Ja kohal ta oligi:
Korraldajad ei pidanud seda siiski lastepeole sobivaks outfitiks ja noorhärra pidi otsa ümber keerama.

Järgnes raju tantsupidu.

Selle pildi peal on neli karglevat isa - päise päeva ajal kaine peaga ilma igasuguse valehäbita. Sellised vaatepildid selgitavad, miks Uus-Meremaad on nii lihtne armastada.

Eesti ja Soome

2012-01-20T18:19:00.000-08:00

Täna on siinkandis tähtpäev – kaks nädalat Uus-Meremaal.
Mul on pangakonto, telefoninumber, IRD number, elupaik ja teadmine, et mu mõtteviis „töötamine on vaestele“ ei ole eriti jätkusuutlik. Enesekindlus kõigub nagu alkoholi mahuprotsent Changi õlles - seda on ja vahel on natuke rohkem. Mitte et ma pankrotis oleks, a kärsitu koduperenaine küll (tohutu oma kodu igatsusega).*
Loomulikult olen tööleidmisse panustanud minimaalselt, aga meeldivamaid kohti olen oma CV-ga juba kostitanud, aga seni ei ole keegi mu ettekandmisteeneid vajanud ning vaikselt tundub, et troopiline Tartu (Peedu väljend) ei ole kummist....

Kiirelt rikastumiseks on Uus-Meremaa muidugi vale valik. Sest kuigi elu tundub odavam kui Austraalias, pole vahe teab kui suur. See-eest on aga sissetulekutes VÄGA tuntav vahe – näiteks. Nad siin pööritavad silmi, kui kuulevad, et Austraalias makstakse ettekandjale ligi 30 NZD tunnis. Siin pakutakse13 NZD.

Igatahes oli mõned päevad tagasi kohaliku lehe esiuudis sellest, et 1. novembri seisuga oli 2011. aastal Austraaliasse õnne otsima – õigemini siis raha järele läinud – 35 800 uusmeremaalast. Kõige aegade rekord ja 4,4 miljonilist elanikkonda arvestades märkimisväärne hulk.

Ajaleht uuris nii 15 inimeselt, miks nad Austraalia kasuks otsustasid. Kiividele kohase otsekohesusega loetlesid nad kõik plussid:
- paremad palgad ja karjäärivõimalused;
- suuremad linnad (olgugi et prussakate ja ämblikega) ja ilusam ilm;
- odavamad toidukaubad, autod, bensiin ja elekter:
- väiksemad telefoniarved;
- autod odavamad;
- paremini korraldatud ühistransport;
- rohkem kontserte ja meelelahutust.

Uus-Meremaa kontole ei jäänudki midagi muud head kui et mõnus elukeskkond.
Mõni siiski tunnistas, et on raske perest eemal olla ja kui majaraha kokku saavad, tulevad tagasi.

Siiajäänud lähedased ei pruugi seda asja aga nii kergelt võtta. Nii võis paar päeva hiljem leida esiuudiste hulgast ka preili Angela loo. Tema peika teatas Austraaliasse minekust alla 12 tunni ette. „Võttis koti ja läks. Ja see oli veel minu kott!“ ei anna talle rahu.

Kuna härra oli kõva kalamees ja käskis heade kalatuskohtade kogu oma elu hinnaga kaitsta, võttis hüljatud Angela nõuks need internetis maha müüa. Huvi oli meeletu.
Angela ütles, et ei teinud seda mitte kättemaksuhimust, vaid tahtis natuke nalja teha. „Peaasi, et koti kätte saaks,“ ei kaota ta lootust.

** *
Kõvasti leheruumi sai sel nädalal aga Blanket Man ehk legendaarne Wellingtoni kodutu Ben Hana. Tekimeest peeti isegi linna ainukeseks maskotiks. Ben oli korralik töötav pereisa, kui ühel hetkel hakkas kõik viltu vedama, muuhulgas sõitis ta purjus peaga oma sõbra surnuks. Nii et 1990. aastate lõpust vedeles ta kangekaelselt tänaval. Ümber tekk, ei midagi muud. Ükskord vabastati ta vangimajast ka tingimusel, et kannab edapidi trussikuid.

Viimasel ajal oli tal tervis kehvavõitu – eks alkohol ja alatoitumus tegid oma töö. Nii pidi ta end regulaarselt haiglas näitamas käima, kuni pühapäeval seal haigla ees ta surigi.

Mälestushetked Blanket Mani peamises lösutamispaigas Courtney Place'is.
Need pildid on tehtud päev pärast surma. Nii et võite ise ette kujutada, kui palju träni on seal nädal aega hiljem.

HILJEM: Ja nüüd kogu tavaar ära korjatud, aga seinaruumi ikka kõvasti täis kirjutatud:

*Just kuulsin, mida tähendab siin tööotsimine. Näiteks helistad kaks kuud järjest iga päev kell kuus hommikul tööagentuuri. Või näiteks juuli lõpus alustad otsimist ja oktoobris saad tööle. Jee.

Suvila

2012-01-16T20:35:00.001-08:00

Aknast vaatavad vastu hortensiad.
Vead ennast aeda. Kümmekond meetrit ülesmäkke, ürdiaiast ja kressipuhmastest läbi. Seal on kollane pink.
Vaatad silmi kissitades päikest.
Ja linna.
Siis lähed tagasi alla aeda. Laotad murule teki ja loed Frances Mayesi "Toscana päikese all".Meil on ka suvi ja maja nagu maal ja väga inspireeriva köögiga.
Täna lõunaks valmis seal kohaliku ajalehe pühapäevalisas välja pakutud tomati-, feta- ja baklažaanipirukas.
Vaja läheb:
4 spl oliiviõli + natuke pealepiserdamiseks
1 peeneks hakitud sibul
2 cm kuubikuteks lõigutud baklažaan
3 peeneks hakitud küüslauguküünt
1 spl väga peenikeseks hakitud rosmariini
soola ja värskelt purustatud musta pipart
400 g lehttainast
200 g lehmapiimast valmistatud fetat
3 suurt tomatit, millel on seda sisemist löga veits välja võetud ja seejärel viilutatud u 0,5 cm paksuseks
Serveerimiseks palsamiäädikat ja basiilikut

Mis edasi:
Pane pann tulele ja kuumuta õli ning lisa sibul, baklažaan ja rosmariin. Prae 10 minutit, kuni sibul ja baklažaan on pehmed ja kergelt pruunikad.
Seejärel maitsesta soola-pipraga ning jahuta segu maha (mida me ei mallanud oodata).
Retsept käskis tekitada 32 cm diameetriga lehttainaringi. Me jätsime selle aga kandiliseks ja vorm oli ka kandiline. Ääred 2 cm kõrgused. Seejärel võta kahvel ja augusta tainast kohe mõnuga.
Taigna peale lao baklažaanisegu, pudista fetat, lao tomatilõigud ja piserda üle oliiviõliga.
Seejärel pista pirukas 25 minutiks 200-kraadisesse ahju, kuni tainas küps ja tomatid pruunikad, mis meil ei juhtunud, sest ei vabastanud tomateid nende lögasest sisust, kuid ootamatult ei kannatanud selle mahlase tulemuse pärast isegi toote välimus (ega ka maitse!).

Nii viis minutit kannatust, kuni pirukas jahtub. Palsamiäädikat peale ja mmm... mõte hakkab kohe tööle, milliseid mõnusaid maitsekombinatsioone järgmine kord katsetada.

Töö(tu)turu uudistest mõnes teises saates.

Ajaa

2012-01-14T02:10:00.000-08:00

Kes vabariigi aastapäevaks tahab tervisi saata, siis mul on aadress ka:
45 Palliser Road
Roseneath
Wellington 6011
NEW ZEALAND

Island Bay

2012-01-13T22:47:00.000-08:00

Üheksas päev Wellingtonis. Tunnen endiselt, et suur õnn on mu õlul.

Wellington on kindlasti kõige coolim (pea)linn, kus ma olen olnud.
Otsisin isegi ükspäev kaks tundi tööd ukselt-uksele. Nii närvis olin enne, et kuni vasaku väikese varba küünelakini üritasin täiuslik olla. Ja siis ma sain aru, et ma olen täielik idikas, sest Sydneys ma ju võtsin ise CV-sid vastu ja see nagu tähendaks praegu, et ma kardan iseennast.

Kõigega harjub.

Arvatavasti ei vaidle ma ka varsti enam vastu, kui mulle öeldakse, et ära muretse, sa oled naisterahvas ja dressidega on väga okei õhtul välja minna (ehk siis peaasi, et emane) . Ja kui üldse meiki pole, ei saa ju ka hommikul külas ärgata nagu peletis.
Inglise keel (taand)areneb: mantrol, sunsmart, hospo... Ja eesti keel on juba kerge uus-meremaa aktisendiga: "Vaata, sii sial."

* * *
Sydneys ei orienteeru ma siiani korralikult, siis siinsed mastaabid on palju paremini hoomatavad. "Tunne oma kodulinna"- raames on plaanis käia läbi turud ja rannad ja mõnusad kohad. Muuhulgas ka paik, kus elab Uus-Meremaa rahvuslik aare, filmimees Peter Jackson (see Sõrmuste Isanda tüüp).

Täna läksime tuule eest varju linnaossa nimega Island Bay, mis asub viis kilomeetrit kesklinnast lõuna poole.

Elamupalistus:

Rannaküla arhitektuurinäiteid, hobusepead ja paat-rõdu:
Elanikke on seal nii 7000, sealhulgas mitmeid kunstnikke ja kirjanikke. Keskkond peaks loomingulist tegevust soodustama küll.

Taamal on Tauteranga saar:
Parkla oli autosid täis, inimesi ei paistnud eriti kuskil. Sest nad olid kõik vees ja kuskil kivide sees ja uudistasid merekaitseala. Infotahvel muidugi kuulutas, et paremad ajad on möödas - puusani vees olevat olnud nii homaare kui pāuasid (Wikipedia ütleb, et see on teatud meretigude maoorikeelne nimetus) ning ka riffahvenaid ja hapukusid kohtab nüüd harva. Mul pole aimugi, mis see hapuku (Polyprion oxygenios) eesti keeli võiks olla, aga suur on ta küll - keskmiselt 80-100 cm ja kaalub kuni 30 kilo.

Sukeldujaid ei heidutanud see ega ka nii 13-kraadine vesi. Esimesel pildil olev härra ei saanud kuidagi veest välja, kuni üks instruktor tuli juhtnööre andma. Meist ta jäigi oma sisikonda välja oksendama. Karm vaatepilt, eriti ei taha sukelduma minna ma.

Võti tulevikku

2012-01-09T00:03:00.001-08:00

Täna oli hea päev - kohalik arsenal täienes tormimantli, joogapüksikute ja koduga. Kohtumise kokkuleppimisest majaomanikuga kuni võtmeteni läks kaks tundi. Tänu muidugi heale soovitajale. Neljapäeval kolime.

Olen ikka veel keskendumisvõimetult elevil, ullallalaaa!

Nüüd saab lohaka elegantsiga öelda, et elan Mount Victorias, sest see on väga hea (st kallis) piirkond. Kesklinnast u 20-minutilise mägimatka kaugusel. Arvatavasti tegin täna ajalugu ja olin esimene, kes läbis selle raja kontsadel. Villid talla all teavad, millest ma räägin.

Elu läheb ülesmäge:
Kuni vastu tuleb 45 Palliser Road:
Õnnelik Miss Zuum poseerib uue kodu verandal:

Tahtsin punase ringi ümber maja vedada, aga olen siiski nats mööda pildistanud:
Vaade linnale ja lahele on selline, et ma tahan KOHE juba verandale hommikukohvi jooma:
Kohe otse mäest alla asub Oriental Bay ja vasakult alt nurgast paistab ka liivaribaga rand:Ilusat võsa tee pealt:

Küll on hea meel! Perenaine valib inimesi nii, et kõik elanikud omavahel kokku klapiks. Ta lubas tegelikult juba ühele poisile ära, a meie energia oli parem.
Perenaine: "Kutsuge siis ikka sõpru ka külla."
Me: "Ei ole muret, meil pole veel ühtegi."

Cooli- ja tuulelinn

2012-01-07T16:29:00.000-08:00

Tagantjärele on kindlasti naljakas mõelda, kuidas me Wellingtonis elu alustasime. Alguses pole ju aimu ei linnaosadest ega pensionifondidest. Panga valid ka selle järgi, mille ATM-e kõige rohkem silma jääb. Wikipediast lugesin, et rahvaarvu arvestades on siin rohkem kohvikuid kui New Yorgis.

Wellingtoni vaated. Lambton Harbour, Te Aro ja Mount Victoria.
Majad nagu lambad mäenõlval.

Vaid üks asi on kohe selgelt tajutav - soe siin ei ole ja tuul logistab ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Enamik tuttavaid ütlesidki Wellingtoni kohta lühidalt: tuuline. Praegu on helgematel hetkedel nii 20 kraadi ja kuigi õige suvi pidi saabuma veebruaris, tahaksin ikkagi esimese palga eest osta (kummi)saapad ja võibolla ka mütsi. Ilm võiks juba paraneda, et saaks ka ilma tormiülikonnata õues liikuda.

Stripika tüdrukud käivad flaiereid jagamas ja nõuab väga suurt kujutlusvõimet, et ametirõiva, kossaka XL-suuruse vatijope all võiks midagi seksikat olla.

Uus-Meremaa ei ole eestlaste seas popp, aga mul on Wellingtonis isegi üks tuttav - Larissa, keda tean 14 aasta tagusest ajast Raadiku ühikast ja hiljem RASIst (need lugejad, kes mind eriti ei tunne, saavad nüüd välja kalkullida, et ma olen umbes saja-aastane). Ta elab siin juba 2006. aastast ja jagas lahkelt infot maavärinatest poti-pannipoodedeni.

Eks nüüd loenduse järgi paistab, kui palju neid eestlasi olemas on, aga arvatavasti mitte väga palju ja seetõttu on päris arusaamatu, kuidas neid sellegipoolest igale poole jagub.

Korealannast pangatädi Eun Young oma imestust ei varja, kui ta esimest korda elus eestlast näeb. „Üliõpilased?“ ei mõista ta, miks peaks keegi Wellingtoni elama tulema. „Või tahate hoopis siin mehele minna? Teate, ma ei soovitaks. Kiivi mehed on ilged koonrid, üldse ei taha sulle asju osta! Ma abiellusin kiiviga, sest alguses mõtlesin, et ta on britt!“

Pangakontoris on uhked valged sambad. „Kumb teist süüa teeb?“ uurib Eun Young edasi. "Ei, täna ärge küll ise süüa tehke. Minge parem vee äärde restorani ja võtke klaas veini ka. Seal võib ägedaid mehi ka kohata."

Meil on ikka veel meeles, et tulime kontot avama, pass näpus, ilma et oleks kohalikku aadressi, telefoni, töökohta, valuutat ette näidata... Kui ma oleksin juba märganud, et Wellingtoni ametlik tunnuslause on „Absolutely Positively“ (või on see siis New Zealand's Capital of Cool), ei võitleks ma suure segadusega enda sees, et kuidas võib asjaajamise protsess nii lõbus olla; et kas sõimata ei saagi. „Oot, jõuluvana elab ju Soomes. Kas te olete teda näinud?“ Tunni aja pärast on konto avatud, netipank ka lahti.

Kohaliku kõnekaardi soetamine käib kiiresti. Mu Uus-Meremaa number on + 64 211 031 742. Ei suutnud vastu panna kiusatusele valida sama lõpuga nagu mu eesti number, mis on ajutiselt suletud. SIMkaardi registreerimiseks ei pea 20 minutit automaatvastajaga maid jagama nagu Austraalias, aga üldiselt on igast eluolulised süsteemid esmamulje järgi samasugused. Mis puudutab siis näiteks poode ja teenuseid ja et palka saad korra nädalas ja renti maksad kahe nädala tagant. Jne. Ainult et „Responsible Service of Alcohol“ puudub siin. Ehk siis toidupoes müüakse veini ja joomarlusega seotud töö jaoks ei ole vaja läbi teha spetskoolitust.

Kahe päevaga olen hänginud kohalikul kuulutustelehel TradeMe isegi vist rohkem kui Facebookis. Kuulutustemaailm piire ei tunne: kamp kohalikke mehi otsib endale pubisse õlleostjaid (töökuulutus) ja 24-aastane saksa poiss Stefan viskas oma sõbrad bussist välja ja soovib leida uusi vanmate'e - kahte inimest, kes tahaks temaga tasuta elada (korterikuulutus).

Põhjasaare lõunatipus asuv Wellington on Uus-Meremaa pealinn. Pindalalt ligi 3 korda suurem, aga rahvaarvult Tallinna mõõtu. Piisavalt pisike, et kohe esimesel ööl avastada, et üks teatud baar;) on me öömajast ümber nurga, aga samas piisavalt suur, et kõike kohe kätte ei anna. Aga tunne on teine, sest sa pole poole linnaga koos koolis, tööl ja voodis käinud. Nullist pihta jälle!
Õhustik meenutab aga Tartut. Aeglane ja sundimatu.

Kõik inimesed näevad välja nagu nad oleks just maalt tulnud või teeks muusikat. Küll mul on hea meel, et mu kesises garderoobis on lisaks suveriiete kollektsioonile dressid ja tossud ja mõningaid 1980.-90. hilpe. Nii et tänavapilti sulandumisega probleeme ei ole ja igale poole sisse kõlbab ka minna.

Kuum suvelook poeaknalt. Tegelikult on tennised juba umbes kõigil inimestel juba olemas.

Oo, ja tunniajase sõidu kaugusel asub Martinborough' veinipiirkond!

* * *

Tunnistan kogu interneti ees, et süda oli väga rahul, kui Uus-Meremaale jõudsin. Eks see rahulolu tasapisi haihtub, kuni veel tööd ei ole (otsima hakanud). Laiskus enne tormi.

Õnneks on meil see eelis, et koduta ja tööta üliõpilased ründavad Wellingtoni alles järgmisel kuul.

Aga tõesti lihtne ja kodune on siin olla. Miks? Vastust ei pea kaugelt otsima - vaata maha, õiekesi karikakardest ristikuni välja:

Tegelikult domineerivad muidugi hoopis teistsugused liigid. Nunnu punasetupsuline pohutukawa, mis on tuntud kui Uus-Meremaa jõulupuu:
Ja hortensiad:
Aga loomulikult ei ole elu lill, nii et allapoole vööd huumorit ka:

Kokkuvõte

2012-01-05T05:48:00.000-08:00

Kuidas ma ka tagasi ei vaataks, 2011. aasta mind kuhugi ei viinud - nagu ma ta Sydneys vastu võtsin, nii ma seal ta ka ära saatsin. Nagu polekski vahepeal üheksa kuud eemal olnud (hahaa, ja ma ei käinud vahepeal Eestis sünnitusreisil).
Kuu aega Sydneyt mahutas nädala linnaelu Surry Hillsis ja kolm nädalat rannamelu Bondil, jõulud ja aastavahetuse. Märkmik on sotsiaalse elu märgetest kirju. Lisaks sai korduvalt tõestatud, et 4,5 miljoni inimese linn on piisavalt väike, et kogemata kokku põrgata enam-vähem kõigi inimestega, keda ma seal tunnen.
Teisalt võib Sydneys oleku kokku võtta kalorites. Üht-teist sai ikka valmistatud ja maitstud. Nii et las jääb 2011. aasta lõppu meenutama see koduste toitude galerii.

Pannkoogihommik, mis sai ootamatult väga piduliku joone - keegi sai sponsorviisa kätte;)
Pärastlõunased maasika Daiquirid:
Niiviisi algas Briani ja Jessi jõulupidu:
Mango-, avokaado- ja krevetisalat:
Krevetipasta Briani ja Gavini rullitud makaronidest:
Spinati-ja ricottatäidisega ravioolid:
Delmar tegi lammast:
Ja Mari tegi kala:
Pavlova:
Küpsisepurune jäts+liks:
ELAGU 2012!

Eile olin ma õnnelik

2011-12-30T09:18:00.000-08:00

„Lähme üle tee.“
„Ma ei käi valest kohast üle tee.“
„Kuule, sa oled Sydneys. Siin käivad politseinikud ka valest kohast üle tee.“
„Mis sa ajad, ei käi!“
Just sel hetkel tuleb politsenik üle tee.
Kohtume keset teed ja läheme oma teed.
* * *
„Mulle meeldivad su tissid. Kust sa pärit oled?“
„Hah! Eestist.“
„Oo, mulle nii meeldib Tallinn, Lounge Kaheksa on nii äge.“
„Seda pole enam ammu.“
„Aga kuhu su abikaasa läks?“
„Ta pole mu abikaasa.“
* * *
„Mis sa homme õhtul teed?“
„Olen tööl Darling Harbouris.“
„Kes plaate mängib?“
„Ei tea, aga nelja taldrikut peab kandma.“

* * *

Bussi ei tule.

Lõpuks tuleb. Buss on täis.

Kaks noort rootsi tüdrukut võtavad end kokku ja pakuvad mulle istet.

Jõulud

2011-12-26T15:24:00.000-08:00

Tervitused mu ekskodulinnast Sydneyst, kus ükski konts pole liiga kõrge ega ükski kleit liiga lühike.
Jõudsin siia kolm nädalat tagasi ja valmistusin mõnusaks, nii 40-kraadiseks suveks. Termomeeter oli aga esimese kümne juures. Jällegi sukelduti statistikasse ja mis selgus: viimase 50 aasta kõige külmem suve algus vms.
Jõuludeks aga sain mis tahtsin - suveilma (2 tk)! Bondil elades on see parim kingitus, kaua sa ikka seda cooli rannaelu kuuma ilma võtmesse jaksad mõelda.
24. detsembri kavas oli kapsas ja kartul, esimene jõulupüha möödus aga Bondi Beachi vabaõhukinos, kus kandvad rollid oli austraalia, iiri ja briti noortel staaridel.
Napsutajatekontroll:
Ei saanud kiusatusele vastu panna ja klõpisin ajaviiteks vasakult ja eestpoolt. Seda punast plüüsi oli ikka kõvasti:
Kaks sekundit kahtlesin, a ma panen ikkagi enda pildi ka siia otsa, sest see on väga eriline pilt, sest mul pole siin roosat nokatsit peas:

Meeleolukat aastalõppu!

My MY

2011-12-26T06:49:00.000-08:00

Kolm nädalat Cheratingis näitas mulle, et ma võin olla iseenda sõber, hästi hea ja usaldusväärne sõber. Ma kui patoloogiline teiste sabas lohiseja sain üllatavalt edukalt enda seltskonnaga hakkama. Õnnelik oli olla ja oleks tahtnud kõigilt teistelt ka küsida nagu laulus: „Are having the time of your life today?“

* * *
Märtsis esimest korda Cheratingi jõudes olid mu tajud Austraaliast ja Uus-Meremaast läbi raputatud.
Nii et arvestasin sellega, et poole aasta pärast naastes on seal kõik teisiti, mõttetu ja nõme. Aga ei olnud. Seesama surfi- ja puhkuserütmis elav armastusväärne küla. Ma ei surfanud ka seekord. See on veel absurdsem kui et Ko Taol ja ei sukeldu.
Mida ma siis tegin seal? Sest peale surfamise ei ole seal ju MITTE MIDAGI teha.
Kirjutasin ühe mehe tegemistest rääkivat lugu kokku. „Lasen aega läbi enda,“ ütleb see mees. „Selline elu tuleb ära teenida.“
Jah, ma lasin aega läbi enda. Selgemini öelda polegi võimalik.

* * *
Kui mul on alati tunne, et jõuan igale poole liiga hilja, lubas suhtumine stiilis „võta vihmavari, homme tood tagasi“ või „rendi surfilaud, nädala lõpus maksad“ uskuda, et äkki siiski mitte. Turisti magusaim pettekujutelm.

Tegin rannas toimuvast ehitus-kaldkriips-laastamistööst pilte, kui prillidega ja kladega asjapulk tuli asja uurima. Minu esimene reaktsioon aimas muidugi, et saan riielda. Selle asemel sain rajatisest kiiresitluse kuni chalet'de jooniste ja küllakutseni välja. Umbes pärast 1 minuti ja 23 sekundi pikkust tutvust ütles arhitekt-töödejuhtaja: „Näed, need kaks seal on minu autod. Kui tahad vahel Kemamamis või Kuantanis käia, mine ja võta.“

Raha mõjuvõimu pealetung aga paratamatu ja peatamatu. Paarikümne aasta tagusest sundimatust rannaelust ei ole enam midagi alles. Don't Tell Mama - viimane/ainuke vaba vaimu kants kolis peatänava äärde, et teha ruumi märtsis avatavale veepiiril laiutavale puhkekülale.
Ei ole harras jõulupilt . 1. detsember 2011 - Don't Tell Mama on esimest õhtut suletud.

Kolimistöö käib...

... samal ajal ehitustöö ka juba...

