Tiiu soolo: Indoneesia med-abi

Mu immuunsussüsteem on täiesti mäda ja seepärast on mul külas vana sõber lümfisõlmepõletik, kes käitub nagu mina ise tavaliselt: tuleb ja ei saa aru, millal aeg koju minna.

Kohtumispaik on ka teada – Lomboki-Bali laev. Nüüd vurab Kats rolleriga riisipõldude vahel ja mul on voodirežiim.

Tänaseks on seljataga üks 39, kaks 38 ja üks 37,5 kraadi päev. Ei tohigi vist öelda, kui suure koguse Efferalganiga (paratsetamool) see jada tekkis... Vietnami arst lubas Efferalgani võtta, kui on üle 38,5 palavikku, Eesti perearst käskis võtta ikka nelja tunni tagant. Tegin siis Eesti moodi.

Tutde laseb mulle ikka riisiputru teha ja käsib palju juua, sest et kui kõhus pole asjad korras, tulebki peavalu ja haigus. Eks ta korra päevas mainib ka seda, et kui ma terve olen, saame ümbruskonnas ühe tripi teha, mille eest ta küsis 150 dollarit, mis on hullem kui röövimine.. Ta on igal hommikul jube pettunud, kui ma pole endiselt terve.

Aga kuna täna on pühapäev, viies hädine päev, ja juba kolmapäeval hakkame Kutast Austraalia poole lendama, tuli veits hirm, et kas must saab selleks ajaks vahva reisiselli. Pealegi on kuklas peale lümfimunade ka Eleni jutt sellest, kuidas lennujaamades on infrapunasoojusmõõtjad ja sind ei lasta palavikuga lennukile.

Niisiis tuli Ubudi doktorihärra mind vaatama. Ingliskeelne meditsiiniline sõnavara on mul peaaegu käpas. Kats pidi appi tulema alguses ja siis, kui arst rääkis millestki punasest ja millal ma märkasin. Kuna me ei ela siin just peegelpalees, ei teadnudki, et ma olen punaselaiguline. See siis ka veel iivelduse, oksendamise ja punaste silmade otsa.

Doktor pakkus, et äkki on mul kuskil mingi haav või mõni naistehäda („Oo!” tegi ta, kui kubemes mu lümfe katsus), aga mul ei ole. Samas ei pidavat mu paistes lümfid ka tulitama, mis on hea.

Sain (rohkem vist moe pärast) kaks portsu organismi tugevdavaid tablette, sest antibiootikumid teeks veel nõrgemaks. Me oma aruga oleksimegi läinud antibiotse otsima küla pealt, nii et hea, et arst käis. Arve: 500 000 visiiditasu ja 200 000 ravimite eest (kokku alla 1000 kr; ravimiteks 7 paeva jagu Danalgini (metampiron ja diazepam, mis teeb jube uniseks) ja Elanosi). No tõesti, millele keegi reisides raha kulutab.

Arst oli väga meeldiv ja asjalik, natuke rohkem arst ikka, kui küsib ainult, et kas esimest korda Balil ja kus me siin käinud oleme. Käskis postiivselt mõelda.
Mul tuli pisar silma seepeale.
Kõik toredad plaanid on ju vastu taevast lennanud: ei saanud minna massaažikursusele ja õppida bali toitu tegema. Vulkaane ega riisipõldegi ei saa vaatama minna. Ja muidugi ei sõida me Lembongani sukelduma. Tundub, et see on mu reisi kõige kurvem hetk, sest ootuste ja tegelikkuse vahel on ilmatu lõhe.

Ei teagi, mida endaga ette võtta – magan korralikult, söön puuvilju ja normaalset toitu, olen joonud piisavalt vett. Vist ongi viga mõtlemises.

Tiiu,
eilse poekoti ja salli all viinasokk kaelas

PS. Danalginiga l6petasin, sest arvatavasti on see diasepaam (paremini tuntud vaaliumina) seal sees see, mis mu öödeks ja päevadeks magama paneb. Samas on magades palju lihtsam positiivset m6tlemist harrastada.
Saime endale naabriks yhe ameerika arsti ja temagi ei osanud muga midagi peale hakata. Pakkus, et mul v6ib olla Dengue palavik (mille arst v2listas) v6i luupus ja kinkis kotikese Tylenoli. Võimalik, et jamad tulevad kaalukaotusest ja mu järgmine haigus on anoreksia. Elu on ikka päris imelik.