Täitmata lüngad

Siia kirjutab Kats, kuidas ta hakkas rolleriga sõitma, vaatas riisipõlde ja käis nõidarsti juures ja küsis pärast raha tagasi.

Tiiu soolo: Indoneesia med-abi

Mu immuunsussüsteem on täiesti mäda ja seepärast on mul külas vana sõber lümfisõlmepõletik, kes käitub nagu mina ise tavaliselt: tuleb ja ei saa aru, millal aeg koju minna.

Kohtumispaik on ka teada – Lomboki-Bali laev. Nüüd vurab Kats rolleriga riisipõldude vahel ja mul on voodirežiim.

Tänaseks on seljataga üks 39, kaks 38 ja üks 37,5 kraadi päev. Ei tohigi vist öelda, kui suure koguse Efferalganiga (paratsetamool) see jada tekkis... Vietnami arst lubas Efferalgani võtta, kui on üle 38,5 palavikku, Eesti perearst käskis võtta ikka nelja tunni tagant. Tegin siis Eesti moodi.

Tutde laseb mulle ikka riisiputru teha ja käsib palju juua, sest et kui kõhus pole asjad korras, tulebki peavalu ja haigus. Eks ta korra päevas mainib ka seda, et kui ma terve olen, saame ümbruskonnas ühe tripi teha, mille eest ta küsis 150 dollarit, mis on hullem kui röövimine.. Ta on igal hommikul jube pettunud, kui ma pole endiselt terve.

Aga kuna täna on pühapäev, viies hädine päev, ja juba kolmapäeval hakkame Kutast Austraalia poole lendama, tuli veits hirm, et kas must saab selleks ajaks vahva reisiselli. Pealegi on kuklas peale lümfimunade ka Eleni jutt sellest, kuidas lennujaamades on infrapunasoojusmõõtjad ja sind ei lasta palavikuga lennukile.

Niisiis tuli Ubudi doktorihärra mind vaatama. Ingliskeelne meditsiiniline sõnavara on mul peaaegu käpas. Kats pidi appi tulema alguses ja siis, kui arst rääkis millestki punasest ja millal ma märkasin. Kuna me ei ela siin just peegelpalees, ei teadnudki, et ma olen punaselaiguline. See siis ka veel iivelduse, oksendamise ja punaste silmade otsa.

Doktor pakkus, et äkki on mul kuskil mingi haav või mõni naistehäda („Oo!” tegi ta, kui kubemes mu lümfe katsus), aga mul ei ole. Samas ei pidavat mu paistes lümfid ka tulitama, mis on hea.

Sain (rohkem vist moe pärast) kaks portsu organismi tugevdavaid tablette, sest antibiootikumid teeks veel nõrgemaks. Me oma aruga oleksimegi läinud antibiotse otsima küla pealt, nii et hea, et arst käis. Arve: 500 000 visiiditasu ja 200 000 ravimite eest (kokku alla 1000 kr; ravimiteks 7 paeva jagu Danalgini (metampiron ja diazepam, mis teeb jube uniseks) ja Elanosi). No tõesti, millele keegi reisides raha kulutab.

Arst oli väga meeldiv ja asjalik, natuke rohkem arst ikka, kui küsib ainult, et kas esimest korda Balil ja kus me siin käinud oleme. Käskis postiivselt mõelda.
Mul tuli pisar silma seepeale.
Kõik toredad plaanid on ju vastu taevast lennanud: ei saanud minna massaažikursusele ja õppida bali toitu tegema. Vulkaane ega riisipõldegi ei saa vaatama minna. Ja muidugi ei sõida me Lembongani sukelduma. Tundub, et see on mu reisi kõige kurvem hetk, sest ootuste ja tegelikkuse vahel on ilmatu lõhe.

Ei teagi, mida endaga ette võtta – magan korralikult, söön puuvilju ja normaalset toitu, olen joonud piisavalt vett. Vist ongi viga mõtlemises.