Oeh, praegu ma mõtlesin selle peale, et sellised postkaardivaatelised unistustehütid keset sinist vett, palmipuud taustaks, on ju samasugune majandusreostus nagu oleks tuulegeneraatorid Hiiumaa küljes. Mis siin ikka, küll ma varsti olen ka piisavalt smart, et osta endale smartphone.

Õnneks on Cheratingi kandis päris palju pärisasju veel alles. Džunglis veel elevandid ja lendavad maod ja mitte ainult seal. Mul on niiiiiiiiiiii hea meel, et mu maofoobia hakkas taanduma, tohutu kergendus.

Sheila eelmise kodu juures siin kõrval oli elanud kuningkobra, kes ükskord sattus naabrite kööki kolistama. Pealtlaetava pesumasina kaas oli olnud lahti ja nii ta sinna trumlisse vajuski ja kätte saadi. Kui Sheila Malaisiasse kolis, elas ta kolm aastat üksi džunglis. Aeg-ajalt sattus tuppa must kobra – tuli ja läks. „Temaga olime me sõbrad,“ meenutab Sheila. Džunglielu olevat tore olnud. Ainult mussooni muutusid teed läbimatuks ja vahel pidi ta näiteks kolm nädalat omaette olema, rääkima iseenda ja karja koduloomadega (lehmade, kitsede, kanade, kasside ja teistega). Suhkru, jahu ja muu tarviliku järel pidi Sheila siiski külas käima. Autoga olevat see olnud ilge nikerdamine. „Ükskord läksin siis rattaga. Oi, kus nad olid pahased mu peale - panter võib ju rünnata! Nii et tagasi viidi mind ikkagi autoga.“

Oijaa, kõik need lood, mis sai kuuldud – külaelu käsiraamatu saaks ma nende Kadri, Pablo, Sheila, Jasmani ja teiste lugude põhjal kokku panna. Ja turistid – jaa, kõik need viis tükki – olid ka toredad. Sest neid ei voori Cheratingi ju Mökulandist grupituusikuga. Igaüks jõuab sellesse vahepeatusesse oma isiklikku lugu pidi. Need on huvitavad. Ja mõned peatused on pikad-pikad.
Ise ei peagi vaeva nägema - Sheila võib kõigi inimeste eluloo nelja lausega ära rääkida.

Kohalike härrade lood on muidugi äärmiselt lennukad. Muuhulgas saavad lääne preilid nende lähima paari aasta ärihuvidest põhjaliku ülevaate ja kindlasti ka küllakutse ja tööpakkumise (ei ole üks ja seesama asi). Oma lühikese kogemuse põhjal võiksin kirjutada ka oma osalusvaatluse kogemuse „Sissevaade moodsa malaisia mehe maailma.“ Vahel mulle tundus, et ma olen ka rohkem moslem kui nemad (mitte et ma moslem oleks), aga kultuurierinevuste vastu ei saa.
***
Juba pärast paari nädalat sellist arhailist kulgemist on üsna valulik kogemus minna 50 kilomeetri kaugusel kaubanduskeskuste ja Starbucksiga linna, mis on rahvarohkem Tallinn ja kus oled ikkagi ainuke turist. Et paluuuun viige mind tagasi peitu! Samas ei saa kurta, sest kinopilet maksab 11 ringitit.

* * *

Makan makan!

2011-12-14T00:06:00.000-08:00

Nüüd on ainult aja küsimus, millal Malaisia peale lahti lastud me eks-reisikaaslane Kadri mõne kohaliku sabas turule juurikaid ja vürtse uurima sibab, kokanduskursusel suure põhjalikkusega kõik kirja paneb ja sellest siis üksikasjalise ülevaate teeb.

Mina aasia toitudest suurt ei jaga, aga võrreldes kahe aasta taguse ajaga, mil mulle ei läinud sisse ei soja ega tšilli, on edasiminek märgatav.

Et malaisia cuisine'le veidikenegi rohkem pihta saada, guugeldasin ma kokku 30 lehekülge toidujuttu. Sest kuna peamiselt malaislastest, hiinlastest ja hindudest koosnev rahvastik on juba eos paras segapuder, on sööklate menüüs palju enamat kui kartul, soust ja sealiha. Lisandub veel tublide naaberriikide Tai, Indoneesia ja Singapuri kulinaarne panus.
Ärgem unustagem religioosset mõõdet - enamus on ju moslemid ja peaksid rangelt jälgima Islami reegleid: sööma halal liha ja keelduma alkoholist (ja ärgem ka unustagem, et mu kodukohast 200 meetri kaugusel on baar, kus kohalikud 7 päeva nädalas joomas käivad ja karaokebaar, kus saab tüdrukuid).
Alkoholi Cheratingi toidukohtades ei müüda, erandiks on mereäärne Duyong, mille joogikaart on selline:
Internet räärgib, et Malaisia köögis kasutatakse palju vürtse ja kookospiima, krevetipastat (belacan), galangalit ja sidrunheina. Muidugi kogeb ka guugeldamata, et kõhtu täidab peamiselt riis, mis parema käega sisse kühveldatakse.

Niiöelda rahvusroog peaks olema nasi lemak (idarannikul nasi dagang) - kookospiimas leotatud aurutatud riis, mille kõrvale pakutakse praetud kala, pähkleid, keedumuna ja tšillipastat (sambal).
Tegemist traditsioonilise hommikusöögiga, mida aga võidakse süüa ükskõik millise toidukorra eest. Toekamaks kõhutäieks sobib kõrvale kana, karri, lihahautis (rendang), marineeritud juurviljad ja nii edasi ja nii edasi.
Kuantani piirkonnas peaks olema popid ka kalakrõpsud (keropok) ja satay – grillitud lihatükid, mida tipsutatakse pähklikastme sisse.
Seda teoreetilist mula võiks ma otsetõlkida veel 29,5 lehekülge.

Tegelikult kuulus mu igasse hommikusse hoopis roti canai – india leib, mis meenutab eestlasele pannkooki. Valmivad need ka umbes samasuguse hüplev-loopiva tehnikaga ja rasvaselt nagu Ko Tao legendaarse pannkoogimehe Ally pannikad (otsetõlge malaisia keelest võikski olla sõtkutud leib). Roti canai täidiseks võib olla juust, muna, laimimoos jne ja kõrval karrikaste.
Cherating on nii väike koht, et seal polnudki õieti midagi muud hommikul süüa, nii et ma käisin roti-kohas vahel isegi kaks raksu ja kui pererahvas sõitis kaheks päevaks pulma, siis ei ma osanudki midagi muud süüa tahta enam. Mu hommikusöögi-warung:
Rotipildi jook on jäätee – must tee konsenspiimaga. Piim = kondenspiim. Alati. Magustoiduks võiski võtta näiteks värske arbuusimahla piimaga - ÜLIhea.
Järgmisel pildil on jäätee soe versioon - teh tarik:
Kondenspiimaga musta teed kallatakse ühest anumast teise, nii et peale tekib vahukord (see konkreetne tassitäis on väga haleda vahuga). See tehnika siis segab tee ja kondenspiima hästi kokku, parandab maitseomadusi ja ühtlasi ka jahutab jooki.

Siis mulle meeldivad ka supid, eriti tom yam. Siin on selline potitäis, mille lürpimiseks kulub mul umbes kaks tundi:
Pool aega läheb nuuskamise peale, 8 tšillikauna...

Kuna ma pole suurem asi riisisõber, proovisin ma katse-eksituse teel leida nuudlid, mis mulle meeldivad.
See järgmine pilt on eksitusest: pakun, et need on cantonese fried kuay teow - laiad nuudlid muna-tärklise kastmes (samasse ooperisse läks ka kuey teow hailam):
Lemmiknuudlid leidsin ikkagi üles: singapore style bee hoon (rice vermicelli – peenikesed riisinuudlid).
Kuna mulle eriti ei meeldi üksi süüa (eriti ainiti jõllitavate kohalike pilgu all) ja portsud olid väga suured, siis ma enamasti võtsin toidu koju ja sain sellest kaks korda süüa. Magushapu karbikana riisiga:
Ja siis ma püüdsin süüa nii palju mereande kui võimalik, värske kraam ikkagi.
Ja muidugi puuviljad: papaiad, mangod, rambutanid, litšid jne. Jälle jäi mul proovimata durian – malaisia puuviljade boss. Durian haiseb nii kõvasti, et autoga mööda sõites on sisse ka seda tunda. Kui ma nüüd hakkasin uurima, et kas see on järjekordne tõene udujutt, et elevandi ühest otsast sisse läinud ja teisest väljutatud durian on eriline delikatess, kirjutab internet, et tegu on maailma ühe veidraima afrodisiakumiga, mis maksab sadu dollareid.
* * *
Aga mis ma siin seletan, linnad laienevad ja linnas on popid hoopis teistsugused kohad: Pizza Hut, KFC, McDonald's ja Starbucks.

Piltreportaaž: õhtupoolik mangroovis

2011-12-04T02:02:00.001-08:00

Cheratingi jõe ääres on mangroov - troopiline tihnik soisel rannikul (ÕS 2006). Selles stoilise rahuga kahevärvilises koosluses - erkrohelises mangopuude võsas ja peegelsiledas tumepruunis vees - on palju rohkem elu ja ilu kui Tiiu, talutütrekene oskaks oodata.

Kaardid lööb letti kahetunnine paadimatk, mille 20ringitine maksumus annab lugematult enam elamusi kui kaks õlut, mis sama raha eest baaris saab (1 ringit on endiselt 0,24 eurot ehk ligi neli krooni). Reisikorraldajaks valige Hafiz Cherating River Activities.

Kui mu paljaksvarastatud naabervanamehed rääkisid puude otsas rippuvatest madudest, arvasin ma, et nad viskavad naiivse naisturisti kulul villast. Sain üsna kiiresti piltvastuse... Ja kui ma võtsin kogu julguse ja lolluse kokku, et täpsustada, kas jões ka krokodille on... Ei saanud giid eitavalt vastata, kuigi neid viimastel aastatel kohatud pole. „Kui sa oleksid seda küsinud õhtul enne jaanimardikate (fireflies) trippi, oleks ma sulle ei öelnud, sest muidu ei julgeks ükski turist paati tulla.“

Giidi inglise keel oli muidugi sellisel klassikalisel tasemel, et kõikidest sõnadest saad aru, aga jutu mõttest alati mitte.
Nii et kõik järgnevad faktid on täpselt sellisel tõsiteaduslikul tasemel, sest ma ei kavatse oma viimast Cheratingi-päeva guugeldamise alla panna (see fakt on küll 100% kindel).

Alustan kõige nähtavamast – eri liiki mangopuudest. Viljad on väga erineva värvi ja kujuga ning enamasti mürgised. Aga nagu vanad eestlased oskavad igas lehes ja juurikas ravitoimet näha, kasutatakse ka siin mangopuu eri osi rahvameditsiinis näiteks haavaraviks või toidumürgituse korral.

Siin on näide nutikast ja praktilisest teravatipulisest viljast, mis kukkudes jääb maasse (põhja?) kinni ja ajab uue taime püsti:

Erinevaid juuretüüpe:

Need juurelatakad hoiavad hästi pinnast koos:

Muide, sellise vägeva hunniku nagu vasakul, kuhjab kokku mud lobster (eesti keeli mudahomaar?). Homaari järele kobamine ei olevat hea mõte, sest augus võivat passida saaki ootav kobra.

Mööda pisemat lisajõge:

Siin on koduuksel mangroovikrabid (mangrove crab).

Jõepalmid - väärt puu, mille lehti kasutatakse katusematerjalina:

Ja järgmise pildi keskel on lähemalt näha selle palmi vilja, millega manitseti ettevaatlikkusele, sest ühe vilja mahl pidi olema nagu kaks pudelit Tigerit (ma ei tea nüüd, kas 2 x 0,33- või 0,5-liitrine...). Paar tundi keetes saab sellest head pruuni suhkrut.

Ja mu parimad šedöövrid – ussipildid! Mangroovimadu (mangrove snake) on mürgine nagu mustakollasest rüüst võib ka järeldada. Päeval tukub, kotkaste eest varjus, öösel muutub silmanägemine aga väga teravaks ja siis läheb ta jõkke kalale.

Püütoni ajaks oli fotokaaku täiesti kahetsusväärsel kombel tühi. Aga jah, lisaks peopüüton Maiale nägin püütonit ka looduses ja ta oli oksa ümber kägaras nagu mõni puuvili, sõlmes nagu turban.

Krokodille ei küll näinud, aga hulgaliselt poolkrododillimõõtu (ilmselge liialdus) monitorsisalikke (monitor lizard). Millegipärast tuli mulle üllatusena, et sisalik ujub ja veel üsna kiiresti.

Siin on üks orav. Oravaid oli palju ja alati olid nad aplalt ametis mõne puuviljaga, kuni avastasid, et neid jälgitakse ja ähmiga toidu maha pillasid.

Aegamööda harjusid silmad madusid ja sisalikke leidma, aga giid ikka trumpas üle - ka tudiseva nahkhiire nägi ta lehtede alt ära:

Tagasiteel nägime karjade kaupa gibboneid – ahve, keda me Katsi ja Kadriga kaks aastat tagasi Laose džunglis otsimas käisime, aga üldse ei leidnud. Aga tõsi, nad on väga pelglikud. Ja tõsi, Laoses elutses üleni must liik. Siinsed olid aga valge näoga, pealiskaudse otsingu järgi peaks sel gibbonil ka valged käed olema - white-handed gibbon.
Samas pole tänaval ja rannas puudel-katustel turnivatest makaakidest mingeid poseerijaid, ajavad oma ahviasju. No kihvt on vaadata neid riburadapidi ühe puu otsast teisele hüppamas, eriti emaseid pisikese poegadega.

Kuival ajal, st märtsist oktoobrini pidi jõe ääres olema palju rohkem (erinevad) linde ja loomi. Praegu on aga eluks vajalikult vesine ka sügavamal džunglis. Paadimootor muidugi peletab linde eemale, nii et linnuhuvilistele võib soovitada näiteks kajakiretke.

Siin on jäälind (kingfisher), kes üldiselt lendavad täpselt fotokanupule vajutamise hetkel ära:
Vist on arusaadav, miks mind loomaaiad ei huvita. Põhiatraktsioon - jaanimardikad - jäi seekord nägemata. Kuhjaga põhjust tagasi Cheratingi minna.

NB! Osa pilte on Illimari tehtud.

Ilma ei saa

2011-12-01T03:19:00.000-08:00

Mussooniks (inglise keeles monsoon) nimetatakse aastaaega, mil tuul merelt maale puhub, tuues kaasa niiske kliima.

Mussoon tekib seepärast, et maismaa ja meri soojenevad erineva kiirusega ning erineval määral. Suvel on maismaa soojem, mistõttu kujunevad seal välja tõusvad õhuvoolud, mis moodustavad püsiva madalrõhkkonna. Seetõttu toimub pidev õhuvool merelt maale, mis toob endaga kaasa ookeanivee aurustumise tõttu suure niiskusesisaldusega õhu, mis põhjustab tugevaid sademeid. Talveperioodil on asi vastupidine, maa on külmem kui meri, mistõttu puhuvad tuuled merele, jättes talveperioodil mussoonkliimaga alad sademeist ilma.Tuntuim mussoonist haaratud piirkond on Lõuna-Aasia.

Allikas: Vikipeedia

Mulle tundus see monsoon alati millegi väga salapärasena, isegi romantilisenagi, aga reaalsus on see, et lihtsalt sajab väga palju vihma. Põuas vaevlevad Poola talumehed kaotaks mõistuse, kui seda sademetekogust näeks, aga siis saaks aru, et ega nalja ei ole... Sajab palju nii ajaliselt kui koguseliselt.

Esimestel päevadel vihma kätte jäädes tuli kõigepealt mõte oodata selle lakkamist. Aga see võib juhtuda umbes järgmise päeva ennelõunaks. Kui selleks ajakski.

Täpseid vaatlusi ei ole teinud, aga usun, et päris ilma sajuta pole möödunud ühtegi ööpäeva. Internetist leidsin fakti, et Cherating ongi Malaisia kõige vesisem piirkond. Nii et kahe nädala bilanss on 3 rannapäeva ja umbes 100 väljakannatamatult sügelevat sääsepunni.

Tõsisemaid torme on selle ajal jooksul olnud õnneks vaid üks, aga siis sadas 4-5 päeva jutti ja see oli piisavalt rusuv kogemus. Vihmavalingud olid nii valjud, et magada ei kuulnud ja müristas nii kõvasti, et mu pisike maja värises tuntavalt. Välgutas (ilma eriti liialdamata) iga paarikümne sekundi tagant.
Harilik must öö.
... ja välgusähvatuse ajal.

Konnadel on muidugi pillerkaar. Rögisevad ja kääksuvad nagu äraruunatud külakiiged. Et üks konkreetne krooksumine kutsuvat vihma välja, oli küll lõpuks tunne, et tapaks selle raisa ära. Aga ega siis sadamata jääks.

Ilm on tegelikult soe - päeval 30 kraadi ringis, öösel vast 24-25. Ja jube niiske - õhuniiskus on 96 protsenti (nt Sydney kuumuses oli see alla 30 protsendi). Selle märja niiskuse peale pole isegi fani/ventilaatorit jahutuseks vaja. On olnud öid, kui magan kolme teki all, kaks paari sokke jalas, sealhulgas villased.

Kadeda pilguga kilejopeinimesi vaadates meenus, et mul ju on ka kilekas, kuid olen selle jäädavalt kuhugi jätnud. Arvatavasti mõnda lennumasinasse kohe alguses. Pagan, praegu kannaks isegi Päevalehe fliisi:)

Troopiline vihmakliima on teinud korrektuure ka preili ridikülis – vihmakeebita ei välju ma kodust ka lauspäikese ajal. Samuti on kaasas sääsetõrje ja põrgusügeluse leevendamise vahend ning taskulamp.

Seda juttu kirjutades tuli meelde üle vaadata kingakogu, mis mul hütiseina ääres rivis oli. Suurt üllatust polnud – beežid rihmikud sellise rohelise hallitusega kaetud, et nõrganärvilisematel hakkaks iiveldama. Üks etnopõlvik ka hallitas, muidu on korras.

Vihmaperiood kestab märtsini. Nii et reisisoovitused Osula-mutile: kui väga vettida ei taha, mine läänerannikule – Melaka, Penang, Langkawi. Eriti kiidetakse Penangi.

Elu siinkandis muidugi ei seisa ja rändureid ikka kohtab. Võimalik on ka vist saartel käia (Tioman, Perhentian), aga arvestama peab võimalike laevaühendus- ja majutusprobleemidega.

* * *

Äravoolusüsteemid on neil siin väga korralikud, nii et pahkluuni kuskil krokodille täis lombis sumama ei pea. Ainult et kõnniteeplaadid on märjana eluohtlikult libedad.

Loiguline Cheratingi hommik:

Adapterinipp

2011-11-28T23:03:00.000-08:00

Kui Malaisias proovida euroopa otsa seina toppida, siis see hästi ei õnnestu. Vaja on adapterit?
Ei, saab ka ilma. Trikk seisneb selles, et ülemisse auku tuleb lükata mingi pulk (kui mu tajupojamõistus õigesti aru sai, siis surub see maanduse alla) ja siis hopsti! ots seina. Kohalikud õpetasid.
Ma kasutan selleks grillitikku, aga sobib ka näiteks pastakasüdamik või mõni muu elektrit mitte juhtiv asi, mis auku mahub.
Igaks juhuks ei hakka ütlema, millega ma seda nippi esimest korda proovisin. Igatahes tõestas eluskatse, et ka metalli auku toppides midagi ei juhtu, elektrikud seda aga siiski heaks ei kiida.

Öö

2011-11-28T01:57:00.000-08:00

Nädala sees Cheratingi õhtud väga vaiksed, piisavalt aega ja rahu huvitavate inimestega rääkida.

Nädalalõpuks saabuvad Kuala Lumpuris töötavad valged ja ning malaislased kohalikel on kõva hoog sees.

Nagu Tais, peetakse ka siin lugu viskist ja purjus peaga autojuhtimine on tavaline.

Soojendusring toimub Don't Tell Mamas. Malaislased on laulurahvas. Ka nädala ei seisa trumm ja kitarrid niisama; nädalalõppudel on lisaks ka veel ühendkoorid.

Ja edasi minnakse Little Balisse, mis on pimedas hästi ilus:

Laupäeval oli uue elu esimene päev ehk siis lõpuks ometi nägin ma Aasias madu. Teadsin, et see päev tuleb - aga et nii mittelooduslikul moel... Teatavasti kardan ma madusid kohutaval kombel.

Ta nimi on Maia. Maia pole siiski ninnunännu kodu-uss. Tüüp leidis ümbes meetrise püütoni hommikul ja õhtul hängis Maia juba seltskonnas. Kõik inimesed väntsutasid teda ja mina olin paanikahoo ääre peal. Õppisin inglise keeles ära sõna „kägistama“ ja kui ma arvutasin välja, kui palju on 12 jalga meetrites ehk Maia-preili pikkus tulevikus... Hm, ei olnud meeldiv. Nastiku- ja rästikupõhise lapsepõlvega inimese jaoks oli Maia juba praegu paras volask.

Kui samas oleks veel ühe „Kiss me, Luna“ kokteili (Luna on mu nimi siin ja tundus, et tegu oli Long Island Iced Tea kohaliku variatsiooniga), oleks ma selle ussi lasknud oma kramplikele

kätele asetada nagu jõulukarra, aga silma ei oleks ma talle veel vaadanud.

Malaisia uskumustes pidavat mao ja maohammustuse unesnägemine tähendama abiellumist. Eestlasele vist ei tähenda, a ma ootan ikkagi kannatlikult edasi. Veider, et headeks asjadekpead vaatama unes õudust ja sitta.

Mehed kardavad mu tähelepanekute järgi peamiselt ämblikke ja neid üldse ei rõõmusta see fakt, et inimene sööb elu jooksul kolm kilo ämblikke. Oleksin rõõmus, kui minu kolm kilo roniks kellelgi teise makku, a õnneks on mul nendega palju neutraalsem suhe kui madudega.

Üks öö kuulsin krabinat – selge, keegi on kas verandal prügikasti kallal või siis toas. Võtsin ettevaatlikult taskulambi ja uurisin asja. Koletusuur prussakas! Suurem kui Tai rentsliprussakas. Tümitasin teda Financial Timesi, plätu ja harjavarrega. Kole, aga kuradi kärme, ma ütlen. Kätte sain.
Paari minuti pärast jälle krabin. Keegi puuviljakoti kallal... Geko. Teda ma välja ajama ei hakanud, sest gekod pole majakaaslastena eriti tülikad. Vannitoas on pisikesed, u sentimeetrised ussikesed ka. Algul tundusid jälgid, a harjub ära.

Päev

2011-11-26T06:29:00.000-08:00

Algas jaanuarini kestev koolivaheaeg ja ühtlasi on pikk nädalavahetus, nii et Cherating on rahvast täis.
Kaks päeva on olnud mõnusad päikeselised, mitte et vihm surfareid kuidagi segaks. Uurisin - surfiõpe maksab Satu Suku's - siinses surfikoolis 120 ringitit. Mu kanada naabrinnad said kellegi nõusse 40 ringiti eest - rahaküsimine on siinkandis veel päris halvasti arenenud.
Rannas on mõnus. Kohtab igast tegelasi, aga kui tahad, saab peesitada nii, et sadade meetrite raadiuses pole ühtegi inimest.
Don't Tell Mama on viimaseid päevi lahti. Kurb aeg. Siis monteerivad nad konstruktsioonid lahti ja kolivad peatänava äärde.
Daam koerakesega. Coda on rihma otsas, sest muidu kipub ta kanu kimbutama ja muud pahandust tegema. Kuna ta on ikkagi tõukoer - sinisilmne siberi husky, peab ta elama tõukoeraelu.
Koerte põhimänguasjad on krabid, Muki teeb musta ehk kaevuritöö, Coda siis "mängib" kuni krabil eluvaim väljas.

Täna ma siis guugeldasin sellist asja nagu "koera erektsioon". Sest Muki lükkas end Tipsysse ja Tipsy jäi ta külge kinni. Väga hull vaatepilt, minutid venisid tohutult. Midagi teha ka ei oska.

* * *

Hommikusöök pulmalauas

2011-11-26T06:13:00.000-08:00

Asutasin end hommikusöögile ja randa, kui me hütila emafiguur Sheila ütles, et kohe lähme pulma ja kell üks saame köögi juures kokku, kui ma tahan minna. Et ärgu ma muretsegu - pulmas saab süüa ja kell pole veel üks.
Muidugi, kell oli vaid12.57. Nii et elus tuli siis väga kiiresti ette olukord, kui kutsutakse veel lühema etteteatamisajaga kui oma oma lihane vend seda tegi.
„Hm, siis peaks ju pika seeliku selga panema?“ Mul oli lühike teksaseelik ja maika, pea veel dušist märg, nägu pundunud nagu ikka kuumas magades.
„Ei ole hullu, sa oled turist. Õlad võiks siiski ära katta.“

Mõtlesin Bali matusetseremoonia peale, mis oli pikk ja rahvarohke ning valmistusin mentaalselt loobuma oma visiidi esimest rannapäevast. Aah, saaks lõpuks vähemalt pläturandigi!
Malaisia pulmakommetest ei olnud niisiis üldse mingit aimu. Nii palju öeldi, et pruutpaarile kingitakse ja raha ümbrik on Illimari käes (see eesti poiss siin). Viiest ringitist piisavat.
Kohale jõudes jäi mulje, et oleme väga oodatud. Lahkelt viibati buffeelaua juurde ja juhatati lauda.
Pakuti kahte sorti riisi, looma- ja kanaliha, kapsast ja üks karri moodi roog oli ka. Joogiks vett ja magusat morssi. Külalised vitsutasid ikka mehiselt. Pakun, et kohal oli umbes sadakond inimest. Naised olid peenemad riided selga ajanud, meesterahvad olid nagu ikka.

Hõbedases rüüs peigmees lonkis ringi, kimus suitsu ja võttis õnnitlusi vastu. Turistide rõõmuks otsis Sheila ka pruudi üles.
Pruut oli selline hästi malbeke ja meik tugev nagu lavagrimm.
Igale külalisele anti tänukingitus, kus koosnes küpsisest, tarretisest, pähkleist ja kalasnäkist. Kadri rääkis, et tema oli kord saanud ka näiteks keedetud muna.
Kõht täis ja kojuminek. Alla tunni kestis see kõik.

Küsisin Sheilalt, kas pulmasid on siin tihti ja ta vastas, et ta eriti käi, sest enamasti pakutakse liha, mida ta ei söö, aga seekord oli juurikaid ka.

Päeva peale sain nii palju targemaks, et malaisia pulm tähendabki mitmepäevast söömingut, üks päev näiteks pruudi, teine peiu kodus. Pruutpaar ise ei pruugi kogu aeg kohal olla, aga kogu küla voorib läbi.
/tiu/

Kemamami ööturg

2011-11-25T03:28:00.000-08:00

Cheratingist 20minutulise sõidu kaugusel Kemamamis on neljapäeviti ööturg (Cheratingist Terengganu pool on puhkepäevad reede ja laupäev; Kuantani pool lau- ja pühapäev).

Muidugi on seal kõike alates piilupart Donaldi nokatsitest kuni kuldkelladeni, aga siin on teile valik toidumüüjaid.
Väike raiamps:
Siin valmib putu:
Jaa, silmad ei peta - ongi sinine riis:

Magusalett: tohutult värvikirev, sellised tarretiselaadsed ja üsna maitsetud asjad:
Ei, nad ei müü õhku. Air on vesi nii et joogivalik:
Puuviljalett on imeilus, viljad enamasti imporditud ja kallid:
Mu õhtusöök - roheline ja lihalõigud, 3 ringitit (1 ringit on 0,24 eurot ehk suts alla nelja krooni):

/tiu/

Vol2: olek

2011-11-25T03:05:00.000-08:00

Niisiis olen ma jälle Cheratingis. Jälle! Pisike rannaküla, pärdikute mängumaa.

Kui tuled, ei leia sa siit suurt midagi: mõne surfariga rand, unine peatänav, paar warungi (sööklat), pesumaja, netikohvik inimtühjad resordid.

Vihjeks - meelerahu ei paista nurgatagant välja. Ja see rahu aitab su ree peale tagasi. Nii et kel vaja puhata reisimisest ja elust, on see ideaalne pelgupaik. Ja nii ei arva ainult mina.

Elan Mata Hari hüttides, mu hütt on number 13. Öö maksab 30 ringitit. Siuke mõnus bangalo: veranda, suur voodi, laud, toolid, stange + vannituba, vesi on külm, a vähemalt vetsupotti ei pea kopsikuga vett peal kallama. Mugav, et siin on ka nõud ja köök, kus saab kohvi ja teed keeta.

Vaade verandalt:

Siin sünnivad mu surematud kirjatükid:
Tegemist on muidu fotolavastusega, sellist korrapära eriti sageli pole. Aga Kadri toodud piimašokolaadilõhnane küünal on ikkagi. Ja voodi, kaaslaseks mu asjad:

Suhtumine on muidugi äärmiselt personaalne. Mata Haris majandab sakslanna Sheila. Kärtspunase pea ja väheste hammastega proua Sheila on elanud siin juba 27 aastat, käies iga 3 kuu tagant viisa pärast maalt väljas, ja hoiab kõigel teravalt silma peal. Et kui ma alguses 21 tundi järjest magasin, olid Sheila ja mu naabrid väga mures. Peaksin regulaarselt verandal midagi kuivatama, et nad aru saaks, et ma olen endistviisi elus. A kuna tai koerad on mul nii palju asju ära viinud või närinud, siis ma ei julge. Siin on ainult kassid ja mõned normaalsed koerad.

Elurütm ja organism on mul siiani, st juba teist nädalat täiesti pahupidi. Alguses suutsin ainult magada, eks mitmed vahelejäänud uned ja ajavahe tegid oma töö. Nüüd ma elan ja magan täiesti suvalistel aegadel ja püüan end ajakammitsaid lahti mõelda. Täna hommikul ärkasin näiteks kell 5, üllatuseks ei sadanud. Kirjutasin, jalutasin, sõin ja tegin uinaku kella 12-18...

saabudes oli mul kolm lõpetamata artiklit kaelas, lisaks väsimusele segas ka pidev äike, nii et ma ei julgenud eriti läpakat seinas hoida - liialdamata iga paarikümne sekundi tagant lõi välku ja ikka tunde. Mussoonist teen eraldi jutu ja pildirea.

Muidugi ei ole mu residentsis ka internetti, mis tegi Eestiga asjade ajamise nats närvesöövaks; ma olen ju patoloogiline googeldaja ka.

No mis holiday see on! Igatahes üksõhtu ei jäänud siis muud üle, kui korkisin ühe suveniiriks kaasa võetud Vana Tallinna lahti. Kaugemale ei jõudnudki, sest naabrimees tuli ukse taha ja kutsus oma nende verandale õllele. Siin on naljakad klotseriga ja gmail.com-meiliaadressidega ärikad, kelle hobi siis oma raha näidata, kingitusi teha ja hommikusöögile kutsuda. Ma sain 6 ringitit, millel on järjestikused seerianumbrid ning 2 pakki teed ja ühe shokolaadijoogi (yeah... makes sense...).
Väljasõidu vastu polnud mul midagi, sest Cheratingis ei ole puuvilju saada ja peaasjalikult olen ma ainult toas olnud. Panin korralikult kella järgmiseks hommikuks helisema, ärkasin ja kasisin end - vaatan õue, vanamehed täitsa ärevil. Selgus, et keegi oli öösel neil hütis vargil käinud, kui nad magasid. 6000-7000 ringitit sularaha, 9000 ringitit maksev kullast klotser, telefon (millega pidi saama igale poole üle maailma tasuta helistada) – kõik läinud.

Meeldiv, et asitöend – purunenud plastmasstool, millega end aknani upitati, oli mu verandale sokutatud.

Pätijahil.

Noh, nii ma ei saanudki hiina ja hindu onuga shoppingule, sest neil sai raha enne otsa. Scheisse! Sheila ütles, et ma ei muretseks; ise need mehed eputasid oma rahaga ja vargused on siin harvad.

* * *

Elukoht makstud, selgus ju, et esimest korda mu reisimiste jooksul on mul päevaeelarve - 30 ringitit. Ehk siis igaks söögikorraks ümmarguselt 10 ringitit, hommikusöögi saab tegelt 5-ga kätte, nii et jätkub ka pudelivee, vetsupaberi ja küpsise jaoks.

Erineva oleku ja lisandiga nuudel-riis on warungis keskmiselt 5-7 ringitit ja värske mahl 2-2.5 ringitit. Praetud riisi saab ka 4 ringiti eest ja turult veel õige odavat kraami. Mu lemmikwarungis on suur ports Tom Yam'i kalmaari ja krevettidega 7 ringitit (0,5 ringiti eest pool portsu riisi juurde). Hinnatase pea sama nagu Tais, aga portsud on küll kõõvasti suuremad. Kohalikud ise uhavad aga riisi ja kana, ma ju teadagi pole kummagi fänn.

Võrdluseks näiteks, et 0,33 Tigeri õlu on baaris 10 ringitit. Nii et rehab.

* * *
Lõpetuseks veel külakoeri ja -kanu:

/tiu/

Vol2: tulek

2011-11-25T02:58:00.000-08:00

16. november. Hommik üllatas sellega, et muidu vibreeriv telefon oli otsustanud taas helisema hakata. Väga hooliv temast.

Tallinn - Stockholm (1 tund)

Estonian Airi lendu opereeris Carpatair, millest ma kunagi mitte midagi kuulnud ei olnud. Igatahes kui kohvi pakuti ja piima küsisin, öeldi, et Travel-klassis on söögiks ainult komm. Närisin siis oma kaasavõetud eilast Selveri moonirulli.

Pagas alustas iseseisvat teekonda juba Tallinnast. Olin mures, sest toppisin oma punase käsipagasimõõtu kohvri 19-kiloseks ja see nägi välja nagu paisunud punane tellis ja ühe korra kärises lukk lahti. Ega ma seda kiletama ka muidugi hakanud ja siis seepärast pidingi korduvalt killima kujutluspilti, kuidas mu isiklik vara mööda maailma laiali pudeneb.

Rootsimaa oli miinuskraadises härmas, aga lumi jäi ka sel aastal nägemata.

Stockholm - Doha (u 5 tundi)

Edasi sõidutas Qatar Airways. Stockholmis ei lubatud mind lennuki peale, sest mul polnud Malaisiast lahkumise piletit ette näidata. Printisin selle kunagi välja, a kuhugi oli see jäänud suure sahmimisega. Seepärast pidin tegema kaks katset leida Arlanda lennujaama pealt printimisasutus ja lõpuks piinasin ühte kaotsis-pagasi-leti tüüpi. Siit nõuanne nii endale kui teistele – prindi kõik piletid välja, mine sa tea, millal keegi peetima hakkab

Arlanda lennujaam on tohutu ja oi kui naiivne ma olen, et lootsin sealt oma 10 SEKi eest midagi osta.

Lennukis istusin keset rootsi härrasid, kes läksid nädalalõpuks Dubaisse golfi mängima. Neil pidavat olema kombeks käia oma seltskonnaga golfireisidel, tavaliselt Lõuna-Euroopas. Üritasin neid Jõelähtmele meelitada, a nad ei võtnud eriti vedu. Selle asemel tellisid nad agaralt kogu lennu vältel tasuta napse ja hoolitsesid minugi eest. Ma vaatasin „The Helpi“ ja nutsin.

Siis sain viibida kaks tundi Kataris Dohas, lennujaam kui kosmosejaam ja isegi tasuta wifi oli.

Doha – Kuala Lumpur (u 7 tundi)

Kuala Lumpuri lend oli meeldivalt tühi, krapsakamad vedasid end kohe neljale istmele külili.

Toit oli Qataril ikka hea:

Lürpisin sav blanci ja vaatasin filme. Mulle meeldis Uus-Meremaa „Love Birds“. Üks mees leiab räästa pealt pardi, hakkab sellega koos elama, üritab pardist ikkagi lahti saada ja kohtub ühe linnueksperdiga, kellega tuleb tal armastus (mehel on litsakas eks ja linnueksperdil armukade teismeline poeg). Nii vähe kui ma Uus-Meremaa filmeolen vaadanud, on need alati mingitest kohtlasevõitu tegelastest ja südamlikud ja see on nii pagana sümpaatne. Olen õigel teel.

Qatar Airways oli mõnus-mõnus, ei raatsinudki magada. Hea oli olla seal lennuki sees. Mulle kui odavlendajale avaldab ikka kõvasti muljet, kui enne sööki ulatatakse käte puhastamiseks kuum niiske rätik ja pärast samamoodi pintsettidega naksatakse ära ka.

Qatar on mu topis nr 1 praegu, lendaks kas või mitu tiiru ümber Maa nendega.

Lennusait Skytrax nimetas Qatar Airwaysi aasta lennufirmaks. Asja eest.

Air New Zealand ja Malaysia Airways on ka toredad - söödetakse, joodetakse ja hoitakse tegevuses.

A ja seda ka, et käsipagas võis olla Estonian Airil 8 ja Qataril 7 kg, aga keegi õnneks ei kaalunud.

KL International Airport – Kuala Lumpur (u tund)

Mu punane tellis loivas täie rahuga mööda pagasilinti mu poole ja koos alustasime teekonda bussimärgi järgi nii kaugele, kuni putkast müüdi 10 ringiti eest pilet KL Sentralisse (NB - 1 ringit on 0,24 eurot ehk suts alla nelja krooni). Airport Coach peatus mulle väga sobivalt ka Puduraya bussijaamas. Ma ei tea, millega need turistid sõidavad – kõik peale minu olid kohalikud. Õudselt meeldib see tunne, kuidagi väga turvaline. Õnne- ja rahutunne oli kirjeldamatu. Ma ei saa aru, mis värk mul selle Malaisiaga on. Minu maa.

Kuala Lumpur - Kuantan (3,5 tundi)

Puduraya bussijaam valmis sel kevadel ja on väga uhke. Suhtumine on aga endistviisi pealetükkivaltki sõbralik, juba esimestest kassadest hüütakse: „Miss! Miss! Where you go?“

Selgus, et pean minema kassasse nr 32. Müüdi pilet kella 11-se bussi peale, kell on juba 11.16. Kassapreili saadtis mu õigele platvormile. Kella 11-ne buss oli täitsa olemas veel. Milline suurepärane vedamine saatis mind terve hommiku, ei mingit passimist kuskil.

Kuantanis oli kohalik delegatsioon juba vastas. Ma nagu polekski vahepeal ära käinud. Tund sõitu Cheratingi.

/tiu/

Vol2: minek

2011-11-25T02:53:00.000-08:00

Tegin oma minekuotsuse päris ammu, täpsemalt 11. augustil. Olin selleks ajaks vaid veidi üle kahe kuu Eestis tagasi olnud – kohanemisäreva juuni ja ülepeakaela töise juuli (klassikaline eesti otsamajandus).

1. septembril nägin Qatar Airwaysi pakkumist, mis lubas sihtkohas viibida maksimaalselt kuus kuud. Rääkisin oma Malaisia sõbraga läbi. Pärast Cheratingist lahkumist olid nad mind ju järjekindlalt tagasi kutsunud. Tundus ideaalne: kuus kuud elu ning toidu ja öömaja eest tööd Cheratingi rannas ning mais Hiiumaale talu pidama. Kujutasin oma päeva ja üldse kõiki asju väga selgelt ette.

2. septembril ostsin (õigemini Kats ostis) piletid ära – 745 eurot Estonian Airi ja Qatar Airwaysi lende Tallinnast Kuala Lumpuri ja tagasi. Kusjuures piletite pealt vaatasin, et EA lennud moodustasid päris krõbeda osa.

Paar päeva hiljem sain teada, et Malaisia-pool ei saa mulle siiski tööd lubada. Pool aastat aega olin aga endale juba välja ostnud... Eeeee, kuhu siis minna ja mida teha?

Lohutasin end, et kuigi mu otsused pole ehk tagantjärgi võttes olnud kõige loogilisemad, olen ma vähemalt julgenud need vastu võtta.

Õnneks oli september nii paaniliselt kiire, et polnud väga aegagi kahetseda, haletseda ja muretseda. Väga regulaarselt tabas siiski see igatsus, et kõik võiks ükskord paika loksuda.

6. oktoobril olin Hiiumaal, kui üks mu ekselukaaslastest helistas ja teatas, et tuleb ka. Niisiis sihiks Austraalia ja Uus-Meremaa.

Järgmine päev sõitsin linna poole. Sisehääl kordas vahetpidamata kui mantrat: „Life is good life is good life is good!“ Ümberringi pime öö. Jõulud!

24. oktoobril kolisin enamiku asju Viliverre, sest Kats hakkas Taisse ära minema. Tühi oli olla pärast seal pooltühjas toas paari komplekti külmariietega ja suvevarustusega seljakotist kuni 50 SPF valgendava päiksekreemi ja vihmakeebini. Et kellele seda reisimist vaja on; Eestis on ju ka täitsa okei - vähemasti õudselt mugav (igav).

3o. oktoobril läks Liisu Lõuna-Aafrikasse ja ma kolisin mõneks päevaks Mareti juurde. Aitäh Liisule, et ta mind sel suvel majutas. Arvan, et saime teineteisele selles suures planeerimises palju toeks olla.

***

Vahel ikka küsitakse mu käest, et kust ma kõik selle raha võtan. Ma ei tea, raha on raha ja raha tuleb ja raha läheb. Tõsi, regulaarse töötamise lõpetasin ma Sydneys veebruari keskpaigas. Eestis ei põlanud ma erinevaid otsi teha, kuigi mingit rikkust need majja ei toonud (sest mul pole ju maja). Ses osas olen ma kombinatsioon hardcore säästjast ja hedonistist, kel on omad kiusatused – peamiselt hea toit ja hea jook.

Asju pole mul aga vaja eriti rohkem, kui lennukipardale võtta saab (u 30 kg).

Huvitav lugu on aga see, et suurem osa mu papist on Austraalia kontol ja ma pole mõelnud välja muud nippi selle kättesaamiseks, kui et Austraalias ära käia.

Nii voila! kaks päeva enne äralendu on pangakontol 32 eurot. Maret küsis, kas ma olen hull. Aga mis ma siis teen, jätan minemata või? Rivistasin valuuta toapörandale laiali ja kalkullisin nii et currency converter huugas. Õnneks saabus järgmine päev päästev rahalaevuke.

Kui ma enne olen alati kellelgi kaasas lohisenud, siis seekord oli mul täitsa omaenda pakaapidu, mida ma muidugi väga pelgasin, kuid see Triinu sünnipäevalistega ühinenud esmaspäevaõhtu kukkus väga toredasti välja. VÄGA soe tunne oli näha teid kõiki!! Armastan! Mul on kümnete kaupa põhjuseid, miks Eestisse tagasi tulla.

Viimasel päeval mõistus eriti selgelt ei töötanud ja käed oli ärevusest küünarnukkideni tuimad. Ajasin asju nagu hullumeelne (muuhulgas kinnitasin Viru keskuse apteegis Superannuationi paberid ära ja tegin kolmetunnise intervjuu) ja jõudsin igale pool sõna otseses mõttes viimasel minutil.

Õhtusöögile siiski hilinesin – kartulipuder, kotletid ja peedisalat. Mõnus kulinaarne lõppakord.

Asjad panin kokku öösel, lõpetasin vist u pool 4. Kell 6 pidin ärkama, et lennujaama minna.

Ees on kolm nädalat Malaisias, neli nädalat Austraalias ja siis Uus-Meremaale.

Et ma ei peaks 2012. aastani ootama!
/tiu/

The Real London Experience

2011-11-25T02:41:00.000-08:00

Kui suvine festivalireis Lätti välja jätta, siis suuremat reisimist mu viiekuise Eestis resideerumise ajal ei toimunud. Mõtted liikusid vägisi sinna suunda, et ostaks parem nurgadiivani või köögimööbli. Päris nõme on raha reisimise alla panna. Sellest ei jää mingit märki toanurka. Erilist jätkusuutlikkust ühest kohast teise kulgemisel ka pole.

Lutonist Londoni poole sõites, nägu naerul ja Ewert iPodis, mõistsin, kui rumal ma olin olnud. See ei maksa ju ka suurt midagi - suvalisel ajal ostes Ryaniga kohale ja Easyga tagasi oli 78 eurot, sh Ryanair on kohe eriti odav.

Teelolek tekitab minus ohjeldamatu õnnetunde. Junkie. Junkie. Junkie.

Timur ja ta sõber Hakan oma pruudiga tulid mulle Victoria jaama vastu. Olin Hakanist palju kuulnud, tema tegemised on väärt kogutud teoseid. Päriselus meenutas mulle Türgi varianti Lazarevist, sest kui esimene võõrastus kadus, hakkas ta suust välja ajama igast sitta... ja veel ja veel. Katkematult.

Londonis oli Hakan+1 peamiselt shoppingureisil. Hakan on üks truumaid tarbimisühiskonna sõdureid, keda ma olen näinud: professionaalsest huvist jälgib kõiki reklaamilahendusi, passib õhtusöögi ajal telefoniga netis ja käib kaks korda päevas Westfieldis, sest talle lihtsalt meeldib. Westfield on kolakas ostukeskus ja väidetavalt Stratfordi üks kahest positiivsest küljest. Teine on Stanstedi lennujaama lähedus.

Plangu pealt võis siiski näha, et 2012. aasta olümpiaks üritatakse Stratfordi kõledast industriaalmaastikust moekat urbanistlikku keskkonda luua. Eks ole seda mitmel pool maailmas nähtud, et linnaarendus algab hiidpoest.

Ma ise tundsin väga ebamugavalt, sest mul polnud vaja mitte midagi osta.Vaatamisväärsused olin ma ka ühel aastatetagusel Londoni-reisil ära näinud, kui peatusime Kensingtonis korteris, mille üür oli Eesti kroonides 75 000.

Seekordses peatuspaigas ei olnud tänaval Ferrarisid ja Paganisid. Isegi single white female

oli tundmatu mark. Welcome to Forest Gate!

Kõnnid tänaval - nagu Lähis-Idas oleks. Öösel bussis - ainult neegrid. Ühtegi naist ka pole.

Öösel ei tihkaks üksi ringi hängida: kräkisõltlased telefoniputkas, litsid ja pätid, inimesed jõlguvad kell 6 valvekaameraga maja trepil. Kontrastiks leivatehase magus lõhn.

Aga mul vedas, peaaegu alati oli kantseldaja olemas. Lisaks võõrustajatele Timile ja ta pruudile Rozile ka nende jaapanlasest majakaaslane Makoto – läbinisti muusikamees, kes orgunnib Jaapanisse vintage-jalgrattaid (parajasti oli kogu partii tollis kinni), teab peast Londoni ühistranspordiskeeme (ööpäevaringselt) ning häid ja odavaid toidukohti (käisime hiinas kohas, mis pidi olema Guinnessi raamatus kui kõige halvema teenindusega söögikas).

Timi ja Rozi eesmärk on praegu raha koguda ja minna siis mere äärde elama – Türki külalistemaja pidama. Timur on pooltürklane, kes ei tea. Nii et töö-töö-töö. Londonis sa oledki tööl või ühistranspordis. Ma ei peaks väga vinguma bussiga Järvelt linna sõitmise pärast.
Liverpool Street Station.

Roz turundab klubi nimega Cable ja Timur töötab ühes kohas koos jänkudega. Ja see ei ole minizoo, vaid kinnine Playboy klubi. Graafik on hullumeelne: 3 päeva jooksul magas 8 tundi. Tal hakkasid juba silmaalused pruunistuma. Lood mahamängitud miljonitest ja Bahreini printsessidest olid minusugusele maalapsele oi kui põnevad. Viimatine lugu oli keskealisest hiina prouast, kes oli gamblinud juba 38 tundi järjest, palakestki söömata, juues vaid vaheldumisi rohelist teed ja Earl Greyd; sõnakestki inglise keelt ei räägi. Ma ei teagi, kuidas see lõppes; kui üldse on lõppenud.

Panen siia veel mälupilte, sest fotosid tegin umbes viis olnud turist, vaid külaline:

- Jamming session kohas nimega Passing Clouds, kus ma olin arvatvasti ainuke, kes ei mänginud pilli, plaate ega omanud ka ühtegi plaadifirmat.

- Laupäevane Broadway Market, mis koosnes ainult coolidest inimestest ja umbes kõiki asju oleks tahtnud süüa. Teel tagasi nägin, kuidas tüsedavõitu neeger võttis bussipeatuses ühelt jaapani tüdrukult rahakoti ära. See stseen oli nii aeglane, et kulus mitukümmend sekundit, kui sain aru tegu oli rööviga päise päeva ajal.

- Dalston, kus türgi äriomanikud mõni kuu tagasi märatsejatele vastu hakkasid.

- Italodisko vanaisa Pepe Loda pidu

- Ootamatud kohtumised Brick Lane'il.Pidin minema inimeste eludesse ehk rohkemgi, kui mul emotsionaalselt jaksu oli.

Ja veel mõned tähelepanekud:

- Türgi külalislahkus – näiteks kohvikus käies ei võta türklane türklase (ja türklaste sõprade) käest raha vastu. Pead jätma suure tipi, raha lauale ja ära jooksma või mõne muu maksmisnipi. Ja mitte et neid seal vähe oleks...

- Pärast Sydney-aastat on London väga kodune.

Kui ma tulen mais Euroopasse, siis lähen kindlasti Türki Timi ja Rozi pulma. Timur on mu välismaa vend.

