Bängkok

Ükspäev vaatasin Bangkoki pilte ja meenus ühe Taani kodaniku kunagine kokkuvõte Tallinnast: "Hall linn, kus sõidavad trollibussid".

Bangkok on teistsugune.

Ja lemmiksõiduvahend - solgikanali paat, söna otseses möttes hop-on hop-off transport:
Sellega sai 11 baadi eest Makkasanist ilusti Siam Square'i kaubakeskustesse. Ja kui järgmisse paati hüpata ja kuskil maha minna, jõuab sellisele turule:
Välismaa turud mulle väga meeldivad. Kogemata (ehk siis sellepärast, et Bangkokis ei ole palju sobivat hilisõhtust meelelahutust) sattusime ka Patpongi ööturule, kus hommikuse lennu paanikas vene ja muud baabad võltskäekotte ja muud nodi ostsid. Seal ei saanud aga, pea laiali, ringi hõljuda, sest siis hakkas keegi sind mõnda Super Pussy klubisse vedama nagu oleks ping pong show see viimane tilk, mis mul täiuslikust õnnest puudu on. Kuna ma olin just Stephen Leatheri "Private Danceriga" ühele poole saanud, tundusid pahupidi tai hoorad tõesti põnevamad, a see selleks.

Toidu juurde tagasi: värske ja värviline.


Kuna jalutasin koos köikide maailma Chinatownide fänniga, oli kohustuslik käik ka Bangkoki hiinalinna:

Kui kõrvaltänavasse keerata, ei säranud enam midagi peale rotisilmade.

Ühes sedasorti tänavas astusime sisse massaažisalongi, mis oli minu jaoks valus (ja) pedofiiliahõnguline kogemus - üks poiss lihtsalt tallus mu otsas. Omad plussid ka - lapstööjõud on vähemalt odav (hakkasin nüüd mõtlema, et kas tuleb hetk, kus ma pean sedasorti lausete pärast aru andma, et see oli iroonia...?).
Järgmine pilt on tänavatoiduparadiisist, mis asub Sukhumvit Soi 38. Muide, see eelmise postituse rahakoer passis just seal.
Seal oli teisigi nelja ja enama jalaga tegelasi.

Aga see siin on ikkagi glamuuriblogi, nii et vaadake vaadet Vertigo & Moon Barist - Banyan Tree Hotel, 61 korrus. Ühe kokteili ikka jaksab selle vaate nimel ära juua (u 400 baati, sest menüühinnale lisavad ärigeeniused osavasti 7%-lise VAT ja 10 % teenindustasu). Ilus ja mõnus on istuda seal. Peaaegu hakkab isegi tunne, et kuulud sinna.

Alumisel pildil olev Lebua (reklaamib end kui Bangkoki parimat lukshotelli) Skybar asub küll veelgi kõrgemal, a see on püstijalabaar.

Samas oli nende taevarestoran (Sirocco) isuäratavam kui Banyani oma. Sume öö ja neegrimutt õõtsub jazzbändi saatel laulda. Peen koht, turvameetmed ei lubanud näiteks trepi peal pildistada.

Ööinimesed, arvestage, et mõlemas kohas pannakse kell üks kraanid kinni.

Pildistas (v.a Lebua katusel) mu sõber T.

PS. AMETLIK TEADAANNE: jõuame Eestisse 2. juunil käesoleval aastal, päriselt ka.

Tai koera elu

Tai koer peaks olema täiesti omaette koeraliik - isepäisem ja ootamatum kui enamik metsaelukaid kokku. Elab seal kus heaks arvab ja teeb pahandust, aga loll ei ole.

Hästi ehk ei ole näha, aga hambus on 20-baadine rahatäht.

Siin meenutus varasemast.

Ma ei ole turist, ma elan siin

Vahepeal tuli pikem paus, aga ega ma ajaleht ole, et iga päev ilmun (tint oli ka otsas ).

Viimased viis või juba kuus nädalat olen olnud puhkuseinimene ja tiksunud mööda Taimaad kolme ekselukaaslasega.
Kaks raksu Bangkokis ja saareekspeditsioonid: Ko Chang, Ko Lanta, Ko Phi Phi, Phuket ja Ko Tao.
Tahaks loota, et kirjutan igaühest neist kaks lauset ja lisan kümme pilti.

Ehk siis nüüd olen ma otsapidi jälle Ko Taol. Kats on siin olnud juba kolm kuud ja sillutanud visalt teed siinsete kohalike kogukonda.
Kui Austraalias oli põhiline paikapanekuküsimus „Mis viisa sul on?“, siis siin on esimene asi: „Kaua sa Ko Taol oled?“
Aus vastus: ma ei tea. Ühtegi üheotsapiletit ju pole. Ja siis saab kolme-päeva-turisti maine peletamiseks hooletult mainida, et eelmisel aastal olime siin kaks kuud („Ko Tao on nagu herpes - tuleb ikka ja jälle tagasi“) ja öelda, et ma olen Katsi parim sõber. Siis inimesed kujutavad ette, et küllap ma olen ka normaalne inimene, kellele võib tere öelda küll.