Tiiu,
eilse poekoti ja salli all viinasokk kaelas

PS. Danalginiga l6petasin, sest arvatavasti on see diasepaam (paremini tuntud vaaliumina) seal sees see, mis mu öödeks ja päevadeks magama paneb. Samas on magades palju lihtsam positiivset m6tlemist harrastada.
Saime endale naabriks yhe ameerika arsti ja temagi ei osanud muga midagi peale hakata. Pakkus, et mul v6ib olla Dengue palavik (mille arst v2listas) v6i luupus ja kinkis kotikese Tylenoli. Võimalik, et jamad tulevad kaalukaotusest ja mu järgmine haigus on anoreksia. Elu on ikka päris imelik.

Vabariigi aastapäev kremeerimise ja kookosenapsuga

Kats: ”Kus su sarong on?”
Tiiu: „Kaelas.”
Lümfisõlmed on paistes.

Tänase kremeerimise tseremoonia jaoks peame viisakalt riidesse minema - sarongi ja pikad varrukad.

Sarongid ostsime Kutas saunalinadeks, kuna Suka Beach Innis polnud rätikuid.. Lähevad käiku. Pikkade varrukatega on keerulisem. Peale golfijopede, mis ilmselgelt ei sobi, on Katsil dressipluus ja Tiiul Kadri pärandatud valge pluus, millel sees uhke silt „Glamour Girl”. See pluus oli paar päeva tagasi prügikastile jälle väga lähedal, aga pääses, sest äkki peab Austraalia põllul päikese-ja kärbsekaitsena kasutama.

Tutde vennanaine annab meile paki päevalilleseemneid. Me igaks juhuks ei söö, äkki on tseremoonia jaoks.

„Jagame bensiiniraha, andke 70 000,” hakkab Tutdest välja kooruma tõsine suslik. Pungguli küla on tegelikult nii lähedal, et ta saab selle bensiiniga mitu nädalat ringi kärutada.

Kadunuke on Tutde onunaine, kes suri 75-aastasena neli päeva tagasi. Marika blogist võib pikemalt lugeda, kuidas kremeerimine on Bali inimese elus kõige olulisem sündmus ja see on kallis. Nii et enamasti maetakse surnu mõneks aastaks maha ja perekond kogub raha.

Tutde sõnul maksab tänane tseremoonia 30 miljonit ruupiat (üle 30 000 kr; mine võta sa kinni, kas see on tõsi, ses kohati käib ta numbritega päris hooletult ümber) ja on sellist keskmist mõõtu. silma järgi hinnates on kohal 300-400 inimest.

Üks turist on veel, kes uudishimu ja ebamugavustunde vahel balansseerides püüab kõike videosse võtta. Kohalikud uurivad, kas ta on meie ema. Ei olnud, pealegi on ta mees.

Tseremooniat on meil, asjatundmatutel, raske edasi anda, sest katkendlikud ingliskeelsed seletused ei tee pilti eriti selgemaks.

Lahkunu kodust liigub rongkäik lagendikule, kus kremeerimised toimuvad. Kõige tassitakse lõvi kuju, mille seljas on üks perekonnaliige. Seejärel on trobikond inimesi ja edasi tuleb surnu, siis vägev orkester. Muusika on väga hea.

Kohutavalt palav on ja hea on näha, et kohalikud higistavad samamoodi.

Kremeerimisplatsil viiakse läbi mitmeid rituaale, näiteks lastakse lendu valge tuvi.

Lõvil lõigatakse selg maha ja surnu asetatakse sinna sisse. Lõvi on korralik, suurte karvaste kottidega.
Seda asjatamist võib kirjeldada suure sahmimisena ja mehed me taga naeravad suure häälega, kui midagi viltu läheb.

Tutde ütles, et kohal on perekonnaliikmed nagu meie, aga muidugi oleme nagu kaks valget varest. Rohkem jälgitakse meid kui tseremoonia käiku ja õhutatakse, et minna vaadake ikka lähemalt. Et me oleks ikka veel rohkem tähelepanu ja päikese keskmes.
Paksemad lapsed nuiavad emadelt kokakoola raha.

Ühtäkki käib kõva mütakas. Kookospähkel kukkus puu otsast alla! Palmi all istunud inimesed ning seal samas palvetanud preester ja naised hüppavad püsti. Tõesti ime, et keegi pähkliga pihta ei saanud.