Tagasiteel oli lennukis oli nii igav, et ei saanud aru, mismoodi see Kuala Lumpuri ots oleks võimalik üle elada.

/tiu/

Kodused toidud

2011-10-04T15:34:00.000-07:00

See pildirida sööstab reisiblogisse otse Hiiumaalt. Geograafiliseks vabanduseks nii palju, et sel maitseretkel olid kohal nii Tiu kui Kats ja õhtusöökide traditsioonile panime aluse Sydneys ja toimus tegelikult Tallinnas:)

Valmistasime süüa üheksale inimesele, mis tähendab, et ma saabusin kohale kaks tooli kaelas. Logistika oli üldse väga paigas - kes tõi roogadega sobivad veinid, kes hanemaksa.

Mu sünnipäevaks saanud Pühalehma mustriga põll sai ka oma köögisüütusest lahti.

Taburet-tool-taburet-tool... et üheksa inimest ära mahuks:

Eelroog: tomatisupp mascarpone ja spinati kreemiga.
Pearoog: veise sisefilee hanemaksega, täidetud sibulad ja brokoli.

Jäädvustatud on nii ettevalmistus kui praad ise.

Dessert: vaarika pannacotta.

Retseptis ette nähtud sidruni raudürt sai asendatud melissiga.

From Gili with Love‏

2011-10-03T13:27:00.000-07:00

Mullu veebruaris kirjutasin blogisse jutu peakirjaga „Kiri Trawanganilt“. Nüüd saime ise kirja Gililt. Sweeeeeeet!

Meie sealse öömaja Rumah Kunduni perenaine Kade unistas toona, et küll oleks hea, kui neil oleks arvuti ja internet ja saaks oma külalistega ühendust pidada. Tundus nii suusoojaks jutt, aga täna oli Kade ja tema mehe Diani email postkastis. Ligi kaks aastat hiljem!

Kirjas juttu sellest, et nende aed lokkab ja poeg Kundun otsustas Balile kooli minna ja käibki juba ning uue kiirlaevaühendusega on see nüüd mugavam ja mitte eriti kallis ka.

Eks kirjutamise põhieesmärk oli siiski turunduslik – külastajaid ei pidavat olema just ülemäära palju ja nad soovisid, et me nende eest hea sõna kostaks.

Seal käis see müügitöö ju nii, et poisikesed piirasid su tee peal ümber ja juhatasid maja ette. Aga ajad muutuvad pöörase kiirusega ja meenutades seda, milline ehitustanner kogu saar siis oli, pole ime, et turistide pärast peab internetti minema.

Aga kel Gilile minek ja soodsat öömaja vaja, siis Rumah Kunduni võin julgesti soovitada. Facebookis: Rumah Kundun. Mu mälu järgi oli kahese toa hind 90 000 ruupiat ja hommikused pannkoogid hinna sees. Lahke ja abivalmis pererahvas räägib sulle avameelselt Bali ja Gili elust ning kui vaja, läheb ka metsa seente järele. Loodetevasti jagub saarel elektrit nüüd natuke kauem kui kella kaheksani, muidu on sellises kuumuses magamine on enesepiinamise kõrgeim vorm:)

Turistipreili verandal ilutsemas.

* * *

Olen viimastel päeval palju ajas tagasi ja edasi olnud. Kärdlas Nõmme tänaval teisaldan end mõttes kohvitavasse Darlinghursti, siis olen Kuala Lumpuri liikluses ja pärast Ko Tao liivastel teedel.

Täna jutustasin pikalt Willemiga nagu kümmekond kuud tagasi töölt koju minnes McElhone treppidel. Paar päeva tagasi otsustasin, et pean minema Londonisse Timuriga kohvile. Ikka vastab tõele see, et kust mujalt sa neid sõpru ikka saad kui mitte töölt. Iseäranis siis, kui oledki kogu aeg tööl nagu Sydneys kippus olema. Sõber Timur, novembris näeme!

2011-09-24T08:14:00.000-07:00

Tsau, sõbrad,
kes te siin ringi luusite.
See blogi ärkab varsti ellu.
Hetkel on selline klassikaline seis, et tuleb lihtsalt meenutada ühte tarka inimest:
"Ja mul läheb ikka vahel meelest ära, et võta otsus enda sees vastu, hakka juba otsapidi juba kahetsema ja asjad loksuvad ise paika (või siis lihtsalt jõuavad kätte...)."

Pakett

2011-08-26T12:38:00.000-07:00

Kammin aeg-ajalt lennupileteid otsides internetti läbi ja ükspäev jäi silma selline pakkumine nagu “Aastavahetus Tai paradiisisaarel”. Ja mis saar.... Ko Tao.

Võta uus aasta vastu paradiisisaarel! Fix Ideede aastavahetusreis pakub ainulaadset võimalust võtta osa pidustustest eestlastele vähetuntud saarel Koh Tao, veeta ideaalne rannapuhkus Koh Tao ja Koh Phangani saartel ja koguda kultuurielamused Bangkokis.

Koh Tao ehk kilpkonnasaar on Tai üks paremini hoitud saladusi. Kaunid rannad, helesinine merevesi, lugematul arvul värviküllaseid sukeldumiskohti ja romantiline tähistaevas lausa kutsuvad aastavahetust just seal veetma!

Ma ei ole küll nii taolane kui Kats, kelle kohta ütlevad kadedamad keeled, et Kats tunneb saarel kõige rohkem inimesi, aga ikkagi...

Tunded on ebamäärased. Nagu vist sel emal vast, kelle 13-aastane tütar tuli koju 27-aastase kutiga ja teatas, et nii ongi.

Aga nii ongi. Paketituristid Ko Taol. Eestist.
Alati tundub mulle, et jõuan igale poole liiga hilja. Kui „parim enne“ on juba möödas ja „päris“ otsas. Ko Taole hilinesin enda meelest näiteks 10 aastat. Seda pakkumist lugedes tundsin, et võib-olla jõudsin hoopis õigel ajal (NB! Ko Lipel peaks ära käima).

Ma kuidagi ei suuda leppida selle pöördumatu protsessiga, kuidas puhas ja puutumatu kaob, ja tujutsen, et nad meie paradiisi tulevad. Oeh, ja Ko Tao on ju nii abitult pisike mägine plönn.

Kuigi see rannavalik, programm stiilis „5. päev. Rannapuhkus Koh Tao saarel“ ja paketi hind (hind ühele alates 2125 € ehk 33 249,02 kr ja eelduseks on kaks koos reisivat täiskasvanut) on mu arust päris julge pakkumine, võiks nad ikka grupi kokku saada.

Siis ma läheks sooviks head uut aastat ja räägiks, kuidas ja kui kaua 66 000 krooni eest Ko Taol tegelikult olla võiks.

* * *

Ühtlasi meenus, et suurest uudishimust käisime ju ka uurimas, milline turismikants on Phuket ja Patong. Siin on mõned pildid:

Kas sa oled selleks valmis, Ko Tao?

Pilti tegid Tarmo ja Kats.

Vaheraport nr 2

2011-08-10T15:17:00.001-07:00

Olen ma vähe viimasel ajal pead murdnud, kas jääda Eestis paikseks või teha veel üks kiire välissutsakas?

Õige vastus: ei ole vähe.

Kui alguses oli kaalukauss (kraanikauss?) pagemise suunas, siis vahepeal on see eesti eluga kohanemine läinud nagu need eurod mu rahakotist (mitte sellest, mis ära kadus).

Võtan julguse lubada teid mu pähe, et te teaks, mis kolm maad seal tuuseldavad. Õigupoolest ei midagi uut ja kõigil kolmel suunal on rauad tules.

1. Eesti

No mis mul siin viga?!

Mul isegi kalender-märkmik. Kuna 2011. aasta omad olid juba lettidelt ära korjatud, kuid oma mälu huvides olen sunnitud midagi omama, hankisin üliõpilase märkmiku, mis hakkas augusti keskpaigast.

Peaks Prada tänavakingad ka läikima lööma.

Plussid: normaalse inimese elu, sõbrad, pere, palju oma asju, eeldatavasti valge inimese töö ja ravikindlustus ja kõik värgid, agar seltskonna- ja kultuurielu.

Miinused: liiga normaalne elu, lägane Tallinna talv, rutiin, kõik käivad kõigiga.

2. Malaisia

Täpsemalt tilluke surfiküla Cherating.

Plussid: ülihea auraga paik ja inimesed, kes mind ootavad; „töökoht“; reisimine Malaisias ja mujal Kagu-Aasias, sh Kats oleks ka üsna lähedal; surfihooaeg, tšillllll-soe-ilus-odav.

Miinused: tegemist on pehmelt öeldes vegeteerimisega, isegi papaia kukub suhu kui vaja; rikkaks ei saa; ülemõtlemisoht.

3. Uus-Meremaa

Sain Working Holiday viisa kätte, enne kui 31. eluaasta lukku läks. Investeering tulevikku läks maksma 80 EUR viisa ja 53 EUR kopsupildi eest. Veits kallis sünnipäevakink, a ma vaatasin, et Austraalia WHM viisa on praegu lausa 270 AUD + 58 EUR kopsuröntgeni eest. On röövlid. Minejaid pidid olema „massiliselt“ nagu kopsupildikeskuses öeldi.

Kopsuröntgeniga asjatab Eestis Innomedica ravi- ja uuringukeskus Tallinnas Narva mnt 7, 3. korrus. Ärge siis laske eksitada Karrelli arstikeskuse nimest nagu NZ Immigrationi koduka Panel Doctors ütleb. Kuigi tegelt on vaja pilti tegema minna ikkagi korrus allpool asuvasse Qvalitase, endise Karrelli ruumidesse.

Plussid: kinnisidee ehk lubadus iseendale, hingemattev loodus, arvatavasti õpin midagi uut (kuigi see oleks ikkagi ebastabiilse ahvi elu), rahateenimisvõimalus (vähemasti miinust ei tohiks suurendada); austraalia sõbrad kiviga visata, sauvignon blanc.

Miinused: võõras riigis nullist alustamine, külmavõitu, puuduv reisikaaslane, kuradi kauge värisev maa.

Mis sina arvad?

Vaheraport nr 1

2011-07-11T05:29:00.000-07:00

Tuli välja, et olen ikkagi puhastverd eestlane: nutan tantsupeol, suvitan Pärnus ja pistan rinda 16-tunniste tööpäevadega, kuigi lubasin endale, et sel aastal ma üldse ei tööta.

Ma isegi kõnnin, mobiiltelefon käes.

Ja siis ma tahaks endiselt luua eluärkamissekti "Mina olen Tiiu (pane sinna asemele oma nimi) ja mulle meeldib mu elu", kui ma kuulen päevast päeva lähikondsete lugusid ja siis pean veel telekast ka nägema triatleeti, kes euroopa ühel tugevamal võistlusel oli pärast 3,8 km ujumist esimene ja pärast 180km rattasõitu langes kolmandaks ja siis finišis ajas pettunud juttu, et oleks saanud ju paremini. Ei saanud ju? Näited lähevad natuke eri suunda nagu kõõrdsilmse silmad, a ehk jõuab mõte teile kohale.

Noh, mis tunne on siis?

2011-06-26T12:16:00.000-07:00

Taustahalaks nii palju, et kuna mul on mingi Google'i konto kamm, saan viimasel ajal blogile ligi sagedusega üks kord kuus, kui olen juba tegelikult leppinud sellega, et mitte kunagi enam ei saa eelmise postituse trükivigu ära parandada. Märgiotsijad lohutavad, et ju siis on aeg paikseks jääda. Oleme Katsiga juba ammu Eestis, a alles nüüd õnnestub mul mõned vanad jutud internetti lennutada.

* * *

Ligi kaks aastat Eestist eemalolekut mõjub silma- ja ajuopina, millest toibumine võtab palju kauem aega, kui ma arvasin. Esimeste nädalate kärsitus, hirm ja ebakindlus ehmatas mind väga: viuh! silmad veekalkvele ja siis mõne positiivse asjaarenduse puhul oli kohe toonus kuskil osooniaugus.
Palju lihtsam oleks olnud tagasi tulla varem, kui hing mööda maailma laiali pillutatud ja ütlen 9/11 kohta 7/11.

Suuremat sorti eksistentsiaalset meeltesegadust oleks aidanud ennetada teadmine, kas jääda Eestisse pidama, ja/või töökoht. Mul polnud kumbagi. Polnud isegi elukohta, kus rahus endasse sulguda.
Enamik keskeakriisile lähenevaid naisterahvaid suundub välismaale ennast otsima. Hea juhul leiavad nad endale mehe. Ma ei leidnud.
Ülejäänud, sh ma, kehitavad õlgu, et, jah, sitt niff, ei mõelnud välja, mida oma eluga peale hakata ja kelleks saada, ning proovivad kuidagimoodi edasi koperdada.

Minnes mus ju ei olnud eriti rännupotentsiaali polnudki, nagu ütles nüüd ka mu esimene reisikaaslane Kadri. Kartsin umbes kõiki asju. Üldisemas plaanis sain aru, et mulle tegelt reisimine ei meeldigi, vaid pigem vegeteerida ühes kohas kuni viisa otsa saab ja peab jalad selga võtma jälle. Igatahes olen ma väga õnnelik – üht-teist on ikkagi tehtud ja nähtud.

Hea, et seda blogi sai peetud, muidu ma ei mäletaks pooli asju. Ja hea, et ma eraellu ei laskunud, sest aeg-ajalt tervitab mind kui vana semu keegi, keda ma elu sees näinud ei ole. Kuulsaks saamine mind ikka üldse ei huvita.

Kes mind vahepeal eriti näinud pole, ütlevad pärast visuaalset ülevaatust, et „äh.. sa pole üldse muutunud, ikka samasugune.“
Seespidiselt täheldan vähemalt ise muutusi. Elukogenum. Tugevam. Samas ei osanud ma arvata, et muutun palju leplik-rassistlikumaks – pingutan palju tahan, aga ma olen ikkagi niiii euroopa inimene. Näiteks on mu Lõuna-Ameerika reisiplaan mõneks ajaks kalevi all, sest natuke aega tahaks neist rahu saada:)
Lühidalt - inimesi on küll kõik kohad täis, aga neid päris minu inimesi on vähe; massist on neid veelgi raskem leida. Ja neid inimesi tuleb ilusti hoida.

Kuigi tunnen end ühiskondliu hälvikuna, sest tööl ma ju veel ei käi, hakkab „stressis välismaalane“ tasapidi juba maha rahunema. Poole aasta pealt sisenejatele inimestele võiks olla eraldi kalendermärkmikud.

Harjumishädad

- Esimesel päeval tahtsin liituda TeleYhega, mida enam pole, ja jalutasin vaeste inimeste kosmeetikapoodi, mida ka enam polnud.
- Pisitasa läheb üle pidev infarktieelne seisund, et sõidad „vastassuunavööndis“, mis muidugi ei välista seda, et aeg-ajalt mõni hull ongi sattunud vastassuunavööndisse.
- Õues on kogu valge, mis tähendab, et kogu aeg peaks nagu elu elama.
- Kui menüüs on kalamari saia peal, hääldan seda „kalamaari“.
- Lühikesed vahemaad – just jõuad tukkuma jääda ja juba kohal.
- Inimesed, keda sa tead, klatšivad su selja taga inimesi, keda sa tead.
- Kontingent on kohati selline, et kohe tahaks jooksu pista. Halenaljakam kui Moskva tsirkus.

Konkurentsitu paha asi nr üks on aga elukallidus: täiesti tasuta võib end närvi ajada, sest hinnad on Eestis suuresti nagu Austraalias. Ja palgad neli korda väiksemad.
No ja nahk kuivab ja kohvikus kallatakse sulle termosest liisunud kohvi.

Hea asjad... Nr üks - sõbrad ja pere.

Tutvudes ei pea kellelegi oma nime spellima ja jagama õhinat, et hullult äge nimi; ikka vanad head talutürekese naljad ja sole mio.

Olin ka juba ära unustanud, et mul on kõik asjad olemas, millega iseseisvat elu elada. Taignarullini välja. Praegu võiks veel välja mõelda, kuhu loogilisse kohta olen ma pannud rattaluku võtme.
Hea meel oli, et erinevalt Katsi voodipesust ei olnud rotid mu maist vara ära närinud. Vahelduseks Austraaliale ja Aasiale on see ka tore, et kleidid ei hallitanud.
Riided tõestasid, et ma olen kunagi ka tööl käinud. Samas ei olnud mu minevik nii kostüümne kui Heinlal. Punased kontsad, Pauli botased, McQueeni kampsik, koti-ja sallikogu... Ei saa öelda, et ma armastaks oma asju väga palju vähem kui inimesi. Ja oma 60-80. aastate kleidikollektsiooni kriitilise pilguga taasnähes ma ei imestanud, et ma vahepeal mehele ei saanud.

Mis edasi?

Kogu segaduse sees on mu peas ka kindel veendumus, et ühel hetkel on kõik selge. Praegu on kaks plaani:
1) jään Eestisse;
2) ei jää Eestisse.

Esimese juhu õnnestumiseks võite mulle pakkuda tööd; ma olen ikkagi ju tööloom ja imelikult kombel tuleb tagasi see tunne, et tahaks olla SKP molekul. Müün kasvõi õlut või pileteid kuskil või toimetan ja kirjutan.

Teiseks juhuks võiks muga ühendust võtta need, kes tahaks minna pikemaks Uus-Meremaale või Malaisiasse.

Tiiu

Hiiumaalt

Järjekordne üheotsapilet

2011-06-26T08:48:00.000-07:00

Kui mõned kuud tagasi tahtsin oma reisikindlustust pikendada, sain lakoonilise EI-vastuse. See oli kolmas kord pikendada ja uurisin, et miks siis enam ei kõlba. Kindlustusandja saatis sellise pika lause:

"Kuna tegemist ei ole ravikindlustuse vaid reisikindlustusega, siis klientide puhul, kes viibivad pikemalt väljaspool Eestit ja ei tule peale poliisi lõppemist Eestisse tagasi, st ei kasuta kindlustust reisimiseks vaid elamiseks väljaspool Eestit, tehakse meil lisaks kahjuanalüüs, mis järel otsustatakse, kas sõlmitakse järgmiseks perioodiks kindlustus."

Hm.. Pidasin oma eemalolekut viibimiseks ja kindla-, st eestisuunaliseks rännakuks. Kuigi eks seegi on elamine. Kindlustusseltsiga vaidlemine on mõttetu, a nagu oleks eestlaste seast välja arvatud.

Üks kogemustega reisumees seletas siis mulle, et ega pikaajalistele rändajatele olegi head kindlustusvarianti.

Ühtlasi olin ilma jäänud oma eesti telefoninumbrist, pangakaart ei töötanud, kredikas oli ammu kehtetu, blogisse ei saanud ka enam sisse ja polnud ühtegi võtit, millega Eestis elu alustada. Ja CV-sse panen viimaseks ametiks „vabatahtlik maaler“?

* * *

Mu viimane saarepäev oli mõnusalt ideaalne: käisin itaallastega kalal ja hiljem Mango Bay's unelemas.

Õhtul tegi ühe itaallase proua kala ära. Istusime nende kehvakeses tänava-äärses baaris, sõime ja vaatasime telekast tennist. Vihma ladistas. Nii põhjatult tühi tunne oli, et ei tundnudki enam mitte midagi.

* * *

Nagu Jaagup Kreemgi laulab, et "tähtis pole sihtmärk, tähtis on vaid tee", panen siia kirja, kuidas me end Eestisse liigutasime.

Transpordiskeem Ko Tao – Tallinn oli ootepausidega ligi 40-tunnine. 1. juunil kell 9.20 viis takso sadamasse, 10.15 Chumponi laeva peale, siis 7,5 tundi bussisõitu Bangkokki. Bangkokis viskasime kotid hoidu ja tegime kauba-, supi- ja õlletiiru. Taksojuhi pidime jälle üle laskma, ise ta oli nõus 400 baadi eest lennujaama viima, las maksab siis need 2 x 75 baati teetolli ka selle eest...

Väljalend hilines 2 tundi, aga Aerosvitiga 9,5 tundi Kiievisse (lennuk ebamugav, aga see-eest sai kaks korda süüa) ja Air Balticuga Riiga.

Finišisirge tulime bussiga. See oli juba hea meeldetuletus eesti elust: kui mujal pead mööda lennujaama internetti taga otsima, siis mis mõttes pole viimased viis kilomeetrit enam bussis internetti olnud?! Ootamatult sain oma blogisse sisse logida, enne ega pärast pole see õnnestunud.

Peas keerlevad igasugused mõtted. Inimestel on nii palju riideid ja nii vähe tättuusid.

Luban, et ma ei paranda enam kedagi, kes ütlevad Läti või Eesti kohta Ida-Euroopa. Teen esimese euroostu ja käin Pärnu bussijaama peldikus. Eestikeelne jutt kõlab pingutatud ja teatraalsena nagu algkooli kevadkontserdi teadustaja.

Ümberringi on kaks värvi, roheline ja hall. Metsad ja teed. Metsikult rahulik.

* * *

Jaanus orgunnis bussijaama ekspromptvastuvõtu. Niiii hea tunne oli näha neid kalleid inimesi (isegi kui kõiki ära ei tundnud). Kallin tõi roosid, vau.

Suure elevusega panin kuhugi oma rahakoti. Kuna seal oli ka suurem summa sularaha, siis mul on natuke kahju ka. Kui mu reisialguse sarihaigestumine välja arvata, mingeid muid tagasilööke, ihulist ja varalist kahjukannatamist ju polnudki.

Teadmatus on jõud

2011-06-02T08:51:00.000-07:00

Tore on tulla Taisse kolmenädalasele puhkusele: ärksad ja räpakad linnad, kaootiline ühistransport tänavatoit, prussakad, elevandid, seksturistid, ladyboyd – eksootika. Palmid, bangalod ja rannabaarid, trill ja trall – paradiis.

Tegelikult on elu nagu raamatus. Nagu Stephen Leatheri „Private Dancer'is“. See on eesti keeles ka, lugege. Seal on juttu 15 aasta tagusest ajast, aga sittagi ei ole muutunud.

Rootsi sotsiaaltöötudengid, kes tegid Patongis välitööd ja üritasid baaritüdrukuid „pöörata“, ohkasid, et tüdrukud ei taha loobuda 30 000-baadisest kuuteenistusest, et minna müüjaks ja saada 6000. Elu tahab elamist ja perekond raha.

Antonil siin on tai pruut. Pruut on ilus ja iseteadev ja enda arust iseseisev ka. Pruudil omakorda on Inglismaal „sõbrad“, kelle telefonikõnede ajal ta läks alati omaette rääkima. Nüüd läks tüdruk Inglismaale sõpradele külla. Tüdruku vanemad aga korraldavad Antonile järgmisel nädalal sünnipäevapeo.

Või siin Dan, kes on paks, raske lapsepõlve ja madala enesehinnanguga. Preili on tõrges ja hambutu.
Ta töötas lady baris, aga ainult nädal aega. Nii mamasan ütles ja Dan usub mamasani. Dan andis tüdrukule lapse jaoks raha ja läks nüüd kuuks ajaks ära. Laps ei ole tegelikult Dani oma - ta ei saagi lapsi - ja elab tüdruku vanemate juures. Dan ei läinud tegelikult kuuks ajaks ära, vaid läks Mehhikosse elama.

Looma- ja taimeriigis nimetatakse sellist kooseksisteerimist sümbioosiks – eri liikidesse kuuluvate organismide vaheline vastastikku soosiv suhe.

Ärgem unustagem meie hullu naabri Andy tai pruuti, kelle tuulepäisatud puuvillased trussikud on siiani me lillepeenras.
Ehk siis, kuidas teie reageerite, kui naabrit on vaja korrale kutsuda?
Õige, võtad virutamiseks pesukuivatusresti. Tai pruut teab ja teeb. Selline krapsakas tüdruk.

Taipruut podises, et pole meiesuguseid litsakaid farange enne kohanud. Ta muidugi oli olnud infosulus, sest parajasti oli külas Juha, kellega on meil täiesti platooniline naabrionu-suhe.

Ma isegi ei tea, miks ma ikka veel imestan olukordade üle, kui näiteks intsidendi (mitte selle meie naabdridraama) põhjenduseks saan tai sõbra käest hapu naeratuse saatel vastuse: „Thai people hate farangs.“.
Nii konkreetne ja enesestmõistetav selgitus, et tunnen nagu saanuks kaikaga aeg-luubis pähe.

* * *

Ükspäev nägin omaloomingulist tunnuslauset „Ko Tao - a sunny island for shady people“. On jah pisut sügavam kui „Paide - Eestimaa süda.“

Kahtlemata on siin nii värvikaid tüüpe ja kui ka veel vürtsikamaid olukordi.

Näiteks on meil siin üks serblasest sõber, kes on enne elanud Rootsis, Lõuna-Aafrikas ja Tansaanias. Bändimees ja muusikaajakirjanik.
Tal on nii pöörane perekond, et kui Kusturica filmid seda teaks, et teeks nad uups! ja jätaks end pooleli... Usuhullust vanaema, kokaiinilembene ema ja kari õdesid-vendi, sealhulgas gei, lesbi, teine õde, kes sai 17aastaselt lapse ja abiellus pastoriga ja siis lahutas; kogemata kombel normaalne piloodist vend.
Milan ise tundub täitsa täie mõistuse juures ja moodustab ootamatul kombel pool kõige harmoonilisemast paarisuhtest, mida võib ette kujutada.

Seesama Milan rääkis ükspäev, et nägi kahtlasi kingadega tüüpe. Et immigratsiooniametnikud on vist ikkagi veel saarel. Siin ei kanna ju keegi sokke ega kingi. Inimestel polegi kingi. Siin tulebki kahtlustada, et on Immigration või võõras politsei.

Kui olime just hakanud raha eest asju tegema, tuli kõne, et Immigration tuli saarele töölubasid kontrollima. Turistiviisal on ju sõnaselgelt öeldud, et töötamine keelatud ja ilmselgelt on turistiviisa see kõige levinum tööviisatüüp. Kontroll käib nii, et osasid kohti ei kontrollita.
Kui küsisin nõu, kuidas end legaliseerida, anti selline skeem: maksa 30 000 baati ja hakka ettevõtjaks ja siis viisa on 19 000 aastas; kolme kuu tagant peab maalt väljas käima.
Ei tea siis täpselt, kuidas sellega on, aga immigratsioonielevus keerutas tolmu küll.

* * *
Vaatasin Karini Tai albumit. Seal on püssikeelupilt.
Arvatavasti on tegu täitsa asjakohase märgiga.

Meil siin võis umbes kuu aega tagasi olla tunnistajaks, kuidas üks tai tüüp lasi teisele kuuli kõhtu. Kaks taid omavahel. Väidetavalt täiesti tühise probleemi pärast. See toimus rahvarohke Office Bari kõrval tätokasalongi ees. Võiks öelda, et inimelu ei maksa siin midagi, a vähemalt läks tulistaja pakku. Öö on arveteklaarimiseks siin muidugi tõhus ajastus, sest kriitilised patsiendid tuleb panna hommikuse Ko Samui laeva ootele. Paar päeva hiljem olevat kannatanu šansud olnud 50:50, pärastisi enam ei tea.

Hullu ja enesekontrollipuuduliku naabri Andyga on meil mitu tüli olnud. Sellised inetud sõnelused. Kui siia kolis uus naaber Juha, kippus Andy füüsiliseks. Ta muidugi ei olnud loll - õrritas esimese löögi ootuses. Juha muidugi pole ka loll, ei allunud. Taipruut kriiskas, et kutsub politsei. Eks ta sai isegi aru, et meid polegi ju õieti milleski süüdistada. Andy sõitis demonstratiivselt minema ja tuli tagasi, öeldes, et kõik on korda aetud. Arvatavasti sõitis teeristi ja tagasi, selle ajaga poleks 7/11-nigi jõudnud. Juha oli aga vahepeal helistanud oma sõpradele, kes otse voodist siia tormasid, püstol põues. Ei teadnud ju täpselt, mis värk on. Andy oli selleks ajaks juba tuppa kobinud. Muide, ta oli isegi Juha ees vabandanud. Mis üle jääb, kui pole priisata siinse suhtevaluutaga, milleks on „saarel elatud aastad.“

Täna hommikul ärkasin selle peale, et me vaga naaber jõudis koju, kuses oma ukse ees ja lasi siis hea kärtsu peeru.

Me naabrimees Juha on mitmekülgse kui Juha Vuorineni samanimeline kangelane, ei ole ainult merrekusemine, homofoobia ja harjavarrenikk. Juha on nagu soome maskott: korralikud joomatuurid ja veel korralikumad pohmakad, bangkoki senaatori tytrest ekspruut, ja unistus, et kui wifi saaks, küll siis laeks netist porri.
Väidetavalt on Juha Ko Tao viimane haiohver. Hai hammustas ta suure varba ära. Teise jala pealt näitab ta sulle hea meelega hambajärgi ja räägib, osa tema grupi sukeldujatest ei saanud arugi, et hai ta lestad pooleks haukas. Just seletas, ükskord öösel näris sajajalgse moodi putukas kaks korda ja hoolimata kahest pudelist sambucast pidi ta valu pärast üles kargama. Pärast tuli latakas nahka hammustuse ümbert ära.
Alati on tal mõni südamlik lugu varuks. Näiteks kui ma ütlesin, et ma kardan madusid, rääkis ta oma sõpradest, kelle kööki ronis siuke madu, et ulatus ühest seinast teise, täpselt viis meetrit pikk.

Ja siis meil saarelt lahkumise puhul hipipidu. Juha rääkis, et tema eelmine lahkumispidu maksis 100 000 baati – 24 kasti õlut, 20 grammi kõuki ja 20 pitsat.
Meil läks kahe peale kaks tuhat.

Eestlane välismaal, vol 1

2011-05-18T09:14:00.000-07:00

Delfi pakkus mulle lahkelt, et kas ma oleks uus Galetin ja räägiks elust välismaal (head lood, loe SIIT ja SIIT, mu absoluutne lemmik on see "Galetin-kokaabi-praemuna-crème brûlée mõttekäik").

Mu memuaarid on tegelikult juba mõnda aega tagasi My Documentsi kirjutatud. Otsustasin need siin ikkagi avaldada, enne kui mälestused liigse puhkusekihi alla jäävad, nii et ma ise ka enam ei mäleta, et ma välismaal käisin.

Aga jah, 30. eluaasta koidikul läksin ma Austraaliasse – parastage nüüd – ettekandjaks. Siis ma veel ei teadnud, ei teadnud ka mitte midagi muud oodata või tahta. Arvasin, et ehk saan kuhugi tehasesse või hakkan õuntele eesti keelt õpetama, sest inglise keelt ma ju üldse ei julgenud rääkida. Ma pole kindel, kas ma teadsin, et Sydney on kahe igrekiga.

Muidugi oli mul raha otsas, sest ma olin Eestis juba töötupõlve pidanud ja siis neli kuud Aasias tuuritanud. Sõin aga ketšupisaia ja ostsin 4 taala eest kaltsukast Prada kingad.

Sealsetest eestlastest ma midagi ei oodanud. Eestlased on ju persevestid, päris tahavad nad mingit äsjasaabunud pärdikut aidata. Nii ei saatnud ma ringkirju, et „Tere, olen Tiiu, paku mulle tööd ja öömaja“.

Sydneys aga selgus, et kõik tahavad minuga/meiega aega veeta. Sest sa oled umbes kogu aeg tööl ja siis kui juhtub vaba olema, on kõik teised ikka tööl. Ja me ei käinud tööl.

Tööelu

Aga nagu klassikud ütlevad: „Mida vähem raha on, seda kiiremini tööle saad.“

See tohutu eneseületuse päev jõudis kätte – viisin CV kahte tööagentuuri ja kolme kohta astusin ise sisse. Selles kolmandas ma töötasingi kuni oma Austraalia-aasta lõpuni.

Mu äriidee vist seisnebki selles, et ma olen normaalne ja kõik laheneb kuidagi iseenesest, mitte et ma enne end lolliks ei muretseks.

Oma tööelust olen pikalt-laialt jahunud. Lühidalt. Alguses see ettekandjaamet ikka murdis konti. Hiljem ei pannud tähelegi, kui 13-tunnine päev jälle jalul oldud. Alguses oli ka metsik hirm naha vahel ja iga öö nägin unes, et võin üles ärgata alles siis, kui laud on söömise lõpetanud või muud säärast. Pärast oli ükskõik – teadsid, et ükskõik mis konditsioonis või hädas sa oled, ellu jääd nagunii. Teenisin 0 (kui ma haige olin) kuni 1500 AUDi (jõulud) nädalas. Olin selles lõuna-ameerika ja hispaania pesakonnas nagu UFO ja ajasin neid oma töökusega kohati ilgelt närvi, a no mis ma teha saan, et a) me tööeetika ja -kultuur on täiesti erinev b) ma ei lase endale pähe istuda. Töökollektiiv oli meil väike, aga kolme kolleegiga läks suhtlus eri suunda pidi üle professionaalse piiri. Ütleme nii, et neil on kuum veri, mis aeg-ajalt läheb veel kuumemaks.

Palun mulle tööintervjuul mitte enam esitada küsimust, kas suudan teha mitut asja korraga.

Muu elu

Tööväline elu täitsa eksisteeris, kuigi võib jääda vastupidine mulje. Tõsi küll, surfarit must ei saanud ja osooniaukude hirmus ei julgenud ma ka eriti rannas passida.

Kõigepealt tuleb mängu 443 Liverpool Street ja mu korterinaaber Maret, kes arusaamatu järjekindlusega üritas mind preili moodi riides käima ja süüa tegema harjutada.

Delmar, kes „korraks pärast tööd läbi tuli“; heanaaberlikud aiaolengud Heiti ja Kristjaniga, mis tihti laienesid kogu me eesti famiiliale, Katu ja Kati....

Jaanipäeva laulu- ja tantsupidu me korteris, jõuluõhtu, dinnerid. Asjaosalised, öelge, et teil ei lähe selle kooskokkamise ja -söömise peale meel härdaks. Oli ju hea? Hospitality-professionaalid suudavad piiratud varude juures uhkema õhustiku saavutada kui teise mehe pulmas.

Austraalia pole ainult surf ja tšill. Intensiivse tööelu juures on sul vaja tugevaid sõpru, kes karjuvadki sulle: „Mine putsi, hakka tegutsema!“, kuni sa lõpuks ellu ärkad.

Et kodulinnaosa Darlinghurst asus kahe maailma sitaaugu - Kings Crossi ja Oxford Streedi – vahel, olid paari minutiga poolalasti ja täispurjus austraalia noorsoo keskel. Kui ma olin mõistnud, et elu ei ole ainult töö, avastasin, et pea iga päev on kodukandis mõni hea diskor või ansambel gastrollil.

Kuna olime sellised linnabackbackerid, polnud kellelgi autot. Siis määriti Jaanuse korterikaaslasele Brianile üks käula kaela ja kuna Brian oli kogu aeg tööl, saime südamerahus väljasõite teha. Loodusepuuduse käes kannatasin ma tervelt kaheksa kuud.

Alguses hädaldasin ka sellepärast, et jube raske oli sõpru leida, just austraallasi. Sidnilasi kohtasin vist üldse alla viie ühiku. Aga ma ei pane tegelikult pahaks ka, et nende jaoks olin ma ikkagi mitte eriti tõsiselt võetav ida-euroopa ettekandja, ajutine nähtus, mida ma ju ka olin.

Pärast ma sain aru, et ega see mingi sõprade kogumise MM pole. Jumala head sõbrad on mul. Peale eesti gängi näiteks Timur, kellega väisasime muuhulgas ka erinevaid muusikaüritusi.

Austraaliaaaa

Kahtlemata erines Austraalia kõigist neist teistest kohtadest, kus ma käinud või pikemalt olnud olen (Eesti, Saksamaa, Tai).

Seda ma peab Sydney kogemuse kaitseks ütlema, et pärast seda tundub kõik maailmas väga odav. VÄGA odav. Isegi proua Ilissoni nelja magamistoaga maja Brisbane'i äärelinnas maksis sama palju kui meie stuudio Darlinghurstis.

Austraaliale tiiru peale ma ei teinud – teadlikult, nii jäid mu laeks vaid suurlinnad.

Kui ma praegu näen telekast Sydney vaateid, on hinges on ilusvalus tunne. Sydney on ilus linn. Ja Austraalia ON üks imelik maa.

Aasia kohta öeldakse, et seal ei tunta „ei“-d. Minu arust on Aasia Austraaliaga võrreldes ikka väga konkreetne – kui on „no have“, siis on „no have“. Austraalias ei taha sulle keegi „ei“ öelda. Tööasjus lubatakse alati ühendust võtta ja härrad küsivad alati telefoninumbri ja ütlevad „Talk to you soon“ (diagnoos: "Ego on suurem kui munn"). Mõlemal juhul ei juhtu mitte midagi.

Siiamaani pole ma saanud pihta toiduainete rasvaeitusele: jogurt on 98% fat free, mitte 2-protsendilise rasvasisaldusega.

(Võib-olla on see mujal ka nii; ma pole igal pool maailmas elanud ju – imestan elu nagu need eesti noored, kes jõid koort ja kiitsid, kui hea rammus see austraalia piim ikka on).

Et nagu selline omamoodi pseudoreaalsuse ehitamine. Nagu see telefoninumbri vahetuse tsirkus, on paras etendus ka see hospitality värk – ühed teesklevad, et oskavad ettekandmistööd, teised aga, et on teenindusega väga rahul (Kristjani mõte).

Ja loomulikult lühendid! „w sm oj“ ja „lkn fwd to c u. Tc“. Emaili peaks ju ometi tähti mahtuma (kui just pole tegu läbi telefoni saatmise mugavusega). Kõiki sõnu annab lühendada - brekky, barby, lappy kuni selleni, et mis prissid sa grissiks said. Huh.

Rozi Sydney-postituse kommentaaridest võtsin veel sellise näite (ehk siis britid imestavad seda ka):

I’ll hop in a Ute (Utility Vehicle), go TTP (through the park), to the CBD then OTB (central business district …..over the bridge) then UTH (Up the hill) to the BBQ. Being well brought up, I’d not only BYOB but BYOS, (bring your own steak). Then we might head down to the RSL for a VB to watch the AFL or NRL game. Or for a more refined afternoon I can always go to the SCG to watch a ODI, or better, borrow Bex’s kayak from the LUG (lock up garage)….

Sydney

*Laiad ja lainevahused liivarannad + kehadeparaad ja toidulisandipoed, eriti näiteks Bondi rannas. Panen selle punkti alla ka jooksukultuuri – ka 40-kraadise kuumuses ja vihmavarjuga lõunapausi ajal. Hea odav sport ja kliima on ju ka tegelt sobiv.

Proovisin süveneda ka Austraalia spordimaailma - AFL ehk Australian Football League ehk footy ja muud veidrused. Tegin vahet, aga armastama hakata ei suutnud.

* Harbour Bridge, Darling Harbour ja (purje)laevandus Sydney lahel, frangipani- ja jacarandapuud, räuskavad kakaduud ja valged iibised, need suure nokaga prügilinnud.

*Lugematu arv kohvikuid ja restorane, kuhu võib sisse astuda kartmata, et väljudes on lõug suurest pettumusest varbaotsteni.

Kohvindus - decaf skinny double shot cap no chocolate extra hot. Whaaaaat?!

Toidukraami valik on muljetavaldav. Kas te kujutaks ette, et Tallinnas valitaks linna parimat juustupoodi?

*Ostujõud ja -himu. Mõlemad on üüratud. „Mis mõttes ma pean oma uut iPhone'i kaks nädalat ootama??“

*Joomajõud- ja himu. Alkoholi tarbitakse palju, aga see-eest tihti. Kui kell üks öösel läbi Kings Crossi minna, oksendavad naised, kella kahest ka mehed.

Sydney majapeod olid ka massiivsed. KÕIK on oodatud, ka sina, kes sa häguselt tead kedagi, kes sind vist kutsus...

*City (CBD) asiaatidehordid. Hängivad niisama ja elavad pilvelõhkujates. Kümnekesi ühes korteris ja muidugi võib öelda, et elad päikesetoas, aga tegelikult on see ikkagi rõdu.

*Kuigi noorhärrad „Estraalia“ saatest üritasid väita vastupidist, on inimesed (ka naised) ikkagi ilusad.

Aga ma pole küll kindel, et kutid peaks käima ülilohvakate maikade ja retuuspükstega ja tüdrukud olema minis figuurist ja ilmast sõltumata. Aga alati võib jalutada Paddingtoni: millised mõnusad moeateljeed ja -poekesed. Moeajaloo huvides pean kirja panema ka, et meeste must have on Onitsuka Tigeri botased ja Country Roadi kott. Miks? Ebaselge, ütleks Kristjan.

Phi Phi - ämbrisaar

2011-05-17T05:51:00.000-07:00

Millegipärast arvasin ma, et Ko Phi Phi on nagu loodusmuuseum. Ilus, puhas ja kui midagi puutud, läheb kohe katki. Puhtus oli neil meeles küll – enne kui jala maha jõudsid panna, küsiti juba saarekoristusmaksu.
Siis ma olin kuulnud, et tegu on Tai kõige kallima saarega ja öömaja peaks kindlasti ette ära buukima. Eesti mees Ivo rääkis kunagi, et Phi Phi on küll hirmus turistikas, aga Rantee beach üllatas teda niiviisi, et nad jäid sinna kolmeks päevaks snorgeldama. See asub sadamakülast 45 mintsa džunglimatka kaugusel. Paadiga saab ka.

Muide, Phi Phi on autovaba, rollerid on Phi Phil ainult politseinikel ja prügivedajatel. Seepärast on kõik hingelt ühistransporditöölised rakkes paatide peal ja sellevõrra tüütumad.
Phi Phi soundtrack võikski olla „Boooooot-boooooot, taxiboooooot!“.
Pärast pensionäride ja paarikeste Lantat ihu lausa karjus seltskonna järele, nii et jäime Ao Ton Sai'sse.

Ainult ma ei tea, kuidas mu aru seda välja ei mõelnud, et Phi Phi on hilisteismeliste (20 +/- 1 aasta) peoparadiis.
Iga pudu- ja puuviljapoodnik seadis hämardudes oma ämbrileti üles. Suuremad ühikud neist olid u põrandapesu oma möötu ja sinna valati kaks suurt pudelit Sangsomi (890 baati).
Mõtlesin noorjoodikule, kel kohustuslikuks aksessuaariks ämber, vastava termini ka – ämbrik. Päris vaimukas ju.
Rannas oli 6-7 erinevat baari, millest lõugas eriti halva kvaliteediga eriti halb muss. Igaühes oma muidugi. No tõesti, nagu vaesemehe Ko Phangan.Öö pannakse tina ja siis näeb pärastlõunane rand välja nagu koomalaagri väljasõit.

Inglise ja rootsi keele kõrval oli keel nr kolm... eesti. Paari päeva jooksul sain eesti jõmmidest päris tõsise trauma, mida leevendas lohutus, et mõtle, mis sa siis tunned, kui peaks olema britt.

Phi Phil tuli pähe kole mõte, et ehk oleks aeg jälle üheks tsunamiks (inimesed laseks enne evakueerida).
2004. aasta tsunamiks oli Phi Phi parajas ökoloogilises kriisis: tihedalt täis ehitatud, veepuudus, prügiuputus, laevaliiklus koralle katkumas... Ja siis nad said uue võimaluse kõik jälle täis ehitada.

See jutt oli nüüd Phi Phi Donist. Kõrvalsaarel Phi Phi Leh'l on kultusfilmist The Beach tuttav kultusrand Ao Maya. Filmitegijad vabandasid, et aitavad turismi arendada. Selles pole kahtlustki:
Phi Phi on sukeldumiskants ka. Sukeldumist parseldati sama agaralt kui paadisõitugi. Võib-olla on neil mingi pearahasüsteem.
Torm oli mere pahupidi pööranud. Esialgu oli nähtavus liialdamata andmetel 1 meeter, hiljem umbes 10. Snorgeldamas käies võis küll peaga vastu paati ulpida, miskit ei näinud.

Tarmo käis sukeldumas ka soomlastega, kes kiitlesid, et neil on kõik jumala viimase peal - varustus ja orgunn. Sest mõtle, kui keegi sust midagi negatiivset tripadvisorisse kirjutab... No ja kas siis jäid Tarmo lestad maha ja vees selgus, et BCD on katki. Oleks siis mingi saja sukelduja reis olnud.

Aga igas dive shopis ei ole Maci arvutit, et tripadvisoril silma peal hoida:

Pilte on mustmiljooooon...
Tarmo rõõmuks oli Phi Phi vähemalt rohkem palme ja vesi oli ka sinisem kui Lantal. Mitte et see nüüd alati välja oleks paistnud.
Domineeris universaalne lääne köök, aga leidus ka mõnusaid odavaid koduseid sööklaid.

Puhkuseinimene.
Veel värvilisi puhkuseinimesi. Ja kive ja merd ka:

Kõik pildid on Tarmo tehtud, sest ma ise üldse ei viitsi.

Välkommen till Ko Lanta!

2011-05-16T01:21:00.000-07:00

Viis aastat vana, kuid siiski täitsa adekvaatne Lonely Planet ütleb, et Lanta regioon koosneb ühtekokku 52 saarest. Enamasti mõeldakse Ko Lanta all ikkagi suurimat saart, Ko Lanta Yai'd.

Lonely Planet on jätnud mainimata, et tegu on Rootsi asumaaga.

Tee peal kollane pidevjoon (meelevaldne järeldus) ja taksod on sini-kollased (ei saa olla juhuslik).

Rootsi hommikusöök, rootsi kohv, rootsi lihapallid. Rootslased ise imestasid, et mis kuradi rootsi massaaž; et seda pole olemaski.... Aga ma nüüd googeldasin ja selline massaažiliik on siiski täiesti olemas.

Selle kohta mul infot pole, kas Ikea jõuab enne Ko Lantale või Eestisse.

Ko Lantale saab näiteks Krabist paadiga. Esimene peatus - Ko Jam:

Aasta solvuja, majutuse pähemäärimise spetsialist tööhoos:
Sadamas - Ban Sala Dan:
Et "TAXI! TAXI! WHERE YOU GO"-meeste käest võimalikult kiiresti pääseda, tasub laeva peal siht välja mõelda, sest ega ole ju öömaja kinni pandud. Okei, Khlong Nin beach ja Sunset Bungalows. Jäimegi sinna, sest omanik oli nõus andma 700-baadise bangalo 400 eest. Külm vesi küll. Siis veel ei teadnud, et ees ootab soki- ja jopepuhkus, ja külma duši alla vead end alles äärmises mustuses. Ei teadnud veel seda ka, et kui pole tegemist romantilise perereisiga, oleks lõbusam elada hoopis näiteks Long Beachil.

Kotid toas, läksime ümbruskonnaga tutvuma. Edasist teavad vast kõik minu ja Kiku (klientidest) sõbrad.

Keegi hüüdis: "Tsau!"

Ansu! Kes on ju ühtlasi ka Tarmo kolleeg.

"Palju te öömaja eest maksate?"

"Kolmekaga saime."

"Eee... Meil nii hästi ei läinud. Neli."

Ehk siis ühed mõtlevad tuhandetes, teised sadades.

* * *
Lonely Planet kiidab, et Lantal on palju teha - kokakursustest elevantide piinamiseni (elephant ride). A kui ilm on sitt mis sitt, siis kaua sa ikka keedad ja nende vaeste elevantide selga mu südametunnistus küll ronida ei lase. Siin on pildid Lanta Thai Cookery Schoolist, mis asub Klong Khong beachil.
Tai köök on imekiire, kaks mintsa ja valmis. Mis siin ikka kuus tundi hautada. Sellise porgandi Phad Thai käkerdasin kokku:
Mu söömisharjumuste ajaloo huvides olgu märgitud, et sel päeval sai alguse mu SUUR ARMASTUS Tom Yam supi vastu.

Siin on veel mõned helgemad klõpsud, mis pilvede ja vihma vahelt teha õnnestus:

Aga keda me petame, reaalsus oli selline:

Pildistas Tarmo.

***

Nojah. Sadama hakkas tegelikult juba Bangkokis. Sõitsime Krabisse. Sadas. Siis sõitsime Lantale. Ikka sadas.
„Ehk homme on päike“ asendus ohkega: „Vast kahe nädala pärast on parem ilm.“
Igaks juhuks - kindlasti mitte eneserahustamiseks - olin ilmasaitide kuldklient. Prognoosid muutusid kogu aeg. Õnneks leidsin ma ühe lehekülje, mis näitas alati ilusat homset.

Pidev telefoniühendus Liverpool Streedi esindusega Ko Changil aitas otsustada, et muud pole teha kui panna kokku võimas transpordiskeem päikese poole.
Lanta on hästi Taimaa küljes ja väiksed autopraamid pendeldavad kogu aeg. Nii et hommikul esimese minibussiga Krabisse, sealt bussiga edasi Phuketisse Bangkoki lennuki peale ja Bangkoki lennujaamast ööbussiga kohe Ko Changi poole ja järgmisel hommikul kohal. Voila!
Kahjuks ei jõudnud selle skeemiga isegi mitte uksest välja – teed olevat katki ja bussid ei sõitnud.

Kuna Ko Lantal passimisest oli ikka hellalt kopp ees, otsustasime Phi Phile minna.

„What time is the next ferry to Phi Phi?“
„With milk?“

Ei saanud ka piimaga. Laevaühendust polnud endiselt. Ega's midagi.
Vihma sadas enamvähem kogu aeg, tuul puhus ja laine loksus.

Kohalikud viskasid uskumatult iroonilist nalja, et see aasta ei peagi Songkrani ajal palvetama. Songkran on tai uue aasta veepidustus, mille üks osa on ka Buddha kujude pesemine, et ikka õnn majas oleks.

Pehmelt öeldes oli olukord äärmiselt tüütu ja võimatu oli selle ebamäärase info põhjal mingeid plaane teha. Kui mu reisi võib juba aastates arvestada, siis Tarmo oli siiski ju kolmenädalasel puhkusel.
Lõpuks saime Phi Phile. Paari päeva pärast oli ka Phuketi-Krabi ja Krabi-Surat Thani tee läbitav ning Ko Tao laevad sõitsid ka. Mälupilt katuseääreni vee all küladest niipea ei kustu.

Ühtekokku kannatas märtsi lõpu tormi pärast umbes miljon inimest, otsa leidis vist kuskil 50.
Minu üleelamised on lihtsalt ving ja hala, aga Ko Tao teed, palmid ja ärid said ikka tõsise litaka.

Tormipildid on Anny omad.

Bängkok

2011-04-29T10:48:00.000-07:00

Ükspäev vaatasin Bangkoki pilte ja meenus ühe Taani kodaniku kunagine kokkuvõte Tallinnast: "Hall linn, kus sõidavad trollibussid".

Bangkok on teistsugune.

Ja lemmiksõiduvahend - solgikanali paat, söna otseses möttes hop-on hop-off transport:
Sellega sai 11 baadi eest Makkasanist ilusti Siam Square'i kaubakeskustesse. Ja kui järgmisse paati hüpata ja kuskil maha minna, jõuab sellisele turule:
Välismaa turud mulle väga meeldivad. Kogemata (ehk siis sellepärast, et Bangkokis ei ole palju sobivat hilisõhtust meelelahutust) sattusime ka Patpongi ööturule, kus hommikuse lennu paanikas vene ja muud baabad võltskäekotte ja muud nodi ostsid. Seal ei saanud aga, pea laiali, ringi hõljuda, sest siis hakkas keegi sind mõnda Super Pussy klubisse vedama nagu oleks ping pong show see viimane tilk, mis mul täiuslikust õnnest puudu on. Kuna ma olin just Stephen Leatheri "Private Danceriga" ühele poole saanud, tundusid pahupidi tai hoorad tõesti põnevamad, a see selleks.

Toidu juurde tagasi: värske ja värviline.

Kuna jalutasin koos köikide maailma Chinatownide fänniga, oli kohustuslik käik ka Bangkoki hiinalinna:

Kui kõrvaltänavasse keerata, ei säranud enam midagi peale rotisilmade.

Ühes sedasorti tänavas astusime sisse massaažisalongi, mis oli minu jaoks valus (ja) pedofiiliahõnguline kogemus - üks poiss lihtsalt tallus mu otsas. Omad plussid ka - lapstööjõud on vähemalt odav (hakkasin nüüd mõtlema, et kas tuleb hetk, kus ma pean sedasorti lausete pärast aru andma, et see oli iroonia...?).
Järgmine pilt on tänavatoiduparadiisist, mis asub Sukhumvit Soi 38. Muide, see eelmise postituse rahakoer passis just seal.
Seal oli teisigi nelja ja enama jalaga tegelasi.

Aga see siin on ikkagi glamuuriblogi, nii et vaadake vaadet Vertigo & Moon Barist - Banyan Tree Hotel, 61 korrus. Ühe kokteili ikka jaksab selle vaate nimel ära juua (u 400 baati, sest menüühinnale lisavad ärigeeniused osavasti 7%-lise VAT ja 10 % teenindustasu). Ilus ja mõnus on istuda seal. Peaaegu hakkab isegi tunne, et kuulud sinna.

Alumisel pildil olev Lebua (reklaamib end kui Bangkoki parimat lukshotelli) Skybar asub küll veelgi kõrgemal, a see on püstijalabaar.

Samas oli nende taevarestoran (Sirocco) isuäratavam kui Banyani oma. Sume öö ja neegrimutt õõtsub jazzbändi saatel laulda. Peen koht, turvameetmed ei lubanud näiteks trepi peal pildistada.

Ööinimesed, arvestage, et mõlemas kohas pannakse kell üks kraanid kinni.

Pildistas (v.a Lebua katusel) mu sõber T.

PS. AMETLIK TEADAANNE: jõuame Eestisse 2. juunil käesoleval aastal, päriselt ka.

Tai koera elu

2011-04-22T01:28:00.000-07:00

Tai koer peaks olema täiesti omaette koeraliik - isepäisem ja ootamatum kui enamik metsaelukaid kokku. Elab seal kus heaks arvab ja teeb pahandust, aga loll ei ole.

Hästi ehk ei ole näha, aga hambus on 20-baadine rahatäht.

Siin meenutus varasemast.

Ma ei ole turist, ma elan siin

2011-04-18T04:32:00.000-07:00

Vahepeal tuli pikem paus, aga ega ma ajaleht ole, et iga päev ilmun (tint oli ka otsas ).

Viimased viis või juba kuus nädalat olen olnud puhkuseinimene ja tiksunud mööda Taimaad kolme ekselukaaslasega.
Kaks raksu Bangkokis ja saareekspeditsioonid: Ko Chang, Ko Lanta, Ko Phi Phi, Phuket ja Ko Tao.
Tahaks loota, et kirjutan igaühest neist kaks lauset ja lisan kümme pilti.

Ehk siis nüüd olen ma otsapidi jälle Ko Taol. Kats on siin olnud juba kolm kuud ja sillutanud visalt teed siinsete kohalike kogukonda.
Kui Austraalias oli põhiline paikapanekuküsimus „Mis viisa sul on?“, siis siin on esimene asi: „Kaua sa Ko Taol oled?“
Aus vastus: ma ei tea. Ühtegi üheotsapiletit ju pole. Ja siis saab kolme-päeva-turisti maine peletamiseks hooletult mainida, et eelmisel aastal olime siin kaks kuud („Ko Tao on nagu herpes - tuleb ikka ja jälle tagasi“) ja öelda, et ma olen Katsi parim sõber. Siis inimesed kujutavad ette, et küllap ma olen ka normaalne inimene, kellele võib tere öelda küll.

Jah, sa pead tundma õigeid inimesi, et sind usaldataks ja omaks võetaks ja ikkagi võtab see pagana kaua aega.
Ei ole vist vaja meenutada, et Ko Tao nagu Hiiumaa – lähed Rannapaargusse hommikust sööma ja kõik juba teavad, kus sa hommikul ärkasid. Ainuke, kellele see üllatusena tuleb, oled sa ise.

Teine igapäevane jututeema on endiselt motikaõnnetused, neid ikka jätkub. Teed on tänase seisuga natuke paremas seisus.... Ehk mitte pooleks nagu paar nädalat tagasi pärast tormi. Liivane ja vesine ja auklik on endiselt, kuigi sadanud pole enam mitu nädalat. Tormijärgne ülesehitustöö siiski veel käib.

Merevesi on ka palju selgem. Enne oli külajutt, et kui sukeldumisinstruktor veest välja tuleb, on pooled õpilased vahepeal ära kadunud.
Turiste on kasinalt. Hinnad ka suht all. PADI Open Water Diveri saab teha näiteks 7500 baadi eest või koos Advanced'iga 16500 ja vastavalt 4 ja 6 ööbimist on hinna sees. Phi Phil ja eriti Ko Lantal oli palju kallim (OWD eest ise kuni 14 900, arvatavasti viiakse sukelduma siis kuldpaadis ja pärast saad klaasi šampanjat ja lusikaga kalamarja sakummiks).

Ei tea, kas ma eelmisel aastal olin pime, a hosteleid tundub rohkem olevat. Eelmise aasta kutsikad on juba tiined ja mõned uued inimlapsed sündimas. A ja mu siinne põhivaenlane, endine Lotus Bari tulešõu direktor, on Rootsis naisepeksmise pärast neljaks aastaks kinnimajas.

Ma ise üürime Jitsinis bangalot 10 000 baati kuus + elekter, mis oli eelmisel kuul 119 baati. Kodu on uus ja ilus: konditsioneeri, teleri, suure külmiku, kuuma veega vannitoa ja kööginurgaga, mille varustus laseb siiski vaid kohvivett keeta.
No umbes nagu suvilas on. Elektri ja telefonileviga on nagu on, aga – panen nüüd silmad kinni ja tunnistan üles: metsikult parem kui Eestis või Austraalias olla.

Olen täitsa hästi kohalikku ellu sobitunud. Isegi siinse ainukese ööklubi VIP-kaart on juba, sest ma olen omaniku armukese tuttav. (Parandus: kaks päeva hiljem olen ametlikult fiktiivne armuke. Salasuhte-Asmo kahvatub kõrval, ausalt ka)
Sydney garderoobi ja punase huulepulgaga Changi-maika-saarele maanduda on muidugi natuke ebavõrdne, aga mis teha, me köik peame ju kuskilt tulema ja kuhugi minema. Ja pole eriti mõtet targutada Liibanoni läinud eesti ratturite kallal, kui ma olen läbi käinud ujutusejärgse Brisbane'i, maavärinajärgse Uus-Meremaa ja tormise Tai.

Üldiselt olen viimaste nädalate jooksul:
1) püüdnud oma sassis peas selgust luua;
2) väljaspool mõistust pöörastanud üsna oma võimete piiril.

Tööl me käi praegu. Kui ma kunagi jälle kirjutada suudan, kirjutan mingi raamatu. Veel ühe Eat.Pray.Love'i, aga ainult Love-osa ja Heinla müüb selle Hollywoodi maha. Kui ma elus muud nišši ei leia, hakkan vabakutseliseks suhteanalüüsijaks.
Viimase aja põhitõdemused (=küsimused):
1) meeldin naistele, kelle meestele ma olen meeldinud, ja mul on seepärast natuke piinlik;
2) iga inimene toob mus välja teatud jooned ja see ei muutu ajas. Nii olen ma mõne jaoks igikestvalt sitapea kahe paanikahoo vahel ja teistele elu alustala.

PS. Kats ütleb ka tere. Võib-olla ütleb varsti midagi rohkemat ka. Vähemalt need pildid siin on tema panus.

7.00. Kohal. Paremal KÕIGE ihnsam taksomees, kes küsis 50 bahti ümber nurga sõitmise eest. Samas selgus, et ratastega kohver vurab hästi ka Katsi motika järel.

"Kas te olete õed?"
"Tasuta võtan riided ära ja tasuta saan uued selga ka."
Ilus poos, Darren.
Songkran ehk uueaasta vees6da DJL-s.
Ise olime laisad, aga nutikad: selle asemel, et 600-bahtine veepyss osta, saab ise ju veepudeli korgile augu sisse nysida ja pritsipudel olemas.

Aftekas Mayas.
Ei ole väga kole saar.
Beach Babe 2011.
Paadireis.

Hüppasin kivi otsast alla. Enne snorgeldasime haidega. Järgmiseks muay thai trenn?

Don't Tell Mama

2011-03-17T05:11:00.000-07:00

Ma pole kunagi aru saanud, et kuidas täpselt Aasias „paikseks“ jäädakse. Kuigi see pole legaalne, aga on ikkagi on paljudes kohtades valged inimesed sehkendamas.
Ja mu ärkveloleku teisel õhtul see juhtus: „Ära mine ära. Jää siia. Me hoolitseme su eest, otsime sulle elamise ja võid meid baaris aidata.“

Reageerisin nimele Hiding/Hidden Rabbit ja trimpasin kokteili nimega Escape from Tallinn ja kõik tundus väga normaalne.

Tegelikult kutsuvad nad Lunaks (sest ma polnud nõus olema Tuna).

Mu kolmandal puhkusepäeval suruti pastakas ja tšekiraamat pihku. Proovitöö. "Ainult pool tundi läks tellimuse võtmiseks, tubli!"

Don't Tell Mama on üks baar Cheratingi rannas. Õigupoolest seal ainult üks baar ongi.
See oli me õhtukodu – jood värsket puuviljamahla ja vahid pimeda mere poole, arutad ilmaasju, lõke põleb ja keegi mängib kitarri, passid internetis. Mängisin isegi piljardit. Maret küsis seepeale, et džiisas, mis juhtus.
Baaritegelased on malaislased. Ma ei tea, kui palju on nende või nende kohta käivates juttudes tõde. Et nad on kõik tegelikult linnast ja rikkad, osad on abielus, osadel on lapsed. Ja tundus, et neil kõigil oli olnud midagi, mis oli sundinud neid vabatahtlikult Cheratingi jääma.

Ma tean, et ma ajan parajat hipisitta praegu ja ma ei ole tegelikult hipi, aga sel kohal oli mingi segane võlu.
Ei mingeid narkootikume; kuna Malaisia on ikkagi moslemimaa, ei voola ka alkohol ojadena; hooramaja ka ei olnud. Lihtsalt kõige sõbralikum ja heatahtlikum koht, kuhu ma seni olen sattunud. Pelgupaik?
Perepilt.
Piltselgitus, miks Stripperi hüüdnimi on Stripper.
Püsikunde. Tema vanaisa olevat olnud Malaisia kunn ja ringitite peal. Aga kuna tüübil on mingi närvihaigus, olevat ta perekonnast välja visatud. Võta siis nüüd kinni... Igatahes on tal prilliklaasid kui pudelipöhjad ja tilluke oranž auto ja hilisteismeline poeg Mario.

Don't Tell Mama poisid ei öelnud mulle isegi hüvasti: "Sa tuled ju tagasi."

Järgmisel õhtul tšillisin juba Bangkokis 5-tärni hotelli katusel.

Cherating

2011-03-17T04:14:00.000-07:00

Täiesti ilma vahejuhtumiteta jõudsin ma Kuala Lumpuri, magasin ära ja hakkasin Cheratingi sõitma.
Teadsin umbes nii palju, et vaja on kahte bussi, üks läheb kolm tundi ja teine tunnikese. Vahepeal oli selgunud ka see tõsiasi, et mu Austraalia kõnekaart siin ei levi ja arvatavasti poleks üleöö Eesti kaarti avada saanud ja Malaisia omal ei näinud ka ühe kõne pärast mõtet. Nii et mul olid Kadri juhtnöörid, kuidas ta Cheratingis üles leida.

Kehastusin idioodi-leveli turistiks – iga liigutus tasub üle küsida. Nii jõuab kaugemale kui omaenda tarkusega.

Malaisia inimene peaks suhtlemisõpikus ilmestama seda peatükki, kus seletatakse, mis vahe on sõbralikkusel ja abivalmidusel. Kui kahtled, kas saad üksi rändamisega hakkama, alusta Malaisiast. Üksi rändav naisterahvas saab sellise abirahe, et kohati on seda isegi üle ääre.

Hotellist soovitati Puduraya bussijaama asemel Putrasse minna (mu andmetel peaks Puduraya remont siiski juba valmis olema).

Bussijaama mineku takso sain kolmandal katsel, st väldi fikseeritud tasu ja kõrgemat sõidualustustasu; normaalne on 3 ringtit (vähemalt mulle tundus nii). Taksojuht ahastas, et „You alone? No friends! No couple!“ ja oli kindlal veendumusel, et kõik hommikused bussid on juba läinud.

Bussijaamas haakis mulle külge üks mees. Küsis, kuhu ma minna tahan ja otsis õige kassa. Näitas, kust süüa osta ja kust buss välja läheb. Suhtlus oli rohkem kehakeelne.

Selgus, et Cheratingi saab ka ühe bussiga - Kuala Terengganu buss sõidab sealt läbi. Pilet 26 ringitit.

Pärast tõi ta mulle ühe paberilehe. Kuidas saab keegi mulle siin teate jätta, keegi ei tunnegi ju mind?!
CALL ME IF ANY HELP
0173304434
IF IM FREE IM GOING THERE
TQ

Pärast mu katseid vales kohas maha minna teadis kogu bussirahvas, kuhu sõidan ja ühes peatuses osutasid kõik (v.a need, kes magasid) mu poole. Me ei julgenud vastu ka hakata, kuigi see külavahekiirtee ei jätnud mingit muljet rannakuurordist.

Aga see oligi tõesti Cherating. Lonely Planet ütleb, et Cherating on väike surfiküla, kus on rohkem ahve, kasse ja monitor lizardeid (kuidas need eesti keeli on?) kui inimesi.

Cheratingis seal ootas mind Kadri. Vähemalt ütles, et ootab. Teadsin ta Malaisia-vaimustusest, kuid olin siiski meeldivalt üllatunud, kui ta Facebookis oma elukoha Malaisiaks muutis.
Ma ei tundnud teda eriti, aga a) ta on ka Hiiumaalt ja b) töötasime koos Päevalehes.
Sellest peaks ju piisama?

Enesestmõistetavalt aitas ta mu asjad oma hütti vedada, mille ristisin kohe kanakuudiks. Siukest kana- ja kukekisa polnud ma varem Aasia peal kuulnud.

Õudne elukas ei taha pildi peale jääda.

Kadri on kõige vooruslikum inimene, keda ma tean. Ta ei joo isegi kohvi ja käib jooksmas.
Seejuures on ta selline proua, kel hoolimata kanakuudielust on ripsmekoolutaja ja suur must ölgkübar (kuhu sisse külakassid pikutama lähevad).
Kadri teeb küla ainukese tantsulkakoha Little Bali jaoks raamatupidamist ja õhtuti vihub tantsu ja üle küla staar. Muljetavaldav, kuidas ta oma jäsemeid loobib.
Raamatupidamine tähendab sõna otseses mõttes raamatu pidamist.
Konn raamatupidamiskarbis.
Little Bali.
Baari omanik – DJ Shah – on selline kohalik Raivo Kiisler ja seepärast pidid siin sel nädalavahetusel toimuma iludusvõistlused. A härra läks oma modellidega Vietnami ja kogu see meelelahutus lükkus kahjuks kaks nädalat edasi.

Cheratingis hakkas Raske elu Tiiu elus uus osa. Kõigepealt magasin kaks päeva ja siis hakkasin mitte midagi tegema.

Kuna mul polnud tööd, telefoni ega kella, siis olin oma kehaga kahekesi ja sain aru, et pean teda rohkem kuulama.

Võtsin pähe, et proovin iga päev erinevaid toite. Märk sellest, et ma olen tõesti muutunud. Alati võib minna ka lääne toidu peale välja, nt pasta bolognaise seafood.
Täpselt ei tea, mis mul selle karmaga on. Arvatavasti olen eelmises elus k6vasti tünga saanud, sest Cheratingis võeti mu käest alati vähem raha. Muidugi juhul, kui üldse maksta õnnestus („Hmm, eile ei kulunud meil ühtegi ringitit.“).

Mulle meeldis, et Cherating on väga kohalik koht, viis püsituristi ja viis üheööliblikat.

Loksusin vaikselt sellesse aeglasesse ja märkamatusse Aasia ellu.

„Sa oled ühe kõrvarõnga ära kaotanud.“
Aaaaa, on jah üks ainult. Kodus nägin, et teine oli ehtekarbis.

* * *

Ja siis tore pildiseeria ühest uusärikast ja tema orgunnitud hommikusöögist, kes Kadrile kangesti tööd tahtis pakkuda:

Viisakas viiideotervitus

2011-03-16T06:35:00.000-07:00

Vot sellise asja meisterdasime 6. märtsil Cheratingi rannas. Mul ei õnnestunud vahepeal leida nii palju internetti, et see üles laadida. Nüüd raiskasin vist kogu Ko Changi neti selle peale ära. Veits üle kolme tunni kulus üleslaadimiseks. Mul läks suurest elevusest kõht ka lahti. Änksa, onju.
Laulab Zed, sest ma ise üldse ei oska (mahe porgandihääl on mul isegi rääkides juba...).

Operaator: Kadri (Cheratingis tuntud kui Ilus)

Määd

2011-03-16T03:53:00.000-07:00

Ükskord käisin ühe limpsi promoüritusel, kus Emil Rutiku viskas mikrofoni nina alla:
„Mis on sinu unistuste reisisihtkoht?“
Ütlesin, et Uus-Meremaa. Tundus olevat hea turvaline vastus - piisavalt kauge, eksootiline, tundmatu.

Juba lennukist avanes selline vaade, et meie, lauge maa lapsed, ajasime silmad punni. Maastik, mida kunagi varem polnud näinud.
Teisel päeval saad aru, et mäed on toredad küll, aga kiviviskemaa läbimiseks kulub neli tundi. Ja läbida oli meil vaja tohutult. Magasin seda sõiduväsimust hiljem päevade ja ööde kaupa välja.

Lahkusime Sydneyst neljapäeva hommikul ja Melbourne'is olin ma kolmapäeva hommikul. Selle aja sisse mahtusid nii põhja- kui lõunasaar ehk siis tuhandeid kilomeetreid lennuki, auto ja laevaga. Christchurch-Timaru-Queenstown-Blenheim-Picton-Wellington-Auckland.
Unistasin hommikust, mis ei algaks kottide pakkimisega.

Uus-Meremaa on igavene lahmakas, aga seal elab ainult 4,4 miljonit inimest (ja 40 miljonit lammast). Mis tähendab, et suursugustel mägedel on küllaga laiutamisruumi. Järved ja jõed on karged ja sinised.

Mis mulle meeldis? Ennekõike vaikus. Ei mingit džunglisirinat ja konnakorinat. Lihtsalt rahustav-rahustav vaikus ja puhas õhk. Kõik on selge. Passiks tundide kaupa kuskil mägijões ja kujutaks ette, et püüan kala.

Ja selle looduse vahel on veinikeldrid ja mõnusad väikesed linnad. Kuigi enamasti valitseb fish&chips ja burger, leidub nii häid toidu-, veini- ja kohvikohti, et sõnad saavad otsa. Tegelikult mul polegi Uus-Meremaa kirjeldamiseks sõnu, sest vaatepildid ja maitsed olid nii intensiivsed.

Mingis mõttes on meenutas Uus-Meremaa Eestit: jahe ilm, auklikud teed, jörjenitega iluaiad, sügistkuulutavad pihlapuud, veidi tahumatud inimesed. Aga see võis olla ka koduigatsuslik pettekujutelm.

Räägitakse, et kui austraallased tunduvad sõbralikud, siis uusmeremaalaste puhul korruta see kümnega. Mu arust on lihtsad ja siirad. No ja see nende inglise keel muidugi.... E muutub I-ks ja I kohta öeldakse E jne. Pole ime, et praamis puudus deck six.

Teisalt on Uus-Meremaa nagu keskealistele USA turistidele mõeldud looduspark, kallis ja turvaliselt ürgne. Kõigi maailma matkavarustusetootjate välidemonstratsioon.

Mul on Uus-Meremaaga omad plaanid, mis on muidugi natuke arutu; ei ole maailmas palju kaugemaid kohti, kuhu Eestist annab minna.

Pictonist Wellingtoni

2011-03-16T03:35:00.000-07:00

Picton

Wellington

Ja siin on üks kontekstiväline pilt, mis mulle väga meeldib:

Fox Glacier

2011-03-16T03:15:00.000-07:00

Miss Soolepa sünna

2011-03-06T06:40:00.000-08:00

Kuna Miss Soolepp sai aasta vanemaks 24. veebruaril, mis oli üks suur sõidupäev, tähistasime seda tagantjärgi Queenstownis kohalikus sööklas nimega Botswana Butchery. Olen jaa laisk ja jötan toidunimed tõlkimata.

Steak Tartare (Melba toast, quail egg yolk, horseradish mustard)
Duck (de)Liver Parfait (Toasted brioche, feijoa tea jelly, apple chutney)
Venison Carpaccio (Baby beets, rocket leaves, horseradish cream)
1.4 kg Slow Roasted Cardrona Lambshoulder
Ja kohalik pinot noir. HEA.

Queenstown

2011-03-06T06:17:00.000-08:00

Linn, mis Uus-Meremaal kõigile meeldib, on Queenstown. Ja isegi ei häiri, et läbini turistikas - 10 000 kohalikule lisandub hittaegadel kuni 35 000 turisti. Pikka juttu ei tule, näitan hoopis enda ja Delmari tehtud pilte.

Nii palju veel, et igasugust vabaõhutegevust on seal laialt: lumelaudamisest golfini. bungy. Umbes nelja tunni sõidu kaugusel on Milford Sounds, Sõrmuste isanda kants.
Ja muidugi hea söök ja vein. Ja need kaminatega restoranid on niiiii-niiii õdusad...

Kuigi käisime seal suve lõpus, peaksin Queenstowni läbinisti talvekuurordiks.
Mis suvi see ikka nii väga on, kui pead sulejopega olema. Kuna olin teel Aasiasse oma 25 suvekomplektiga, olid mul kogu aeg seljas kõik soojariided ja laenuks veel ka osa Mareti omi.

Marlborough

2011-03-05T23:52:00.000-08:00

Kui Austraalias veinikaardiga kimpus oled, on Uus-Meremaa alati kindla peale minek.

Uus-Meremaa veinipiirkond nr 1 on Marlborough.
Sealse veiniloo algus oli üsna juhuslik ja äsjane – 1970. aastate alguses otsis Montana Wines kohta, kus viinamarju kasvatada. Nende edu meelitas sinna ka teised peamised Uus-Meremaa veinitootjad.
Praegu valmib Marlborough's 65 protsenti kogu Uus-Meremaa veinitoodangust ja hektar põllumaad võib maksta kuni 150 000 NZD.
Marlborough on Uus-Meremaa kõige päikeselisem piirkond. Just need päikeselised päevad, jahedad ööd ja pikk kasvuperiood loovad Marlborough' veinide puuviljase maitse.
Ma pole suurem asi mullateadlane, et täpselt kirjeldada, miuke muld seal on, a nii palju saan aru, et pinnas laseb hästi vett läbi ja lähedalolevate jõgede savistel setetel on ka oma osa.

Peamised marjad on sauvignon blanc, chardonnay, pinot noir ja riesling.

Pinot noir.
Sauvignon blanc. Üks taim vajab ööpäevas kaheksa liitrit vett.

Keegi on kokku lugenud, et praegu on Marlborough's 137 veinikeldrit ja 568 viinamarjakasvatajat.
Võtsime veinituuri, et me autojuht ka maitsmisest osa saaks. Variant oleks laenutada ka jalgrattad, sest enamik veinikeldreid asub väga lähestikku, näiteks üle tee. Enamik degusteerimisi tasuta või paari taala eest. See-eest osta aga veini kaasa ja muud nodi, näiteks munade pošeerimise vorme.

Poolepäevasest ringkäigust sellest täitsa piisab. Kui ikka korralikult maitsed, oled lõpuks täiesti purjus ja väga väsinud ka.
Meie esimene peatus oli Allan Scott Family Winemakers.
Ja seal on suurepärane restoran! Mu lemmik oli üüüüülihea kreemsupp mereandidega (seafood chowder - a creamy celebration of marlborough seafood with fresh garden herbs, olive oil, fresh baked bread).
Ja täiesti mõistliku hinna eest. Õhtul käisime Blenheimis ühes tai kohas ja seal sai sama raha eest tõelist sibulasitta.
Seejärel valisime külastamiseks kaks suuremat veinikeldrit – Cloudy Bay ja Villa Maria ning väiksematest Mahi ja Georges Michel.

Kokku testisime üle 30 erineva veini. Ei saa pahaks panna veinivalajate tülpimust, kui järjekordne vindine grupp sisse vajus.
Nüüd, nädal aega hiljem on mul kui algajal veiniluristajal meeles ainult, et mulle meeldis kõige rohkem Villa Maria 2007. aasta sauvignon blanc. Cloudy Bay on samade ärikate käes, kes omavad ka näiteks Louis Vuittoni.
Georges Michel. Veinimeister on prantslasest omaniku tütar, noor Swan, kes hiljuti abiellus ühe teise noore veinimeistriga. NB! Pildil ei ole Swan.

* * *
Kaks pilti ka Kesk-Otagos asuvast toredalt turistikast Gibbstoni veinikeldrist. Seal oli seina peal pilt, kus Jay-Z ja Beyonce mekivad Gibbstoni savblanci.

Minu ja Delmari pildid.

Vastik väike värin

2011-03-03T06:29:00.000-08:00

Neljapäev, 24. veebruar, Sydney-Christchurchi lennu check-in.

„Kas olete ikka kindlad, et tahate Christchurchi lennata? Teate ikka, mis seal juhtus?!“

„Jaa, maavärin. Saame lennujaamast auto ja hakkame kohe lõunapoole sõitma.“

„Arvestage, et teed võivad läbimatud olla.“

Olgem ausad, selline sissejuhatus eriti tuju ei tõsta.

Christchurchi raputanud maavärinast on möödas kaks päeva. Hukkunute kättesaamine läheb visalt, sajad inimesed on endiselt kadunud.

Eelmisel õhtul kuulsin, et järeltõuked on sisuliselt iga 10 minuti tagant, kanalisatsiooni ei ole, poes on vesi otsas jne. Uudistesaadetest kedratud koledad kaadrid on juba nagunii pähe kulunud.

Me hotelli kohta öeldi „doesn't exist anymore“. Mis teha. Lendude muutmine oleks niigi äärmuseni pingul reisikavast näpistanud päeva-kaks. Seesama Jetstari lendki hilineb üle 6 tunni (ehk siis anti 15-taalane vautšer selle eest, et kauem magada saime).

lEi ole just kõige popim lend – sama lennuki peale on pandud ka üks teine lend ja ikka on ruumi laialt.

Kui nii palju lastega peresid julgeb sinna lennata, siis kui hull seal ikka olla saab?

Katkine linn õhust.

* * *

Christchurchi lennujaam on üsna vaikne. Seinaäärtesse on end laagrisse seadnud kurnatud olemisega bäkkpäkkerid.

Kohvikus on silt, et seoses hiljutise maavärinaga on see suletud.

Ilm on jahedavõitu, selline varasügis. Ma ei tea veel, et olen terve selle nädala sunnitud kandma oma kahte külma ilma komplekti.

Kui mu ajakirjanduslik hing olekski purustusi näha tahtnud, siis kesklinn on nagunii evakueeritud ja kedagi sinna ei lasta.

Autorendimees näiteks elabki kontoris. „Me kodu oli kohe katedraali kõrval. Arvatavasti ei saa me enam mitte kunagi koju minna,“ ütleb ta nagu muuseas. Nad on ju värinatega harjunud.

Peale pikkade bensukasabade muud erilist ei märka.
Sõidame linnast eemale, nii kaua kui jaksame. Kõik ümbruskaudsed öömajad on täis ja lõpuks saame kotile mingisse imelikku kohta, kus hommikul avaneb hunnitu vaade kohaliku bussipargi tagahoovi.

* * *

Inimesed püüavad oma igapäevaeluga edasi minna, tunnistades samas, et imelik on teha nägu, et k6ik on endine ja tavalises rütmis. Aga inimesed on rahulikud. Keegi maavärinateemat üles ei võta. Poodides ja kohvikutes on annetuskarbid. Stendidel on kuulutused, kus kohalikud pakuvad hädasolijatele ulualust ja suppi.

Telekas ketrab endiselt imelisi pääsemislugusid ja mitte nii imelisi lugusid. Mõlemal juhul on intervjueeritaval pisarad kurgus või kaugemalgi.
Christchurchi meer Bob Parker on entusiastlik: „Me saame üles ehitada täiesti uue näoga linna.“

* * *

Teisipäev, 1. märts. Wellington.

Maavärinast on möödunud nädal. Kell 12.51 on üle Uus-Meremaa kaheminutiline leinaseisak. Wellingtoni kaader on suuresti muidugi selline, kes lehti ei loe ja telekat ei vaata. Kohvitavad rahulikult edasi. Siin pildi peal seisavad pangaametnikud.

Samal õhtul on Wellingtonis 4,5-magnituudine maavärin. “Vastik väike värin, nagu uudises öeldakse. Me oleme sel ajal juba Aucklandis.

Tiuks

PS. Pärast mõlemat Uus-Meremaa saart käisin vahepeal juba korra veel Austraalias ja täna õhtul jõudsin Malaisiasse. Mõistus tõrgub uskumast, et see kõik sai läbitud ühe nädala jooksul. Homme liigun edasi Cheratingi poole. Võimalik, et seal tuleb kohaliku ajaloo suurim hiiu naiste kontsentratsioon. Kuna olen hetkel telefoniühenduseta, on juhtnöörid nii kodused, et kaks tonni lennuväsimust lihtsalt haihtus:

"Kui peaks midagi juhtuma, et sa ei saa kuidagi mulle teada anda, millal saabud ja oled Cheratingis ja ei tea, kuhu minna, tule Little Balisse. See on üks baar. Kõik kohalikud teavad, kus see on. Kui mind seal kuskil ei paista, pane kotid sinna maha ja ütle, et otsid mind. Enamus peaks mind teadma. Küll nad kuidagi mu kätte saavad ja tulen siis sinna."

Sulaaaaaan!

Kats ja Kadri, kas te ikka usute, et ma liiklen praegu täitsa ise. Veits on nüri, et pole lolle otsuseid kellegi kaela ajada ja siis niisama ka paha tujuga närvidele käia, a tegelikult on ikka vääääga mõnus. Puhkamise vahele luban ka Uus-Meremaa pildid läbi kammida ja oma uuest maisest armastusest paar rida kirjutada.

Memory dick

2011-02-23T07:04:00.000-08:00

Teen kiirpostituse. Ei ole aega ega tahtmist praegu mälestustes tuhlata, kuigi möödunud nädalast umbes miljontriljon pilti. Ma ei ole üldse eriti maganud, kuigi ma ei ole parajasti Las Vegases poissmeestepeol. Hiljem tegelen.

Laupäeval oli mul ootamatult viimane tööpäev; pärast läksime kõik koos välja. Pühapäeval oli lahkumispidu me aias. Esmaspäeval kraamisime ja prassisime mu restoranis. Teisipäeval viimane lõuna Bar Reggios ja õhtul asjade laialijagamisüritus. Tänane päev kulus koristamisele ja asjaajamisele. Andku ehitusjumalad mulle andeks, et noaga kahhelkivide vahelt hallitust kraapisin. A no tõesti, kõik hallitab. Isegi Prada kingad ja EBSi turukott.
Ja aitäh Sulle, noor blond eesti ori, et viitsisid hommikul vara tulla!
Saime tagatisraha ilusti tagasi ja homme kolivad leedukad sisse.
Üliemotsionaalne aeg, a ainult kaks korda olengi ainult nutnud.

Olude sunnil pidi läbi viima mitu kriisikoosolekut, sest linn, kuhu pidime sõitma, läks katki. No ja see hotell, kus me peaks magama, sai ka otsa.
Hommikuse telefoneerimismaratoni tulemus on ikkagi see, et lendame põrgukatlasse ehk Christchurchi. Sealt saame auto (mida nad ei saa küll puhtaks pesta), et allapoole Queenstowni sõita. „New Zealand authorities are requesting customers avoid non-essential travel to Christchurch", aga kuhugi peab ju minema ja Liibüa on liiga kaugel.

Püsige lainel. Head vabariigi aastapäeva,

Tiuks

* * *

Igal asjal oma aeg - 17. juulil lisasin GALERII

Kolleegidega Caffe Romas

Umbes poolgrupikas:

Kodune aiapidu

Järgmisel hommikul: hakkisin kaks tundi bruschettakatte tomateid, abivahendiks mõtteid (aga ka punnitatud naeratust) kinni hoidev peapael.
"Totaalne muutumine KODUERI" esitleb: 443 Liverpool aed
Sööklasektsioon:
Heiti tegi kaks päeva kooki:
Tšikid:
Kas kellelgi on laudlina-kinolina pilte ka?

Õhtusöök Veleros

Migueliga:
Toidufoto konkursi eripreemia "Ära enam kunagi toidupilte tee":
Igapäevane vaade - Sydney central business district:
Aeg avitab - isegi Woolloomooloo Wharfi võib taga igatseda:

* * *

Kakerdised tuterdavad viimast korda Oxford Streedile, seekord Krissule külakosti viima:

Nelja pöidlaga unekotid

2011-02-18T01:03:00.000-08:00

See oli juba paras naljanumber, et minust saab esimene turist, kes lahkub Austraaliast kängurut nägemata. Loomaaed tundus petukaup ja nii ma punnitasin igal väljasõidul silmi lahti hoida, aga ei kedagi. Ega Hiiumaal ju ka iga õhtu kitsed üle tee jookse.

Nüüd on see süütus läinud.

Lone Pine Koala Sanctuary asub Brisbane'i külje all ja reklaamib end maailma esimese ja suurima koaalapargina. Kui see varjupaik alustas, oli seal kaks looma. Nüüd on neid üle 130. Talitajad teevad neil kõigil vahet. Aga see pole eriti keeruline, sest nad jagunevad ju emasteks ja isasteks ning pealegi on igal loomal iseloomulikud laigud nina otsas või mujal.

Kes siin tahab mu juttu 4. klassi loodusõpetuse referaadiks kasutada, siis palun väga.

Koaalasid peetakse ekslikult karuks (inglise keeles koala bear). Tegelikult kuuluvad nad kukkurloomade hulka. Elavad nad austraalia idarannikul. Kuigi neid on vaid ühte liiki, on nad sõltuvalt kliimast erineva suuruse ja karvkattega. Ei tea täpselt, kui palju on neid loodusesse alles jäänud. Kuskil 100 000 kandis. Seda pole just palju siinsete mastaapide juures, kui näiteks suurim farm on Belgia-suurune (kinnitamata andmed).

Siin pildi peal on kaks ninapidi koos nunnukat. Ei midagi sensuaalset, niiviisi öeldakse "tere":

Teatavasti on koaala toidulaud üheülbaline – eukalüptilehed. Seejuures tuleb mainida, et rohkem kui 700 olemasolevast liigist kõlbavad neile ainult 50. Päevas närivad nad umbes pool kilo lehti ja energiat jätkubki enam-vähem ainult söögi ajaks. Oma viiest ärkvelolekutunnist pühendavad nad kolm söömisele.
Muul ajal tukuvad niisama. Puu otsas püsimiseks on neil sörmed (viiest kaks on pöidlad) ja varbad nagu tangid.

Mujale neil asja polegi, sest lehtedest saavad köik vajaliku ju kätte. "Koaala" sõna tulebki aborigeeni väljendist "ei joo".

Ehk siis kokkuvõttes suht mõttetud loomad, keda päästab nende nunnu välimus. Seepärast tahetakse neid ka illegaalselt koduloomana pidada, mis pole aga eriti hea mõte, sest koaala kakib u 300 korda päevas (kui ma öigesti aru sain...).

Eelmise sajandi alguses tapeti koaalasid massiliselt. Ja mitte et nende nahal olulist väärtust oleks – oh ei – seda kasutati pakkematerjaliks klaasist esemete ja keraamika jaoks.

Koaalabeebid on nagu lapsed ikka, agarad ja mängulised. Siin on Airi tehtud seeria:

* * *
Siis on seal pargis ka muid elukaid, sh viite liiki kängurusid.

Emu ja ema.
Kerjus-paabulind sööklas.

* * *
Lone Pine Koala Sanctuary annab küll ülavaate austraalia loodusest, aga eks see on muidugi pensionäridele ja lastele mõeldud versioon. Mis metsaloom see ikka nii väga on, kui teda kotib ainult see, kas sa söödad teda või mitte. Seepärast oli Laose gibboni ahvide retk kindlasti meeletult ehedam, kuigi me gibboneid ei näinudki.

Aga jah, ega need metsavahe-koaalad oma elust-olust räägiks ja katsuda ju neid ka ei saaks. Käperdamine tekitab neile stressi, näiteks kõrvu ei tohi katsuda ja nii.
Turistid koaala kallal.
Taevasse kõrgutavate eukalüptipuude asemel on sellised toikad, mille küljed on nagad ja topsikud, kuhu pannakse värsked oksad.

Sissejuhatus äärelinna pereellu

2011-02-17T20:04:00.000-08:00

Eelmise nädala lõpus käisin Brisbane’is perekond Ilissonil külas. Nende kodu asub rohelises ja rahulikus linnaosas The Gap.
Muide, nad maksavad oma uue nelja magamistoaga maja eest sama palju kui me oma Sydney kööktoa eest. Ja me ei maksa mingit kosmosehinda siin. Kuna nõudlus on suur, lubas omanik pärast me väljakolimist rendi hinda tõsta.

Brisbane elas oma rahulikus rütmis. Jaanuarikoledusi meenutasid vaid räsitud jõekaldad ja pruun vesi, mis enne olevat sinine olnud.

Lugesin raamatuid, vaatasin filme ja kantseldasin lapsi.

Võiks selle käigu kohta veel nelisada kaheksakümmend seitse korda "rahulik" öelda, aga oma adrenaliinihetked sain ikka kirja.

Kuidas võõrastega tutvuda

Sydney lennujaamas Brisbane’i lendu oodates peame teise väravasse minema ja poiss mu kõrval küsib, kas see oli nüüd 39 või 49.
Pärast istub ta mu kõrvale. Vaatan ta Peruu kilekotti ja teen juttu, et kas ta on Lõuna-Ameerikas käinud. Poiss seletab, et elab Colombias ja tegeleb näitlemisega. Muidu on aga Sydneys sündinud, Cairnsis üles kasvanud ja praegu elab pere Brisbane’is.
Minu Eesti jutu peale ütleb, et ta teab ka ühte eestlast; näinud pole, a sõbra sõber.
Räägin, millega Eestis tegelesin ja et siin olen hoopis ettekandja. Siis ta räägib oma jälle oma sõbra eestlasest ja mul pole enam kahtlust ka, et tegu on Kristjaniga.
“Kristjan on mu naaber, sisuliselt elame koos,” ütlen talle.
Ja selgub ka, et see ühine sõber on Chris, ameeriklane, kes oli ka meie juures jõuluõhtul.

Kuidas poes käituda

Siis ma käisin ka esimest korda elus Ikeas. Suur pood!
Airi jäi kassasse maksma. Ma läksin rootsi toidukraami uudistama.
„Niimoodi läksidki läbi?!“ küsis Airi pärast.
Ma ei saanud täpselt aru, et mis selles imelikku on, et lihtsalt poest läbi jalutada pohlamoosi, lihapalle või lagritsat ostmata.
Selgus aga, et see lastele mõeldud telk mu käes oli maksmata ja Airi ei jõudnud imestama hakatagi, et kas ma olen nii muutunud: lihtsalt passin peale, et müüja kõrvale vaataks ja marsin kassast läbi.
Muidugi oli see lihtsalt hea ajastus, ei jälginud ma mingit müüjat ja siis tuiasin südamerahus mööda keskust ringi, varastatud telk kaenlas. Sest ma ju arvasin, et Airi tasus selle eest juba ammu.
Pärast oli juba imelikult tagasi minna ja teatada, et olen varas.

Kuidas lennuki peale jõuda

„Kui kaugel lennujaam on? Peaksin juba seal olema...“
„Oleme poole maa peal, veerand tundi veel.“
Selge, mis seal siis ikka. Jõuab vast ikka.
Aga.... Jõuame hoopis teeremondi ja ümbersõidusildini. DETOUR… DETOUR.. DETOUR…
Hakkan natuke närviliseks muutuma. Samas on see kõigest Austraalia siselend, vahemaa alla 1000 km, tööle vast ei jõuaks, aga midagi pakilist ees pole.
Vihma sajab. Autod venivad uimases rodus. Lõpuks saame kiirteele, et siis enne lennujaama jälle oranži teetöömärki näha.
Kell 11.30. Kümme minutit lennu väljumiseni. Annan alla. Tegin internetis küll check-ini ära, aga turvakontrollist peab ikka läbi minema ja pealegi ei tea ma täpselt, kuhu minna.
Siis hüppan autost välja ja pläterdan lennujaama poole nii kuis jalad võtavad.
Minu lennu numbrit tabloo peal pole.
Lähen turvakontrolli, õnneks pole seal palju inimesi. Ütlen, et mul on hirmus kiire. Turvamehed naeratavad, et jõuab küll. Ida-eurooplane ikka ju kardab, et alati saab sõimata.
Pärast seda pean ma täiesti „juhuslikult“ läbima lisaturvakontrolli (nagu ka Sydney lennujaamas). Tahan jooksu juba jooksu pista, sest mul on ju endiselt kole kiire. „We haven’t finished yet!“
Olen „clean“ ja saan tulema. Ka nüüd ei näe ma ekraanidelt oma lendu, et teaks, kuhu väravasse minna.
Aga kuhugi suunas peab ju jooksma ja võtan suuna ainukese Sydney lennu poole. Gate nr 32, umbes kõige viimane.
Umbes 29. juures on Tiger Airwaysi koridori viit. Jee!
Lükkan paberid letti - korras!
Igaks juhuks lähen lennuki poole ka veel joostes. Airile jäi isegi head aega ütlemata ja kalli tegemata, sest nii kindel tundus see, et jään Brisbane’i natuke kauemaks.
Aga 11.37 olen lennukis. Otsaesine on higine, tunne on hea.
Jalad valutavad sellest pingutusest veel viis päeva.

+41

2011-02-06T06:04:00.000-08:00

Tegin endale Exceli tabeli nende lendudega, mis lähiajal ees ootavad. Neid on esialgu seitse tükki ja ikka ei jõua kaugemale/lähemale kui Bangkokki.

Viimased nädalad on olnud sisuliselt aasia treeninglaager. Selle mööndusega, et oma 25-kilost varanatukest ei ole kaasas kandnud (a pea on reisiplaneerimisest piisavalt raske olnud ja tööd pole eriti teinud).

Kui eesti firmad suudavad oma pressiteatesse alati leida midagi, milles nad on oma tänava, Tallinna, Liivimaa, Baltikumi või Ida-Euroopa mastaabis esirinnas, siis austraalia ilmauudises on kindlasti fakt, et tegu viimase aasta või kolmekümne või sajandi või ajaloo rekordiga (nagu see koletu torm Yasi).

Siin Sydney kandis oli nüüd viimase 150 aasta pikim kuumalaine.

Öine miinimumtemeperatuur jäi ka mitu head pügalat kõrgemaks, kui tavaline päeva keskmine.

Eile oli grande finale - kesklinnas mõõdeti 41,5 kraadi. Muidu on nii palav olnud läänepoolsemates suburbides. Arvestage, et õhuniiskus oli umbes 30 protsenti. Ühesönaga – olematu.

Maanteede tabloodel teavitati, et kehtib total fire ban – tuletegemine rangelt keelatud. Kui et taha just veel 14 aastat Austraalias olla (kinnimajas). Teeäärsed pruunikskärsatunud murulapid lausa karjusid tiku järele.

Öösel langes temperatuur 35 kraadini ja õllekad olid täis inimesi, kes magada ei saanud. Õnneks oli laupäev.

Meie koobaskorteris pole konditsioneeri. Pole üldse ühtegi asja, mis seda sooja öhku oleks ringi keerutanud. Peale sääskede muidugi, aga need magamist teatavasti eriti ei soodusta. Siinsed sääsed on vaiksed, väiksed ja väledad. Mässiv sitapead. Tööl oli umbes sama seis, aga veel palavam ja sääskedeta.

Täna öösel on 15 kraadi jahedam. Cool!

* * *

Panen siia teadetetahvlile lähiaja (kiir)visiidid:

Brisbane: 10.-13. veebrur

Uus-Meremaa: 24. veebruar - 2. märts

Melbs: 2.-3 märts

Malaisia: 3.-10. märts

Tai: 10. märts - ...

Nagu mitmed teist on omal nahal tundnud, siis poolteist aastat tagasi ei saanud ma iseseisvalt isegi mitte üle tee mindud. Sellest skeemist on üks Uus-Meremaa ots Mareti, Delmari ja Soolepaga, aga ülejäänu pean läbima oma tarkusega.

Ega ei pea mainima, et esialgsed plaanid on umbes 17 korda muutunud.

Ja et mul läheb ikka vahel meelest ära, et võta otsus enda sees vastu, hakka juba otsapidi juba kahetsema ja asjad loksuvad ise paika (või siis lihtsalt jõuavad kätte...).

Sellised eriti mönusad äratundmishetked oli mul näiteks siis, kui tutvusin Katiga, ja sain Kadrilt kirja, et ta on endiselt Malaisias.

* * *

Pearl Beach +41,5-kraadisel päeval

Ikka veel imestan, et miks ma olen köige valgem inimene. Kuhu on kadunud minus ehtne eestlane, nonstop-päevitaja?
Mu lemmikpilt nüüd tükk aega.
Tegelt on meil kehad ka.
Teine jahutusmeetod: roni auku. Tais kaevasid koerad, siin usinad austraalia lapsevanemad.
Mul oli kaevetöödeks Heiti. Järjekindlat vormis ta mu pragunevaid rindu.
Selline toode valmis kohalike jömpsikate ja pereisade röömuks. Oma röömuks sain kogu loomeprotsessi vältel ölist tilkuvat wrappi süüa.
Ilus päev!

Ma ei tea veel, et juba 1,5 tunni pärast söön koduaias Heiti tehtud kanamaksapasteeti.

Ilus päev!

Pildid Heiti fotokast.

Rahvuslik tšillimispäev

2011-01-27T20:50:00.000-08:00

Täna on kümmekond kraadi külmem kui eelnevatel päevadel, mil toidukord tähendas kolme kummikommi.
Täna on pilves ja vihmane ja suur nälg. Tegin sellise kella ühese hommikusöögi. „The weather is gorgeous!“ hõiskasid kohvitajad. Tõepoolest, siiras rõõm sitast ilmast.
Majad on siin ju üldjuhul kõigusoojased – nagu õues, nii ka toas. Nii et talvine plusskümme on asendus 30plussiga ja oli täitsa huvitav vaadata, kui paistes näoga on võimalik ärgata. Mul on nohu ja silmad põletikus ju ka. Pühapäevaks lubab ilmateenistus jälle 38 kraadi.

