1. Ostsin uue parfüümi – Moschino „Glamour'i“, kuna üks ilus kaubamaja siin on sunnitud kauba poolmuidu maha müüma. Isegi majapidamistööd on palju meeldivamad, kui ma nii hästi lõhnan.
2. Käisin juuksuris. Võõra juuksuri juurde minek on mu jaoks alati närvivapustuselähedane kogumus, sest mul pole eriti palju juukseid ja siis ma kissitan seal peegli ees, et mitu neist seekord alles jääb. Kuna kohaliku valuuta voog on praegu veel kujuteldav, käisin salongis nimega
Snip (120 The Terrace, Wellington), mille slogan on “Haircuts that don’t cost the Earth”.
Maksin lõikuse ja päikesekahjude leevendamise eest 30 NZD. Aegu seal kinni ei pandagi. Lihtsalt lähed kohale ja ja ootad natuke oma järge. Odav, kiire, kvaliteetne
city-juuksla – vägagi kosutav vaheldus Eesti mitmekuuliste järjekordade ja Sydney hingehindade peale.
Seda salongi soovitas mulle töökaaslane. Sest...
3. Ma käin nüüd tööl!
* * *
Ühel neljapäeval, kui läbi tormi enam erilisi valguskiiri ei paistnud, ronisin oma pesast välja ja tegin CV-tiiru peenemates restoranides tõestamaks endale, et olen vähemalt proovinud.
Teisipäeval helises telefon. Magasin muidugi ja võite arvata, kui piinlikult juhmakas ma telefoni otsas olin, aga inimene teisel pool jäi siiski viisakaks ja kutsus mind neljapäeva hommikuks intervjuule Martin Bosley restorani.
„Yes, yes, yes!“
Ühtlasi on see mu kodule kõige lähem restoran.
Intervjuude eel olen ma alati õudselt närvis, et ma ei oska inglise keelt, ennast müüa ega eriti valetada ka. Kohapeal räägin, mida sülg suhu toob.
Mu eelmine töövestlus siin oli stiilis „Räägi endast!“ Äh?! Seletasin siis, et Austraalias tegin seda ja teist ja päris
fine dining see polnud. Umbes niiviisi seletasin, et intervjueerija pidi ütlema, et nende kasvuhoonelaadne pensionäripleiss on küll väga peen koht. Et annavad teada, kui mind proovipäevale valitakse, et vaadata, kuidas ma teistega sobin. Rohkem ei kuulnud ma neist enam midagi.
No igatahes Bosleysse minnes mul peopesad higistasid. „Oota natuke, Martin tuleb ka,“ ütles manager. „Selge, keegi veel...“ ja ei vedanud üldse kokku, et Martin Bosley isiklikult. Ei ole hea teada, et sa oled ühes Uus-Meremaa parimas restoranis ja su ees on
celebrity chef.
Onud olid sõbralikud ja küsisid igasugu asju mu eelneva elu ja teeninduspõhimõtete kohta. Ma ei olnud kitsi ka, ladusin letti müüvamaid fakte nagu kaastööd Playboyle ja ütlesin ausalt, et ma pole
fine diningus varem töötanud. Hea tunne jäi tagantjärgi, rohkem mina ise ei oleks saanud olla. Ah jaa, töötunde pakuti nädalas 50-60 (!).
Kui sain pärast kõne, et „sa meeldisid meile väga ja kas sa saaksid tulla reedel ja pühapäeval proovipäevi tegema“, oli mul nii-nii hea meel, et värisesin üle keha.
Lollakas õnneirve näol, asusin menüüd läbi guugeldama - kohalikud mereannid prantsuse ja jaapani köögi mõjutustega. Nii et paljude menüüelementidega, sh kaladega, polnud ma mitte mingilgi viisil varem kohtunud. Lugesin ka Bosley (kolmekilogrammise?) raamatu läbi ja oigasin toidupilte vaadates.
Ta armastab mängida erinevate tekstuuride, maitsete ja värvidega. Kel huvi, minge vaadake menüüd ja pilte
restorani kodukalt.
Lühiülevaade proovipäevadestEsimene õhtu: töövari. Öeldi, et võtku ma rahulikult, ei mingit initsiatiivi, vaata ja jälgi ja muretseda pole vaja, alles paari nädala pärast antakse oma sektsioon - ports laudu, mille eest üks konkreetne ettekandja vastutab.
Restoran on täis – seal ainult 9 lauda ongi (pluss üks lisalaud igaks juhuks), kokku nii 30 kohta. Menüü, teeninduse ja kõige kohta on mul umbes sada tuhat küsimust. „Kus sa seal Sydneys täpselt töötasidki? Ise ütlesid, et see polnud
fine dining koht?!“ küsib mänekas.