Kokku kestab tseremoonia umbes kolm tundi ja põletamise ajaks on enamik inimesi ostnud keedetud maisitõlviku ning rohelisest tarretisest, neoonroosadest ribadest ja piimast koosneva ülimagusa joogi ja koju läinud.

Kaks meest uhavad põleva lõvi alla panna bambusetoikaid, mille kanti enne lõvi ja kirstu. Gaasileek on päris vali ja palmilehed kärssavad.

Vihma hakkab sadama ja me lähme koju. Tee peal ostab Tutde kääritatud kookosejooki, mida ta hirmsasti kiidab, sest arak on tema jaoks liiga kange. Siis laseb meil Sprite’i osta, sest „Sprite’iga on ikka palju parem”.

Hiljem korjatakse tuhk kokku ja asetatakse kandikul jõkke.

FOTOREPORTAAZH:


















Bali-meie.

Madratsilohuga külalislahkuse lõksus

Pöörase ööeluga Kutast ja hobuvankritega sukeldumissaarelt Gili Trawangist ilusasse ja kultuursesse Ubudisse.

„Hommik. Kuidas sa magasid?” küsib Kats.

Pole vaja pikalt mõelda: „Halvasti.”

„Ma ka. Kohutav!”

Põhjuseks on voodilohk. Lamad, tagumik augus, üsna huvitava nurga all. Väljamagamiseks seda kindlasti pidada ei saa.

Tutde – meie Ubudi öömaja omanik - tuli vaatama, kas oleme ärganud ja uuris, kuidas me magasime. Ei saanud valetada, et hästi ja rääkisime madratsist. Seepeale näitas ta oma teist tuba 1,5 kuu vanuse madratsiga ja pakkus, et võib magada ka tema juures. Ei-ei-ei... Nüüd läheb Tutde lõuna paiku poodi ja ostab uue madratsi. Kats pakkus, et tuleb kaasa, aga Tutde ütles, et ta läheb ikka oma naisega. Muidu on hind kahekordne, sest arvatakse, et valge naine andis kohalikule raha, et see talle madratsi odavamalt ära ostaks.

* * *

Eile tegime seda, mida me kunagi varem pole teinud ja oleme jälle lõksus.

Astusime Ubudis bussist maha ja läksime kaasa esimese mehega, kes oma öömaja pakkus. 12 tundi maa ja mere peal loksumist on väsitav ka siis, kui moonakotis on rambutanid, kookoseküpsised, guaraana Mentos ja põnev raamat. Pealegi oli Tiiul kummaline kohalike võlumise päev. Võib-olla avaldas neile muljet konkurentsitult kõige raskem seljakott.

Näiteks Lomboki bussijuht, kelle inglise keel koosnes väljenditest „Stop five minit” ja „broken”, ajas üks hetk Tiiu jalad laiali ja lehvitas käega jalgevahele tuult. Ja siis tegi endale sedasama. Hah! Järgmine bussijuht piirdus õnneks ilusate sõnadega ja Tutde kallistusega.

Ühesõnaga, Tutde viis rolleriga meid kordamööda oma kodumajutusse. Tuba polnud eriti ilus ega puhas, aga otsustasime jääda ja hiljem midagi muud otsida. 80 000 ruupiat öö ja hommikusöögi eest ei tapa ka.

Meie uus kodu.

Tutde tõi tervitusjoogiks teed ja kohvi ja jäi juttu ajama, kuigi pidi minema tegelikult kuhugi pilli mängima. Üsna kiiresti jõudis ta selleni, et praegu on tal üks naine, aga varsti võib-olla kolm. Ehk siis meie ka, kui ta naine nõus on.

Edasi leppisime juba kokku, et ta naine õpetab meile indoneesia toitu tegema, algatuseks soto ayami ja gado-gadot. Me ise peaks ainult kana ostma, st ei tohi ta venna hinnalisi kukepoksi linde võtta. Ise ta pakkus end bali kirja ja maalimist õpetama ja et viib tantsu vaatama.