Lugesin seal siis kohalikest kroonikatest inimeste kohta, kelle eluunistus oli osaleda Oprah’ saates.

Oprah Winfrey, 300 televaatajat ja 200 saatetegijat käisid siin detsembris turismi arendamas ja jaanuari teises pooles oli neli austraaliateemalist saadet eetris. Sattusin ise ka kogemata nägema, kuidas ameerika turist aborigeeni embab ja ulub.
Kriitilisemad hääled muidugi küsivad, et kas see oli ikka hea mõte panna huugama 5 miljonit taala maksumaksja raha, et ameeriklasi siia meelitada. Et see, mida Oprah’le ja tema kaaskonnale pakuti, polnud mitte 5, vaid 10 tärni teenindus ja palju neid on, kes saavad endale lubada helikopterituuri Uluru kohal ja nii edasi.

Enamikul austraallastest mingit sellist enesekriitikat pole, nad on oma maa üle väga uhked. Seda kinnitas ka kolmapäevane vaatepilt Darling Harbouris, kuhu ma läksin pahaaimamatult Lihatommiga (tema sünnipäeva puhul) kohtuma, aga inimesi oli nii palju, et mobiililevi sai otsa. Hindud, hiinlased ja muud maailma rahvad – homsed austraallased – oli perekondade kaupa tulnud sinna Austraalia päeva pidustustest osa saama. Suu ammuli vahtisid nad tulešõud, mis rõhutas looduse ilu ja valu ning mateship’i.

Tunnistan, et ilutulestik tõesti suurejooneline koos visuaalide ja (pop)muusikaga ja tekitas oskuslikult õnnetunde ja tahtmise sellele toredale maale jääda.

Australia Day 2011 Darling Harbouris:

Kui püüdsin päeval R2 inteka jaoks uurida, mis see Australia Day siis õieti on, ütlesid kõik, et guugelda ja vaata Wikipediast.
Ainult Delmar korraliku koolipoisina teadis, et 26. jaanuaril 1788 jõudsid britid oma pättidega Austraaliat koloniseerima.
Masside jaoks on see ikkagi riikliku tähtsusega tšillimispäev. Inimesed tulevad kodust välja, brekky, barbie. Paljud loksuvad Sydney Harbouri peal, õlu näpus. Mu töökoht on kai ääres, igat masti alused käisid seal end näitamas ja kliendid ainult ahhetasid, et mismoodi need põhja kinni ei jää.
Viinapoodide käive on muidugi kadestamisväärne. Noorem rahvas on juba eelmisel õhtul korraliku kräu maha pidanud ja siis järgmisel päeval täiskäigul elus. Õhtuks see trall raugeb, järgmine päev on ju jälle tööpäev.

Mul endal oli väga muusikaline nädal. DJ Harvey jätsin mõne mehe meelehärmiks vahele, aga siis olid me õue peal käimas ka Radio Slave ja Benji B. Kel suurem huvi Sydney ööelu vastu, siis klubideks olid pedeurgas Nevermind Oxford Steedil ja tapasebaar Tone postimaja juures Hyde Parki nurga peal. Polnud kummaski käinud, aga hea mulje jätsid mõlemad kohad ja peod (erinevalt Lisa Shaw kolme lauluga kontserdist Favelas, kus hausijauramid mind lapikuks tahtsid talluda).

Tone’is käisin üksinda. Natuke Kulli Tarmo tunne oli niiviisi tantsupeole minna. Soojendusdiskor Mark Pritchard pani oma veidra muusikavaliku ja miksimisega proovile. Bassid hakkasid juba mu nohuse ninaluu kallal ragistama. Siis suutis ta kõik 40 inimest tantsuplatsilt peletada. Ei olnud viga minus. Moekate regebiitidega voorisid nad siiski tagasi. Neljanda regeloo peale tahtsin juba koju joosta. Õnneks tuli Benji B. Ja see oli ilus-ilus set. Ülevoolavalt ilus.

Kõik paistsid üksteist tundvat ja ma tundsin ennast hästi. Samas piilusin ikkagi ringi, ehk on mõni Orav või Misternestor kuskil unelemas. Ei olnud.

Silma järgi tundus, et peolt käis läbi nii kakssada inimest. Muusikainimesed, st –mehed + kaks noort umbjoobes aussi jõmmi. Tantsuplatsi lagi võis olla nii 70.... No pagan, Sydneys on 4,5 miljonit elanikku.

Tiuks

PS. Mul oli eile miss Heinlaga skaibisessioon. Läbi arvuti tundus ta täitsa täie mõistuse juures. On end Ko Taol palmisalus sisse seadnud ja plaanib sinna jääda maikuuni. Nii et kes sealkandis, minge külla.
Kats ütles, et Ko Tao ei ole see, kui mind seal pole. Ja Sass ütles, et KUI äge oleks minuga välja minna... Ma olen ikkagi naisterahvas - lähen igatsusest pooleks, kui inimesed niiviisi räägivad.

Rotid võtke kaasa seljakotid*

2011-01-19T23:14:00.000-08:00

Oma viiendal järjestikusel vaba päeval teen ametliku avalduse, et on jäänud viis viimast nädalat Austraalias olla.

Kujutasin küll ette, et viimastel kuudel teenin ropult reisiraha, aga reaalsus on see, et mul läheb iga öö kell 6 uni ära (pärast 2-4 tundi und), et saaksin oma mõtlemist sättida suunas, et tegelt on okei ka see, kui ma siin lihtsalt tiksun ja olen. Pehmelt öeldes TÄIESTI kopp on ees töötegemisest, sest enam pole seda tavapärast oskamatuse hirmu ka naha vahel, no lihtsalt ei viitsi. Nii et võõrutusnähud. Tunded on skaalal „elevil – väga elevil“.

Kuna ma olen viimase aasta jooksul pidanud kõiki oma tegemisi nii hoolikalt planeerima, et isegi pesupesemine on kellaajastatud, on ka kogu lahkumisprotsess juba kuupäevadesse paigutatud.

Lahkumispidu on pühapäeval, 20. veebruaril 1/443 Liverpool Street. Kõik on oodatud. Eriti need, kes suudavad teeselda, et me äraminek neile korda läheb. Tähelepanu, järgmisel päeval on Eesti Majas Riigikogu valimised.

Pärast seda – arvatavasti teisipäeval, 22. veebruaril – tuleb madalama profiiliga üritus, kus me oma vara laiali jagame. Siis jääb veel päevake aega, et korter läikima lüüa, et tagatisraha tagasi saada. Praegu on nii niiske, et leidsin täna voodilina, mis valge asemel oli rohelise, kollase ja musta kirju ja suhteliselt elas.

Vägagi sümboolselt asun teele 24. veebruaril. Mitte küll tuhatnelja Eestisse, vaid Uus-Meremaale. Sealt põikan oma geniaalse transpordiskeemiga 2. märtsil Melbourne’i ja päev hiljem Kuala Lumpuri.

Edasine on juba üsna illallaa-trullallaa. Ma ei tea veel Katsi plaane. Hetkel tundub, et redutan umbes nädala Malaisias ja siis 9.-10. märtsi paiku Bangkokki ja lesin Tais mönda aega ja märtsi lõpu poole teen Kambodža otsa. See on muidugi 100% uduplaan, millega end rahustada. Isegi juba sellest ajast, mil ma äraminekutuhinasse sattusin, on päris palju asju muutunud (+ alati on mõnus, kui saad lennupiletitega vastu pükse).
Ma ikka usun, et asjad lahenevad iseenesest ja, kui nad seda ei tee, ju siis võib ka ise otsuseid vastu võtta.

Hiljemalt Rabaroki ajaks tuleks koju käima, aeleks Kalanas rannas, ripuks Rannapaargus, armastaks ja kiruks, telliks eestikeelsetest menüüdest süüa.

Kõige austraaliam pilt, mis mul on, sest känguruga musipilti mul endiselt pole.
* * *

Loodan, et mu sõbrad ei pahanda, et panen erakirjavahetustest saadud rännumõtteid siia endale niiöelda kõrva taha. Kuigi see siin on vist ikka päris avalik koht, pidin ma nentima, kui lugesin Öhtulehte ja avastasin kommentaaridest oma tsitaadi ja blogilingi.

Aga need jutud on nagu missikandidaadid reas, igaüks omamoodi ja kõik on väga ilusad. Vast tunnete isegi ära, kes ja mis. Näiteks üks neist on Tonga kuninganna mõtteavaldus:)

„Minu lemmik on endiselt Malaisia. Mis mind Malaisia juures just võluski, oli kohalike omakasupüüdmatus suhtlemisel. Inimesed olid meeletult toredad. Nende kultuur, elu, toit, peod (vahet pole, et moslemiriik) olid lihtsalt võrratud. Pedangi saar(Georgtown) on toidu paradiis. Nii häid roogasid pole ma kuskil saanud. Seal on võimalik valida erinevate kultuuriroogade vahel, kus ülekaalus on india ja malaisia köök. Meelelahutust leiab seal ka ja rannadki on seal olemas (eriti ilusad rahvuspargis). Cameron Highlandís on võimsad teeistandused, mis jätsid sügava mulje ja Melaka linn on armas ajalooline linn, kus on ka kõik aktiivse tegevuse võimalused olemas.“

„Filipiinid on superägedad - vähe rahvast, kõik räägivad inglise keelt, odav, super sukeldumisvõimalused, põhjas on mäed ja riisipõllud sama vanad kui Jeesus Kristus. ainuke asi et kuna saare riik siis ühelt saarelt teisele saab kas aeglaste paatidega või lennates ja lennata tuleb tihtilugu läbi suurlinnade. Tule parem mehhikosse ;)“
„Üldse maa, mida külastada oleks Myanmar ja Sikkim India osariikidest. Tegelikult on ilmselt kogu Kirde-India suhteliselt lahe paik. Ta on olnud kinni (st ainult lubadega) aga nüüd on Assam ja Meghalaya vabad. Mizoram, Arunchal Pradesh ja Nagaland on endiselt lubadega. Hong Kong mulle meeldis ka väga. Lihtsalt ringi kõndida ja uudistada. Ise tahaks minna Papua Uus-Guineasse... ja Shanghaisse.“

„Vanuatu on väike. Samoa on äge, väike aga tore. Tongal on palju raha vaja, sest peasaar on igav ja räpane väiksed saared väga ilusad, aga sinna lendamine on kallis. Fidži on minu arust k6ige ägedam - saab ka peasaarega piirduda, et näha Polüneesiat.“

Soe käepigistus teile, et viitsisite mõelda ja kirjutada!

*Täiesti kosmos, mida inimesed internetist otsivad. Armastan Google Analyticsit!

Blue Mountains

2011-01-17T06:58:00.001-08:00

Kuna me käsutuses on üks lilla käula, tuleb end kokku võtta ja linnast ära sõita ka pärast seda, kui töödraamad on lasknud vaid neli tundi magada ja üüüüüüldse ei viitsi ja ei taha.
Kilejope ja päikesekreem 13-aastasesse suure auguga seljakotti, nokats pähe ja padavai Sinimägedesse.

Turismiinfoks – mäed asuvad Sydneyst sajakonna kilomeetri kaugusel ja mööda kiirteid läheb see teekond nagu lupsti. Kogu ilu laiutab enam kui miljonil hektaril, kus kokku on üle 300 erineva tasemega matkarada. Kanuuta-roni-lasku.
Klantspiltidega brošüür kiidusõnadega kokku ei hoia: kõige ligipääsetavam metsik paik Austraalias, esmaklassiline looduse- ja kultuurielamus, äärmiselt liigirikas (nt üle 100 erineva eukalüpti), sööma- ja unekohad, vaikus ja rahu.

Minu kahesõnaline kokkuvõte: olen vaimustuses!

Meile jäi esimesena ette Wentworth Falls. Praegu tagantjärgi tuvastades tundub, et rada, mille läbisime, oli National Pass – Valley of the Waters – Shortcut Track Circuit; 5,7 km; 3,5 tundi; raskusaste: raske.

Valik oli juhuslik, sest vaatasime koske ülevalt ja alt ning parklasse minekuks oli kaks varianti: 2 tundi edaspidi või tund aega tagurpidi tagasi. Kange eestlane võtab ikka selle pikema maa. Edasiminek ei ole ju tagasiminek.

Kuigi piltide pealt on võib näha treppe ja käsipuid, oli suurem osa rajast kivist tahutud „astmetega“, mudane, libe ja vesine. Värskendust tilkus alatasa. Vihmamets.
Selles tempos, nagu me kappasime, ajas ihu ja särgi higiseks küll. Laose džunglikogemus oli mugavam. Nähtud fauna oli umbes sama: kärbsed, sääsed ja sisalikud. Ühes Katoombla välikäimlas oli jõle huntsman ka.

Vaated olid vapustavad, eriti alt üles.

Võikski neid pilte praegu ketrama jääda. Ja imestada, et lisaks tantsupoosidele on minus peidus ka liiklusreguleerija - käsi leidub igas asendis.

Sinivine.
Metsikult rahustav.
Wentworth Falls.
Mäest alla.

NB! See ei ole mina.
Turistimagnet nr 1: Three Sisters. Seal vaateplatvormil olid umbes kõik maailma rahvad koos. Soe soovitus: ärge leppige selle kohutusliku pildiga, vaid võtke oma laiskus kokku ja tehke ringkäik või kaks.
Pildid: Jaanus ja Katu

Oleks tahtnud sinna metsa jäädagi, sest mul on veel 3,5 vaba päeva.
Tagasi linnas olles mõõtsin kehatemperatuuriks 35,5 kraadi (umbes sama palju nagu õues). Alavik jälle.

Mangomisu

2011-01-17T03:32:00.000-08:00

Kirjutan siin, kass on peas. Ta tuleb põranda alt – naabrite kraanikausi alt alustab ja meie omast tuleb välja.

Toidublogi on vahepeal soiku jäänud, aga ega me söömata ole. Kogemata tuli sellest korrast täitsa peen olemine: tüdrukud must-valges, poisid šortsides ja t-särgis (meenutab mu lemmikdresskõudi: naised - pidulik, mehed – halvastiistuv ülikond).

Kõik pidid käe külge panema, peamiselt tähendas see pasta väntamist:
... ja ravioolide voltimist:
Siin see käsitöö siis on - heledad on krabitäidisega, mustad tiigerkrevettidega. Coolilt traktorilohvi tekstuuriga on see kalmaaritindiga mustatud pasta.
Magustoiduks mangoga tiramisu-laadne üllitis - mangomisu.
Peast on näha, et magusa ajaks hakkas korralikult sadama ja tuli räästa alla kolida.
Mulle mangod eriti ei istu, a Maret lubas, et see dessert maitseb mulle kindlasti. Ja kuidas veel maitses! Hapukas vaarikakaste tasakaalustas muidu läägevõitu peaesinejat.
Aed oli jälle nii ilus, et isegi kogu oma küünikuolemuses pean kasutama sellist söna nagu muinasjutuline. Heiti "A ma juba koristasin kaks päeva tagasi aia ära?!" panus:
Natuke pimedamas:
Palm on endiselt vigastatud.
Külalised ja hull koduloom, peakass:

Valisin hoolikalt sellised pildid, kus oleks näha, et ma teen ka midagi. Näiteks istun.
Pesumasinanurgas seina peal passis huntsman. Hihihii ja hahahaa, teeme nüüd kõik pilti! Muidu ohutu elukas, a sellelt udufotolt ei paista välja kui kole: suur, hall, karvane. Esimene ämblikukogemus siin ja pimedas pesu ma mitte kunagi enam ei pese. Samuti on mul korralik huntsmani-kontroll iga kord, kui riidekapist midagi võtan. Unenägusid kontrollida siiski ei suuda.

Summer Bay

2011-01-12T21:35:00.000-08:00

„Tiiu, are you going to buy bleach?“
„Palm Beach? Why do you ask?“

See on tavaline näide, kuidas ma pidevalt tõlkes kaduma lähen (-„Tiiu, kas sa lähed ostad valgendit?“ -„Et kas ma lähen Palm Beachile? Miks?“).

Ostsin valgendi ära ja nii kolme kuu pärast jõudsin ka Palm Beachile.

Eestlasele on see kohustulik turismiatraktsioon, seal elab ju Alf ehk siis vändatakse juba 24. hooaega seriaali „Kodus ja võõrsil“.

Palm Beach asub Sydneyst ainult 40 kilomeetri kaugusel, sisuliselt on tegemist Sydney äärelinnaga. Aga liiklus on aeglane ja nii võtab sinna ukerdamine enam-vähem poolteist tundi.

Kolmandas tares diivani kõrval

2011-01-09T19:33:00.000-08:00

Möödunud nädal tõi endaga kaasa eestluse üledoosi, mis tipnes sellega, et president tahab mind koju kutsuda.

I am writing to you with one interesting project, namely I am helping along one project which is regarding Estonian President inviting all abroad living Estonians to gather at home during 18-20.08.2011 and be the President`s special guests. But to do so they need the full names and addresses of all those people to send the invitations.

Ma nüüd päris täpselt ei saanud aru, et kas võin lahke presidendi loal sel ajal Eestis viibida või ongi mingi reaalne kolmepäevane häng Kadrioru lossi õue peal.

Aga eelnenust. Kõik need eestlaste üritused tunduvad endiselt nii hirmutavad, et läheb vaja kartulisalatit ja kooki ja kahte tundi kohanemisaega, et parem hakkaks. Pime võiks ka olla.

Neljapäeval oli Eesti Majas „Orav ja Meri“ Vaariku ja Nuteri esituses. Isegi naersin.
Pärast oli vabas vormis koosviibimine, mis läheb ikkagi ajalukku ka, sest proovisin esimest korda legendaarset segujooki, milles koostisosad on Vana Tallinn ja šampus. Mängiti pilli ja lauldi.

Pühapäeval toimus järjekordne väljasõit ja etteruttavalt võib öelda, et ma ei näinud jällegi ühtegi känguru, isegi mitte surnuna. See teeb mind veidi murelikuks, sest varsti saadetakse mind ju maalt välja.

Tee peal nägime vaikseid külakesi, kuuri mõõtu majad üksteise küljes kinni. Kuigi inimesi eriti näha ei olnud, paistis, et seal on võimalik siiski elada inimväärset elu. Olemas olid toidupood Coles ja Domino pitsa, McDonalds, Subway, Salvation Army kaltsukas, bowling ja Dental Care, et proteese saaks fiksida.

Siht oli Macquarie järv, kus toimus Sõrve Suurpäev. Tunnistan, et kiire guugeldamine ei toonud mingit selgust, et mis Sõrve, mis suurpäev.
Aga... Sõrve sellepärast, et see kant seal oma poolsaarega meenutas kaardi peal Sõrve Säärt. Ja 50 aasta eest toimus seal esimene väikeste austraalia eestlaste laager. Algselt oli eesmärgiks eesti keelt rääkida ja eestlust alal hoida, nüüd on juured nii risti-rästi, et peaasi, et kasvaks korralikud austraalia kodanikud ja saaks puhata.
Reklaami järgi pidi olema maaliline koht. See kunstnik polnud küll teab mis käega. Ehk olid mu ootused liiga suured. Et nagu Pilvepillerkaar või vähemalt muistse Kungla reinkarnatsioon. Maakeeli siiski spordibaas eukalüptipuude vilus, nimeks tegelikult Point Wolstoncroft.

Sydney ilmaikooni peale ei tahtnud piksenooled ära mahtuda, nii et võtsin suure hirmuga viis komplekti vihmariideid kaasa. Tegelikult päike siras nii, et varbad ähvardasid ära kõrbeda. See Sydney ilm on ikka täiesti saatanast.

Esinesid isetegevuslased ning eesti staarid Ines, Indrek Raadik ja Ott Lepland. Kiidusõnad Otile. Ta ikka teab, kuidas laval olla ja mida öelda.
Ines ja metsikud massid.
Publikum puude vilus.
Ansambel Lõke.

Kui keha väsima hakkas, sai kartulit ja kotletti ja muud head-paremat. Mu valik oli Rosolja, mille sees oli ka Happu Kurk.

Õhtul tuli molekulaargastronoomia dokksaate otsa telekast ühtäkki „Detsembrikuumus“.

* * *

Tänaste uudiste peale helistasin Ilissonile Brisbane'i ka, enne kui vesi üle pea läheb ja eriti enam lobiseda ei saa.

Tal kõik korras, elab mäe otsas ja koristas kassi okset.

Pärast seda kõnet tundus m6istlik osta lennukipiletid, et üle vaadata, kuidas perekond Ilisson-Cruz seal ikkagi elab. Majanduslikult nagu Hiiumaal käik - 59 taala, oooodav. Jääb üle vaid loota, et maod poleks veebruariks kogu linna ära söönud.

Head uut aastat!

2011-01-05T02:29:00.000-08:00

Vahepeal tundus, et tuleb argipäev. Aga ei, tulid turistid, tuli uus aasta.

Kolmapäeval, 29. detsembril olin tööl. Kuna turistid on ettearvamatud, sadas neid sisse umbes sada. Ettekandjaid oli kaks (nagu elu on nüüd näidanud, saavad kaks ettekandjat hakkama ka 370 inimesega). Pea nii valutas, et tahtsin oksendada. Mu kolleeg käitus muga hirmus koledasti kogu aeg ja, kui uurisin, milles asi, ütles väga pahasti. Keesin sees, aga ei nutnud ega midagi, et end jahutada. Läksin koju – 38,5 kraadi.
Siis ma oksendasin kuni järgmise õhtuni ja magasin kuni reede hommikuni.

Vana-aastaõhtul kark alla ja tööle. Kuna olin ettenägelikult juba nädalaid korrutanud, et tegemist on mu esimese ja viimase aastavahetusega Sydneys, sain loa varem koju minna. Pelgalt loaks paistis see jäävatki, kuna kõik inimesed tulid ühel ajal ja valitses täitsa korraliku kategooria paanikaolukord.

Kella 11 ajal sain siiski minema ja poole tunni pärast olin Balmainis peopaigas. Ma ei teadnudki, milline suurepärane vaade seal ees ootas. Olime sisuliselt silla taga ja Harbour Bridge on ju maailma ühe uhkema ilutulestiku kese. Siin pole igas selveris pürotehnika letti ja pole kombeks terve detsembrikuu paugutada nagu oleks sõda lahti. Üks suur ja korralik tulestik, õigemini kaks, sest kell 9 on family fireworks neile, kes keskööni vastu ei pea.

Ühtegi pilti aastavahetusest ei teinud. Mõned asjad on liiga ilusad, et närviliselt interneti jaoks parimat kaadrit püüda.
Võtsin paar pilti Jaanuse ja Delmari käest, ilma luba küsimata muidugi.

Nagu juba tavaks saanud, ärkab minus fotograaf alles vastu hommikut.

Ja tõesti, mul ongi 1. jaanuari surnud inimeste fetiš, mis avaldus esimest korda aasta tagasi Ko Phanganil. Tänavune seeria jäi lahjemaks:

Magasin ise ka paar tundi ja läksin... tööle. Kuhu siis veel. Tuli välja, et teised olid poole kolmeni poleerinud. Mul oleks selle peale tulnud suurem kass kui ma ise. Inimene ei ole ikkagi loodud aastavahetusel töötama. Või üldse pühade ajal.
1. jaanuaril ei jõudnud ma ühtegi SMSi saata ja ega ma ise ka ühtegi ei saanud. Tänaseks olen ma veel mitu päeva tööl käinud. Muuhulgas käib kõva juhtimiskepp. Eks viimastel aastatel ole igasugu sitta nähtud-tehtud. Igatahes muutun päris paranoiliseks, kui palk õigel ajal ei laeku.

Kõik on nii väsinud ja kurnatud. See ei ole selline soe magamata öö väsimus, vaid tüdimus kuskil sügaval kontides. Mõtlesin välja, et kaua sa jaksad olla koos inimestega, kellega sul midagi ühist ei ole. Umbes siuke tunne nagu sa pead igal õhtul Bonnie ja Clyde'is käima.

Kui ei jaksa enam hea inimene olla, ju tuleb halvaks hakata. Täna ei suutnud müüjale usutavalt öelda, et mulle meeldib Sydneys.

Mul oli täna vaba päev. Kuna shoppamine on eelkõige elustiil, siis oli täitsa huvitav minna poodi - sest PEAB. Mu ainukeste madalate rihmikute tallad on juba nädalaid pooleks. Tundsin end nagu mees, kelle ainukesed teksapüksid kärisesid löhki.

Uued moekad päiksekad on ka:
Laian nendega siis need viimased nädalad siin.

Soovin teile uueks aastaks inimesi ja elamusi.
Ühtlasi head lihavõtteootust, šokolaadimunad on kassa kõrval juba olemas.
Kuusemonstrumi demonteerimine Taylor Square'il.

Tiuks