28.2.17

Läti – maa nagu spaa

Mu sügisene spaaretk Lätti tõestas, et vahelduseks suurlinlikule Riiale ja kuurortlinna Jurmala spaakompleksidele tasuks võtta suund Läti maapiirkondadesse.
Baltvilla spaa Riia külje all. Kuumalaine septembris – Läti reisist jäid tõeliselt soojad mälestused.
„Kui astud Rootsis pimedasse tuppa, tunned kohe esimese liigutusega käe all lülitit,“ kirjeldab Rootsi kolinud Moskva daam Marinika Põhjamaade elu ilu. Jututeemaks on parajasti see, et ühel meie reisikaaslasel pole parajasti hotellitoas elektrit. Minu meelest selle näitega suurepäraselt kogu Läti vaimu edasi anda – miski pole seal päris nii nagu mu idealistlik soovmõtlemine eeldaks. Ja just see oma nägu ja nurgelisus mulle Läti puhul meeldibki.
Lätlased ise on muidugi varmad üleeuroopalisi võrdlusi looma. Mägine ja järverikas Vidzeme piirkond on kohalik Šveits, edeva masinapargiga Jurmala meenutavat suvekuudel Monacot ja arhitekt Eisenstein on Riia oma Gaudi.
On kuidas on, aga meie jaoks on Läti ikkagi välismaa. Liftis, saunas ja kohvikus kohtad aina eestlasi, kes ei oska kahtlustadagi, et kaasmaalasest kõrvalseisja neid mõistab. Lõbus!
Märksa suurem väljakutse on spaapersonalist arusaamine. Kui sa vene keeles ei vadista, järgneb a) napisõnaline venekeelne suhtlus; b) ingliskeelsed käsklused „You shower!“ ning „Back!“ ja ebamäärane käteringitamine (st keera kõhuli); c) äärmiselt asjatundlik ingliskeelne loeng kuni selliste ametisaladuste reetmiseni, et selle müstilise spaamuusika saab kinni keerata.
Spaareis lubas mul teha mitmeid teisigi, samuti väga subjektiivseid üldistusi. Esiteks sain ma aru, et ma polegi vist üldse spaainimene. Nimelt pole spaas silte ja nooli, mida selga jätta ja kuhu minna. Sellises juhitamatus olekus lõõgastumine on mulle paras pähkel. Pange mind maailma suurimasse lennujaama ja pulss oleks jälle normaalne.
Ka sain aru, et on hoolitsusi, käsi ja ruume, mis tõesti lõõgastavadki, kuid spaa ja lõdvestuse vahel ei ole ilmtingimata võrdusmärki. Anna endale aega ja võimalusi leida oma.

Läti viha all
Kõige suurema elamuse tekitas mulle protseduur, millesse suhtusin esialgu õige üleolevalt.
Üsna Eesti piiri ääres Valmiera lähedal asub Lantuse külalistemaja. Maaspaa toob silme ette ehk liiga suurejoonelise asutuse; pigem maamajapidamine nagu ikka – kõigepealt käid tegevust otsides sihitult ringi ja vaikus on nii talumatu, et tahaks jalga lasta.
Selge, kui sauna, siis sauna. Kes siis saunas käinud poleks – Hiiumaal on ju iga laupäev püha saunapäev. Kohustuslik seltskonnaüritus, kus ihu ja hinge puhastamise kõrval võetakse läbi ka kõik külajutud. Tammeviht?! Häh, te ikka kadakaga olete vihelnud?
Istun ihualasti laval, hall vildikoonus peas. Niiske ja nii 60-70 kraadi. Seltsiks on linases kleidis vihtleja Anta, kes ulatab veekopsiku, et saaksin sinna „panna“ oma salasoovi, mis siis veeauruna universumisse täituma hõljub. Sissejuhatuseks hakkab ta tasapisi vihaga mööda mu keha sabistama; pehmelt-pehmelt nagu meelitaks mehised tammelehed must pahasid vaime välja. Juba ongi aeg suunduda teepausile. Järgmises raundis pean heitma lavale kõhuli, pea all on üks märg viht, pea peal teine. Mmm, kosutav. Aga siis see algab. Anta nüpeldab mind nagu pöörane. Vähemasti arvan ma, et ta vehib nagu segane, sest kahe viha vahelt ei näe ma midagi. Kõik on nii intensiivne, et suunan kogu mõttejõu ellujäämisele: „Pea vastu, vapper hiiu süda! Läti turismisektorile ei mõju pealkirjas stiilis „Glamuurne Eesti ajakirjanik sai saunalaval otsa“. Lõpetada ma ka ei palu. Kuna ma eriti ei armasta, et mind puudutavad võõrad käed nagu massaažis, on viht meeldiv vahelüli. Mu lääneeurooplastest reisikaaslaste arvates on aga tegu vägagi intiimse protseduuriga. Nii, kõhu kord.
Seejärel peab läbiklopitud keha astuma külma basseini ja pea kolm korda vee alla panema.
Tekkmuumiaks mässituna lamades tuksub kogu mu keha kui üks suur kuumav süda (jah, saun kiirendab vereringet). Kuni jään järjest rahulikumaks ja aeglasemaks… Lõpuks olen füüsiliselt ja mentaalselt nii hetkes kui see võimalik saab olla. Kui küsin Antalt, kui kaua ta mind vihtles, pole tal aimugi. Ajataju kadus meil mõlemal.
Tavaliselt kestvat vihtlemissessioon 20-50 minutit ja saunatatakse 5-6 korda järjest. Oi, vedas, et saunademo piirdus ühe vihtlemiskorraga.
Ma ei enam sugugi, et Lätis on paberitega vihtlejad, kes on käinud saunakoolis. Ja et tegu on ikka pigem hobiga, sest palgatööna oleks see liialt kurnav.
Saun Läti moodi on vägev elamus. Soovitan.