Teine õhtu: runner ehk siis tassin taldrikuid Veedan aega peamiselt köögis ja tüütan kokkasid iga jumala puru, täpi, kuubiku, triibu, püree, kastme, vahu, geeli, želee, parfait', lehekese jne asjaga, et ma oskaks neid külalistele selgitada. Ferran Adrià (el Bulli) hõngu on seal majas kõvasti.
Demonstreerin klientidele oma hispaania keele oskust ja Martin seletab, et see tüdruk on hoopiski Eestist.
Kolmas õhtu: saan omale esimesed kaks lauda. Jee, turistid, kes küsivad kõikvõimalikke asju ja lisaks hakkab ühel proual nii halb, et ta ei saagi süüa. Horror!
Ühtlasi langeb motivatsioon olematuks, sest palk pidavat olema väike ja tipid veel väiksemad. Pärast ülepeakaela armumist hakkab ikka igasuguseid detaile välja tulema.
Neljas õhtu: tegutsen nooremmänekaga kahasse. Ta on siuke kontrolliv ja targutav nagu noored juhid ikka. Õhtu edenedes ütleb ta, et, Tiiu, see on sinu sektsioon. Tavaliselt ongi ettekandjal/kelneril kolm lauda. Konti see ei murra, aga detaile, mida meeles pidada, ja jooksmist jätkub. Eriti alguses.
Samas on koduste õhtusöökide korraldamine on isegi raskem – restoranis ei pea produkte kokku tassima, süüa tegema ega nõusid pesema.
Ega ma muidugi otseselt kiita saanud. Lihtsalt öeldi, et mõnil ei suuda ka 3-4 nädalaga paari lauda korraga teenindada. Homme jälle.
Keel, mida ma nüüd räägin, on selline prantsuse-jaapani-hispaania-inglise-maoori jne segu: amuse-bouche, bisque, soubise, a la plancha, furikake, saint-nectaire, shiso leaves, béarnaise, scampi, sashimi, vadouvan, kimchi, congee, su-miso, comté, umeboshi plum, chawan mushi, kai moana, espelette, kina. Ma päriselt ka tean, misasjad need on ja oskan lahti seletada. Samuti oman algteadmisi Uus-Meremaa mereelu kohta. Et aju ikka pidevalt kärssaks, on menüüs iga päev muudatusi.
Kaebasin juba bossile, et selliste standardite juures muutub mul tulevikuks õhtusöögiks sobiva restorani leidmine üsna keeruliseks.
Nagu Liisa ütles: kes oleks võinud arvata, et Tiiust saab toidufriik. Aga tõesti, nii on juhtunud.
Mmmm... ja töötajate õhtusöök ei ole ühispaja makaron või karri, vaid ilusti serveeritud ja tervislik ja SUPERhea.
Kui võtta vaevaks võrrelda (minu) restoranitööd Uus-Meremaal ja Austraalias, on ühisosa üsna vähe - valge pluus ja mustad püksid. Ühes on rahulik, toetav, sõbralik töökeskkond, teises aga jällegi makstakse palka ka.
Martinborough's on ligi 30 veinitegijat. Meie jõudsime põigata kolme juurde.
Kassipilt on üleslaadimisega läinud uperkuuti, aga siuke volask seal turistide ja nende fotokate meeleheaks lösutas.
Aga nüüd veini juurde. Vynfieldisi ampluaa on Riesling ja Pinot Noir.
Mingit erilist elamust ei saanud. Kui midagi esile tuua, siis puuviljast Pinot Rose 2011 - külmana vast hea lürpida tüdrukutega kuumal suvepäeval (maitsebuketis tunda maasikaid, pirni, küdooniat). 
Üllataval kombel kujunes lemmikuks hoopiski Chardonnay. "Chardie uueks tulemiseks" võiks seda nimetada, sest ka Delmar taasavastas paar nädalat tagasi Hunter Valleys (Austraalia) käes Chardonnay.
Üllataval kombel kujunes lemmikuks hoopiski Chardonnay. "Chardie uueks tulemiseks" võiks seda nimetada, sest ka Delmar taasavastas paar nädalat tagasi Hunter Valleys (Austraalia) käes Chardonnay.
Selle pildi peal on neli karglevat isa - päise päeva ajal kaine peaga ilma igasuguse valehäbita. Sellised vaatepildid selgitavad, miks Uus-Meremaad on nii lihtne armastada.