Jah, sa pead tundma õigeid inimesi, et sind usaldataks ja omaks võetaks ja ikkagi võtab see pagana kaua aega.
Ei ole vist vaja meenutada, et Ko Tao nagu Hiiumaa – lähed Rannapaargusse hommikust sööma ja kõik juba teavad, kus sa hommikul ärkasid. Ainuke, kellele see üllatusena tuleb, oled sa ise.

Teine igapäevane jututeema on endiselt motikaõnnetused, neid ikka jätkub. Teed on tänase seisuga natuke paremas seisus.... Ehk mitte pooleks nagu paar nädalat tagasi pärast tormi. Liivane ja vesine ja auklik on endiselt, kuigi sadanud pole enam mitu nädalat. Tormijärgne ülesehitustöö siiski veel käib.

Merevesi on ka palju selgem. Enne oli külajutt, et kui sukeldumisinstruktor veest välja tuleb, on pooled õpilased vahepeal ära kadunud.
Turiste on kasinalt. Hinnad ka suht all. PADI Open Water Diveri saab teha näiteks 7500 baadi eest või koos Advanced'iga 16500 ja vastavalt 4 ja 6 ööbimist on hinna sees. Phi Phil ja eriti Ko Lantal oli palju kallim (OWD eest ise kuni 14 900, arvatavasti viiakse sukelduma siis kuldpaadis ja pärast saad klaasi šampanjat ja lusikaga kalamarja sakummiks).

Ei tea, kas ma eelmisel aastal olin pime, a hosteleid tundub rohkem olevat. Eelmise aasta kutsikad on juba tiined ja mõned uued inimlapsed sündimas. A ja mu siinne põhivaenlane, endine Lotus Bari tulešõu direktor, on Rootsis naisepeksmise pärast neljaks aastaks kinnimajas.

Ma ise üürime Jitsinis bangalot 10 000 baati kuus + elekter, mis oli eelmisel kuul 119 baati. Kodu on uus ja ilus: konditsioneeri, teleri, suure külmiku, kuuma veega vannitoa ja kööginurgaga, mille varustus laseb siiski vaid kohvivett keeta.
No umbes nagu suvilas on. Elektri ja telefonileviga on nagu on, aga – panen nüüd silmad kinni ja tunnistan üles: metsikult parem kui Eestis või Austraalias olla.

Olen täitsa hästi kohalikku ellu sobitunud. Isegi siinse ainukese ööklubi VIP-kaart on juba, sest ma olen omaniku armukese tuttav. (Parandus: kaks päeva hiljem olen ametlikult fiktiivne armuke. Salasuhte-Asmo kahvatub kõrval, ausalt ka)
Sydney garderoobi ja punase huulepulgaga Changi-maika-saarele maanduda on muidugi natuke ebavõrdne, aga mis teha, me köik peame ju kuskilt tulema ja kuhugi minema. Ja pole eriti mõtet targutada Liibanoni läinud eesti ratturite kallal, kui ma olen läbi käinud ujutusejärgse Brisbane'i, maavärinajärgse Uus-Meremaa ja tormise Tai.

Üldiselt olen viimaste nädalate jooksul:
1) püüdnud oma sassis peas selgust luua;
2) väljaspool mõistust pöörastanud üsna oma võimete piiril.

Tööl me käi praegu. Kui ma kunagi jälle kirjutada suudan, kirjutan mingi raamatu. Veel ühe Eat.Pray.Love'i, aga ainult Love-osa ja Heinla müüb selle Hollywoodi maha. Kui ma elus muud nišši ei leia, hakkan vabakutseliseks suhteanalüüsijaks.
Viimase aja põhitõdemused (=küsimused):
1) meeldin naistele, kelle meestele ma olen meeldinud, ja mul on seepärast natuke piinlik;
2) iga inimene toob mus välja teatud jooned ja see ei muutu ajas. Nii olen ma mõne jaoks igikestvalt sitapea kahe paanikahoo vahel ja teistele elu alustala.

PS. Kats ütleb ka tere. Võib-olla ütleb varsti midagi rohkemat ka. Vähemalt need pildid siin on tema panus.

7.00. Kohal. Paremal KÕIGE ihnsam taksomees, kes küsis 50 bahti ümber nurga sõitmise eest. Samas selgus, et ratastega kohver vurab hästi ka Katsi motika järel.

"Kas te olete õed?"
"Tasuta võtan riided ära ja tasuta saan uued selga ka."
Ilus poos, Darren.
Songkran ehk uueaasta vees6da DJL-s.
Ise olime laisad, aga nutikad: selle asemel, et 600-bahtine veepyss osta, saab ise ju veepudeli korgile augu sisse nysida ja pritsipudel olemas.


Aftekas Mayas.
Ei ole väga kole saar.
Beach Babe 2011.
Paadireis.

Hüppasin kivi otsast alla. Enne snorgeldasime haidega. Järgmiseks muay thai trenn?