Maga nagu muuseumis
Kümnekonna kilomeetri kaugusel Lantuse rahust leiame hoopis teistsuguse maailma. Dikļi alevikus troonib maakivist talude ja nõukaaegsete korrusemajade vahel neobarokne Dikli loss, millest sai 2003. aastal hotell.
Hoolikalt renoveeritud detailid, omaniku jahitrofeed, eeskujulik ja täiesti töökorras ahju- ja kaminakollektsioon, seintel noorte Läti kunstnike suuresti lillemotiividest kantud maalid 1990ndatest, tiptop restoran, roosiõite ja kanarbikuga kaunistatud pulma-Chrysler trepis – oma äärmustes jällegi viispluss elamus. Abiellu või ise!
Nii et kui sa oled mänginud mõttega, mis tunne on pärast sulgemist muuseumi jääda ja seal hommikuni ringi konnata, on Dikļi loss sulle õige valik. Isegi massaažituba on stiilipuhtalt museaalne. Jaanuaris peaks plaanide kohaselt lõppema ka saunakompleksi remont.
Kuid kas või ainuüksi restorani pärast tasuks Dikļist läbi sõita. See on me lõunanaabrite ainuke väljaspoolt Riiat ja Jurmalat asuv TOP30 toidukoht. Samal ajal kui muu maailma restoranid teevad värske tooraine nimel imeskeeme, on see Läti maapiirkonnas kui paratamatus – kasvuhooned ja peenramaa üle õue, mets loomi, marju ja seeni täis, talupidajad ümberringi. Proovitud suitsune peedisupp oli hõrk. Metskitsepraad pani oma tõmmuriisika vorsti, kadakatuha ja suitsutatud searasvaga küll maitsemeeled proovile, kuid avardas neid märgatavalt.'

Annas, Vannas ja Kannas
Aga läheme lõuna poole. Pärast lõputuna tunduvad kruusateid, karjamaid ja heinapalle ilmub vaatevälja vanaroosa koloss, mis meenutab 90ndate uusrikka elamut. Esimese hooga jääb mul fantaasiat väheseks, et selles 1650. aastast pärinevas mõisa abihoones (kuidas oleks barn eesti keeles -laut, küün vms?) võikski paikneda disainhotell Annas. Aga seal ta on.
Heledad-hallikad toonid, betoon ja puit – nagu lappaks mõnd Skandinaavia sisustusajakirja.
Õnneks toovad kohalikest prouadest ilutöötajad ja võrdlemisi lätikeelne juhataja meid maa peale tagasi.
Igatahes mõjuvad ruumikas apartement, pisuke spaa-ala Vannas ja restoran Annas mulle kui puhkuse stardipakett, kus reaalsuse ninanipsuna on aega olla vaid üks öö.
Muide, algselt TV- ja internetivabaks planeeritud hotell oli sunnitud oma põhimõtteid muutma – selline puhkusefilosoofia ei ole tänapäeval majanduslikult jätkusuutlik. Seda absurdsem oli lugeda Tripadvisori kriitikute meelepaha, et telekanaleid on vähe. Olge õnnelikud, et teil üldse (metsavaadet rikkuv) teler toas on!

Läti mõnud

Läti spaades on laialt kasutusel kohaliku ettevõtte Norden Cosmetics tooted.
Mis võiks olla lätilikum kui merevaiguhoolitsus, mis lõõgastab, tasakaalustab, toniseerib, noorendab jne jne. Ehkki elavama fantaasiaga inimesed kujutavad merevaiku ette küllusliku kui sulakullana, on see vannisoola, koorijasse, maski või massaažiõlisse peitunud töödeldud tolmuna siiski ebaseksikalt märkamatu.
Aroomiküünla massaaž – mudimine sooja küünlaõliga, hea lõhn lisaks. Pärast on keha pehme ja soe nagu kallistus (ehk siis põletamisest või hangunud küünlarasvast pole siin juttugi).
Aroomiks valisin mina muidugi meža oga ehk siis metsamarja – jah, mu perekonnanimi Oga tähendab läti keeles marja (ehk siis kohaliku supermarketi jogurtiletis tunnen ma end kui omade keskel).

Lugu ilmus toimetatud kujul 2016. aasta novembrikuu Annes & Stiilis. Spaatuuri korraldas Läti Investeeringu- ja Arenguagentuur.

PS. Lätlased ise soovitasid veel ka  Jonathan spaad. On keegi käinud seal?

MEENUTUSEKS:
Spaaretk Lätti nr 1
Spaaretk Lätti nr 2

Kommentaare ei ole: