Austraalia armastus läbi

Mõned inimesed on siin kurtnud, et neil on tööl vaja midagi teha; et miks ma ei kirjuta.

Suuri uudiseid pole. iPhone4 tuli ja inimesed seisid sabas nagu nõukaajal. City2Surf toimus ka vahepeal, a ma olen ikka nii sitt turist, et isegi pilti ei teinud, kuidas 80 000 inimest Bondi poole kulgesid.
Polegi ühtegi pilti siia panna. Oli terve seeria „Ahjus küpsetatud pardifilee kalvadosekastmes ja seenefagottinod“, aga fotokakaart on koos nendega kuhugi kadunud.

Tegin siis nüüd lihtsalt ühe pärast-kino-õhtusalati pildi. Ja hammustan Heiti tehtud trühvleid peale.
Tomati-mozzarella salaatik.

Ma ise olen peamiselt tööl käinud, väsinud olnud ja palju mõelnud ja mõelnud ka välja, et peaks rohkem enesele elama, nojaa. Veel rohkem.
Sõltumatu eesti sotsioloogina olen kogunud toormaterjali, et kirjutada artikkel stereotüüpsest austraalia mehest – võid deitida nelja erinevaga, a on nagu üks ja sama mees. Üsna "Seks ja linn" on see elu siin, ainult pöörasem.
Siuke uuuvitav lugu oli ka, et kuna ma olen endiselt (a ma usun, et natuke vähem) geograafiline hälvik, joonistas Maret mulle Sydney kaardi peale ringi, kus need mehed elada võivad, kellega deitida. Et muidu on mõttetult kaugel ja/või maakad. Siis mul üks päev oli vaja teha asukohakontrolli... Ei ole ringi sees... Eee.... Ei mahtunud isegi mitte kaardi peale... Suuremal Sydney kaardil siiski oli. Tund rongisõitu. Sisuliselt poolel teel Tartusse.

* * *
Ilm on endiselt mu elu džiisas kraist superstaar. Kõigusoojase hädad. Nädalavahetus oli juba mõnus ja kevadehõnguline. Pühapäeva õhtul loivas aga kohale tume pilv ja äkki oli jälle tuul ja horisontaalvihm, millest tuli päris korralik paaripäevane torm. Arvutasin km/h kodusemateks m/s-deks....
Pole ime, et Oxford Streeti ja Hyde Parki nurgal seistes keegi mind selga lõi, aga ümbes pöörates kedagi ei näinud - tuuleiilid ulatusid kuni 38 m/s. Võib-olla arvutasin valesti ka, a vist mitte.


Nii juhtuski teisipäeval selline imelugu, et meil seal Cowper Wharfil ei tassinud ükski kuuest restoranist hommikul laudu välja – kogu tavaar oleks lihtsalt merre lennanud - ja õhtune vahetus tühistati. See oli täitsa ettenägelik otsus, sest ühtegi sööjat ei tulnud.

Ma väga õnnetu polnud, sest eelmise nädala trallist oli veel väsimus kontides.
Tegin nii palju tööd, et poisid olid kadedad ja tahtsid mu vahetusi endale. Eks oleme alamehitatud ka – üks läks ära ja mitu on puhkusel. Ja siis on hea kohusetundlik Tiiu valvesse panna. Oledki kogu päeva (või siis näiteks kolm päeva) mees nagu orkester – hommikul tuled ja pakid restorani laiali laudadest kuni pipratoosini, juhatad inimesed lauda, võtad tellimuse, valad joogid, tood söögid, koristad laua... Tõesti kergendus, et vähemalt süüa ei pea tegema.

Siis ma kujutasin ette küll, et käin tööl, saan rikkaks ja siis ostan selle eest endale elu.
Näiteks kolmapäeval olin hea inimene. Jäin kauemaks ja tegin oma 6 tunni asemel 13,5 järjest. Sain jälle olla speed datingu tüüpide täisjootmise spetsialist. Kusjuures seekord olid veidi nooremad inimesed: vabamad, kaanisid vähem ja osad naised oli väga ilusad, üks mees tundus suht okei ja üks mees oli teist korda. Kuna mul oli juba seljataga nädalavahetus ja kolm pikka päeva sinna otsa, siis lõpuks lihtsalt tuigerdasin ja ütlesin kõigile halvasti. Lasin end kolumbialasel ära osta – et kui jään restorani kokku pakkima, viib ta mu autoga koju. Ilm oli kohutav. See oli ilmselt kõige raskemini teenitud paarkümmend dollarit.

Üldiselt saab olemise kokku võtta nii: umbes tunnine eufooria ja siis selline kolakas langus. Saad kaks vaba päeva range käsuga töö peale mitte möelda. Siis oledki oma vabade päevade otsas. Mul oli isegi vaba reede (jälle) ja laupäevaõhtu. Tunned, et elu libiseb su sõrmede vahelt läbi ja sa ei saa seda mitte kuidagi takistada. Kõik teised on tööl ja mitte midagi ei oska endaga pihta hakata.
Seekord polnud mul isegi silmapõletikku, millega end koduseks mõelda. Austraalia peikad olen suutnud nii osavalt leida, et nad olid linnast ära (no ei ole mul kehv maitse).

Muidugi leidsin ma endale meelelahutust ja mitte vähe. Suur probleem, mida peale hakata laupäeva õhtuga, lahenes peaaegu iseenesest. Ehk siis töölt helistati, et neil on mind vaja.
Ootan ja ühtlasi kardan suveaega, kui meil iga lõuna ja õhtu hakkavad olema nii kiired nagu praegu laupäev. Ja õues on nii palv, et köögis on jahe.

Peakokaga saan hästi läbi enda arust, sest mul on enda arust täitsa terav taip ja asja kontrolli all ja saan koka apsakatele kiiresti jälile. Siis ta kutsub mind honey, love, darling sweetie, sugar jne ja esitab ulmeküsimusi stiilis "Kas teil seal Rumeenias juuakse palju? Mongoolias küll juuakse."

* * *
Kinga- ja kotikogu hakkab saavutama eesti mõõtmeid. See on ikka tõsi, et elus on vaja väga vähe asju ja hästi palju kingi.
Nii et ma olen teinud neid üsna tüüpilisi Tiiu-asju: ostsin neli paari kingi (kuni 8 dollarit paar) ja ühtedega jäin kohe samal õhtul tänavasse kinni; Pradadega astusin kanalisatsiooniluugi võresse (valus!); Vietnami saabastel on tallad läbi ja kingsepp küsis parandamise eest 50 dollarit, samas kui saapad maksid 10 taala.
Ja siis ma näiteks tulen koju pausile ja panen uinaku ajaks pesu pesema. Ärgates õue vett täis, pesumasin ka (pornot üldse ei olnud seekord)... Suht tüütu klassika.

Mul on nüüd ägedaid eesti asju ka - Pulloveri viinamarjad, Anni ear wrap ja mu vana armas sinine jope.

* * *
Ja see on ikka õudselt nunnu, et inimesed tahavad me blogist teada selliseid asju:
* kuidas teha onni puu otsa
* work and holiday viisa ja rasedus
* naaber blokeerib krundile pääsu
* teine töövestlus swedbankis
* Austraalia armastus läbi
* millal ja kus toimusid esimesed paraolümpiamängud
* mida te teete lollid
* õpitud abitus vang
* crocs printsess tallinn
* konditsioneer hingetorus

PS. Katsist ka. Tal on septembri keskel Bangkoki-lend. Eks paistab, kuhu ta siis lõpuks välja jõuab:)