Tegime väikese jalutuskäigu, et vaadata teisi majutuskohti. Väga pime on ja tundub, et kõik on õhtule läinud, kuigi kell on alles kaheksa. Ubud on ilus ja kohtasime tüdrukut, kelle nimi on Ilu.

Hommikul laseb Tutde meile hommikusöögi tuua. Eritellimusena tehakse meile banaanipannkooke. Hommikusöök on maitsev ja toitev. „Veel teed ja kohvi? Ärge muretsege, see on tasuta!”

„Homme on kremeerimine. Tahate vaatama tulla?”

Me pole jõudnud Tutde majas veel õieti ollagi, kui ta on meid juba täiesti omaks võtnud. „Ükspäev võiks ringi sõita ja Lovinasse minna.”

Tiiu: „Ma tahaks vulkaani näha.”

Paar tundi hiljem läheb Tutde omi asju ajama: „Kui süüa tahate, minge küsige köögist. Mu vennanaine inglise keelt ei oska, aga näidake talle, et tahate süüa. Nasi goreng (praetud riis) - odav-odav! Meie oma warung!”

Me ei saa Tutde juurest kuhugi kolida.

Hommikuvihm.

Lost in Translation

Eile oli me välismaaelu üks naljakaid õhtuid. Eesti-Rootsi-Hispaania-Itaalia ühiskoondis – hm, õigemini vist Jonase sätitud kolmikdeit – käis jaapani resturaaanis. Naljakas oli peamiselt sellepärast, et itaalia poiss Bart(osz) ei oska peaaegu üldse inglise keelt ega tea palju ka muudest asjadest, aga see teda ei sega. Vastupidi, kõigis oma ütlemistes ja tegudes on ta süüdimatu ullike ja naerab enda üle ka veel, nii et maja kajab.

Juba päeval käskis Bart vaadata, kas raamatupoes sõnaraamatuid on.
„English-Indonesian?”
„Noooo, Italian-English. English - diiifficult. Indonesian - impossiiible.”

Tal oli sellega ikka tõsi taga. Kui me läbi sibulase grillihaisu sõitsisime, küsis ta:
„You listen with the nose?” Ehk siis lause, mida ta öelda tahtis: „ I like the smell of barbeque.”

Kuidas ta siin üldse hakkama saab, kui lugema, kirjutama, vaatama olid tema jaoks inglise keeles uued sõnad, mida Tiiu talle õpetas?!

Kõige aktsendivabama „Terviseks!” tiitli sai rootslane Magnus, aeg-ajalt läks see küll meelest ja kõlas lühidalt: „Seksi!”.

Bart tihti vestlusest väga tihti aru ei saanud ja siis juhtuski, et kui Jonas jutustas loo, kuidas nad bussiga mööda väga kurvilist mägiteed sõitsid ja tagapingis kohalikku viskit jõid, küsis Bart äkki, et miks vinka-vonka; kas bussijuht oli purjus, et ta otse sõita ei saanud.

Aga jaapani keelt jagab Bart küll. Uhkelt teatas ta, et söögipulkade ümbrise peale on kirjutatud „Chopsticks” ja veidi allapoole „Enjoy your food”. Ega keegi meist seda uskunud. Hiljem küsis Kats ettekandja käest ja kuuliski, et mitte „Head isu” ega „Tere tulemast”, vaid tõepoolest „Enjoy your food”. See pani seltskonnal suu mõneks minutiks lukku. „I am expert!” teatas Bart seepeale.

Parim oli aga see, kuidas itaallane jaapani toiduga vaeva nägi – torkas pulgad jõuliselt otsapidi sushi sisse ja siis vupsti suhu. Ise kokk, vabandas ta, et neil on Itaalias teistusugune toit.

Ja tagasi sõites hõikas igale rolleri- ja taksomehele: „Hello boss! Transport??”

Täna hommikul käisime fotoka järel. Fotopoe tüdruk ei mallanud teregi öelda, jooksis kohe õnnelikult vastu: „Your camera is working!” Väga uskumatu, eriti arvestades Marika kogemust arvutiparandusega, kus kolme nädalaga suurt midagi ei juhtunud.

Jätkasime ka iluprotseduuridega. Meie kogemata avastatud lemmiksalongis on kahtlemata kõige hoolikam töö ja parim hinna-kvaliteedi suhe, mida me Aasias kohanud oleme. Juuksehooldus aaloemaskiga tähendas tunniajast ülakehamassaaži ja pediküür sisaldas ka massaaži ja surnud naha koorimist, mitte vana lakk maha, uus peale.

Külastajaid pidi igatahes jätkuma. Paljud meesterahvad siiski lähevad ukse pealt tagasi, kui kuulevad, et happy end’iga massaaži ei saa.

Salongi omanik rääkis, et homsest võtab valitsus ilusalongidelt 10-protsendilist maksu (government tax) ja uuris, kuidas oleks kõige parem uus hinnakiri koostada – maksuga või ilma. Meie arust on õiglane ikka märkida täishind ja märge, et hinnad sisaldavad maksu. Meil on selle maksuasjaga siin mitu korda segadust olnud.

PS. Gilil ei pruugi väga palju internetti olla, nii et mõnda aega võib siin olla vaikus.
Varbatuulutajad.
Peaasjad.

Homme on varajane äratus, et kell 6 alustada 8-10tunnist retke Gili Trawangani. Bali Happy Tour ja 150 000 ruupiat ots. Väga happy reisikonsultant Ira kutsus külla Java saarele nagu kõik indoneeslased siin alati kutsuvad ja oleks pärast tööd meiega meeleldi ühe õlle võtnud, a me täna ikka ei jõua. Indoneesia inimesed on jätnud vapustavalt sõbraliku mulje. Isegi kui nad üritavad sulle midagi pähe määrida, on ostuprotsess nii mõnussalt soe nagu oleks kinki saanud.

Lõpuks oleme muidugi ka targemaks saanud. Siin Suka Beachi Inni kõrval on Cafe Local, kus saab wifis passida. Tellige kohe pudel veini ja teenindus on nii personaalne, et kantakse või kätel. Pärast siis võib passida 2 tundi ka ühe kokakoolaga. Me muidugi tegime vastupidi.

Ja Kuta on kehailu paradiis. Ilusad voolitud kehad. Ja härrad on sellest VÄGAgi teadlikud. Hommikusöögi pannkook on pidanud nii mõnigi kord kurku kinni jääma.

Kuta Beach – polnud nii räpane, kui esimest korda nähes:

Prouad biitšil. Ise tehtud, hästi tehtud.

Koduõu - Suka Beach Inn.

Lihtne elu, ja väga ilus (tervitused Sillele!)

Kuna me pole 2-nädalasel puhkusereisil, tekib aeg-ajalt karjuv vajadus iluprotseduuride järele ja nii hipid me ka pole, et kõigega ise hakkama tahaks saada.
Niiöelda ilusalonge on siin iga 10 meetri tagant ja ei saa öelda, et need kohad ise ilusad oleks. Vaatasime mõnda sisse ja usaldus ei olnud küll esimene emotsioon, mis tekkis.
Samas on hinnatase kõigis sama: lõikus 35 000; juuksehooldus 50 000; maniküür 35 000, massaaž 50 000 ruupiat. Eesti rahasse arvestamiseks tuleb kolm nulli maha võtta ja paar krooni otsa panna.

Üks salongidest – Happy Salon (Poppies Lane 2, Ronta No 10) – tundus keskmisest natuke heledamate seintega, et lõpuks riskida. Tiiu võttis löögi endale – ta rändurisorakaid ei saa nagunii nässu keerata. Päike ja soolane vesi, iseäranis sukeldumine, lõhuvad juukseid kohutaval kombel.
Pea pestud, frisüür nagu ajakirjast ja massage ka otsa. Nii et Kats läks kadedaks ja lasi endaga sama teha.
Homme laseme juustele vitamiinipommi panna.

Salongis kohtasime inimtüüpi, kes on meile juba varasemast tuttav: lääne elus pettunud kohalikku päritolu keskealine naine. Nad on uhked ja kaunid, veidikene närtsinud ilmega. Nende peas ei ole enam valge ideaalmehe kuvandit ja Euroopas elamine tekitab neis stressi. Nad tunnevad puudust oma toidust, päikesest ja pärastlõunasest klatšist sõbrannadega; lihtsast elust, mida nad siin saavad endale lubada. Nii ka see naine. „Ma tahan lahutust. Mu mees tuleb homme siia, aga ma ei lähe temaga Prantsusmaale tagasi,” ütles ta vaikselt. Peame temaga nõustuma – miks elada Prantsusmaal, kui võiks olla õnnelikul Bali saarel?

***

Tiiul oli eile öösel koristuspäev, st laotas toa asju täis. Iga viimane kui söetabletileht sai ka üle vaadatud ja hinnatud. Iga tšekk ja pilet sai enne äraviskamist hoolikalt läbi loetud, isegi sukeldumisraamatu luges läbi. Kõik selle nimel, et kott grammhaaval kergemaks läheks. 25 kg seest tuli igasuguseid huvitavaid riideid välja: Burberry top, sinine maika ja must seksikas siidist napp negližee, millega Tiiu oleks pidanud ukse peale tulema, kui Jänes vabandama tuli. Mitte romantikatapjatest puuvillavuplitega, mis tapavad peale romantika ka kõik muu.
Tulemus – täna ostis ta kaks uut äää... paksu raamatut. Kusjuures ühe Katsi käest, mis on juba kuu aega Tiiul pooleli. Järjehoidja on lk 2 ja 3 vahel ja järjehoidja peal on 10 võõrast sõna selle maa peale.

Ja asi hakkab jälle ohtlikuks minema: ümbrus on juba tuttav, omad kodused rutiinid (näiteks hommikusöögijärgne uinak ja öötreening basseini veerel) ja tead, mis meelelahutusi lähiajal oodata.

Kopp-kopp: „Kell üheksa me võtame teid peale ja lähme sushit sööma.”

Kiri on, pilti pole

Eile ma panin pildid yles ja kiitsin Katsile, et vaat kus mu vana fotokas on alles imemasin - tehniliselt juba pensionär (Canon IXUS i zoom ja 5 megapikslit 2004. aastast), aga teeb pilte nagu profikaamera.
Kats sai kurjaks ja käskis kolm korda üle vasaku õla sylitada. Ma siis tatistasin.
Siis me tahtsime teha pilti oma shoppingukottidest. Kompositsioon oli valmis ja voila! fotokas ainult korises natuke ja pilti ette ei võtnud.
Džungli ja Mui Ne liivatormi ja kaks kuud Ko Tao liiva pidas vastu ja ja igast muid asju ka veel ja nüüd me linnapuhkuse ajal andis otsad. Perse!

Nii me siis istume internetis ja püüame Balilt leida fotokaostu kohta, mida siin muidugi eriti ei leidu. Ilma pildimäluta ka olla ei tahaks.

Säh sulle sõna jõudu.

Tiiu

PS. Pool tundi hiljem on patsient juba ravil. Fotopoes kutsuti parajandajamees kohale, ta vaatas kaamera üle ja lubas sellest homme hommikuks elulooma teha. Elame-näeme!

Ja pole üldsegi kindel, kas ma oma armsat fotokat enam katkisenagi näeb, intelligentsusega hiilanud tšikid ei küsinud ühtegi paberit, mille alusel aparaat lunastada. Indoneesia härra jalutas sellega lihtsalt nelja tuule poole.

Tavaline poepäev

Hommikul oli ukse taga rootslane Jonas, kes teatas, et poole tunni pärast on randa minek. Mis saab selle vastu olla, et kui meelelahutus end ise pakkuma tuleb. Seni ei ole me siin üldse pidanud ise mõtlema (v.a öömaja otsimine). Isegi toa numbrit ei pidanud me talle paljastama, selle leidis ta ise vastuvõtust. Vot nii suur oli ta soov meid lõbustada.

Lainete otsimine tähendas meile tasuta tuuri Kuta ümbruses. Tagantjärele kaarti vaadates tundub, et tiirutasime Bukiti poolsaarel Mushroom Rocki ja Nusa Dua kandis.
Nii kiire oli, et brasiillane Pablo läks tee peal kaduma ja rootslaste vabandus oli see, et hankigu endale võimsam roller.

Sõdalane ja Pilvik:

Vahepeal saime endale giidiks kaks kohalikku poissi, kaks Bobbyt, kelle järel sõitmine tähendas tegelikult veel suuremat sõelumist ühest kohast teise ja siis tagasi jälle.
Yks Bobby on suur naljamees ja polyglott, kelle itaalia keel oskus koosnes buon giorno'st ja Mussolinist.
- Hello, darling, where are you from?
- From Italy. And you?
- From my mom.

Hillitsetud puhkuserajoonid ja sõnniku- ja nõgeselõhnased külavaheteed.

Lõpuks jõudsime randa, kus oli kolakas valge hotell, ilased kaamlid kliente ootamas ja mõned üksikud inimesed.

Bobbyd:

Lainemurdja:

Kohalik korilane:

Et meil ja kaamlitel igav ei oleks - Hiina pruutpaari fotosessioon:

Pärastlõunal jõudis sadu meile järele täpselt ärasõidu ajaks.

Siis viisid poisid meid resturaani. Esimene käik oli pähklid ja pettumuseks see ainukeseks jäigi. Pildi peal on Tiiu nii rõõmus, sest Jonas näpistas.

Suurest igavusest oli vaja kõik kaubaartiklid üle vaadata ja nähtavale ilmusid ka vihmakeebid. Linna tagasisõit tähendas basseinisuurusi lompe, ummikuid ja kiirendusi kuni 100 km/h, nii et pärast oli ülakeha valus kramplikust kinnihoidmisest.

Huvitavaid inimseiku jätkub

Näiteks poiss, kelle isa on liibanonlane, ema bulgaarlanna, kasvas üles Araabia Ühendemiraatides ja oli suved vanavanemate juures Bulgaarias. Nüüd elab Kanadas ja läheb Austraaliasse vahetusõpilaseks ja nii on ta erinevate kultuuride vahel ja ta ei tea ise ka, kust ta siis õieti pärit on. Olenevalt seltskonnast saab ta alati valida, kust ta tuleb. Ükskord juhtus selline piinlik lugu, et ta tutvustas end liibanonlasena ära ja tüdruk paremalt käelt juhtus olema Iisraelist. Kõik hoidsid hinge kinni, et mis nüüd saab...Et oma juuri tundma õppida, kavatseb ta Lähis-Idas ringi rännata; tutvustada end kui ajakirjanikku ja kuulata inimeste lugusid. Ja eestlaste kohta teab ta naisekandmist.

Või soomlane, kes teab Hiiumaad ja kellel on eestlasest sõber, kes oli ilge huligaan ja tegi pronksiöö sündmuste keskele sattudes läbi totaalse muutumise ja hakkas korralikuks tudengiks. Üldse ei taha enam kakelda ja kellegi luid murda.

Veel seiku

- Siin on ikka tõesti praegu vihmahooaeg. Iga päev natuke millalgi sadanud ja täna hommikul sadas nii kõvasti, et oma mõtteid ka ei kuulnud. Samas pole see vihm ka ülemäära talumatu; lihtsalt tuleb äkiliseks ilmamuutuseks valmis olla.
- Päev otsa võid traageldada mööda rada Billabong-Ripcurl-Quiksilver-Volcom-Roxy ühest uksest sisse ja teisest välja. Surfer Girl reklaamib end suurima tüdrukute surfipoena maailmas. Tänaval on need kaubamärgid samuti esindatud. Lisaks on poed DOLCE & GABBANA sildiga poed, maast laeni igasugust feikkaupa täis.
- Keel suupärane; pärast Vietnamit tunduvad muidugi kõik keeled suupärased
- Kohalik toit on hea ja odav; 24 krooni läks kohvikus me lõuna (mereandidega riis ja kaks värsket mahla) maksma ja taldrikut tühjaks ei jaksanud süüa.
- Takso on odav ja mõistlik, sest jalakäijana oled sa liiklusvahendite meelevallas ja kümnete kaubapakkujate solgutada.
- Reisisoovitusena on kuklas Malaisia