Saarnaki

Saarnaki laid asub Salinõmme lähedal ja on Hiiumaa laidudest üks suuremaid – kuni 3,4 kilomeetrit pikk ja kuni 0,7 kilomeetrit lai. Saarnaki vanuseks loetakse 2000 aastat. Jäi püsielaniketa 1973. aastal. Saarelt pärit inimestel on (oli) perekonnanimi Saarnak (Wikipedia).

Ühe Saarnaki-nimelise sabas me juulis Saarnakile läksimegi. Tema isa Elmu olevat veel 1970ndatelgi käinud ujudes Hiiumaal kinos ja kurameerimas, kuivad riided pea peale seotud.

Tõenäoliselt sündis Hiiumaa Selveris sel hommikul meestekategooria kiirusrekord alal
„Ostuotsused 10 inimese nädalavahetuseks kilo- ja liitrihindu arvestades“. Igatahes on see kõik nüüd maha laaditud.

Me merevaatega villa ehk Kuusenuka uus uhke maja:

Kadakate vahel oli ka internatsionaalne käimla, kus üsna pea enam käia ei julgenudki, sest muuhulgas käisid seal ka maod (nagu ka igal pool mujal).

Järgnes koosolek, mis selgitas viisaka ülalpidamise reegleid. Jäi meelde, et lammastega ei tohi mängida. See oli tegelikult asjata korraldus, sest lõppude lõpuks polnud lambad isegi mitte nii koostööaltid, et neid pildi peale oleks saanud.
Kõige tähtsam oli siiski see, et tööd tuleb ka teha. Ja mehed hakkasidki kohe tööga pihta, sest tööga on juba selline lugu, et kui kohe kätte ei võtta, võib see sündmustekeerises sootuks ununeda. Naised läksid metsa maasikale.

Kärt koristas vahepeal köögi ära. Kuna läksime omast arust ikkagi üksikule saarele, tassisime kogu eluks vajaliku endaga kaasa. Et eelnevad olid teinud täpselt sedasama, et seal oli kraami ikka lausa mitmeks järjestikuseks eluks. Külalisteraamatus olid ellujääjate sissekanded, kuidas üle jää sai Saarnakile tuldud ja mida söödud.

Hilinejad jõudsid ka õhtu eel kohale.

Kuna just sel päeval oli Hiiumaa paadimatka programmis "Meeleolukas päev merel, laidude külastus", siis oli liiklus me õue all tegelikult väga tihe.

Õhtuses sportlik-meelelahutuslikus kavas oli matk. Laurujoru võeti üles juba kell 19.45.

 Saarnaki suurim kõrgus merepinnast on erinevatel andmetel 7 või 9 meetrit. Saareboss saare kõrgeimas tipus:

Keset nurmlaukusid:

Kohtasin esimest korda valgeõielist nõmm-liivateed:

Grupipilt Pärnamäe rängas:

Kui väsinud rännumehed koju tagasi jõudsid, selgus, et oli saabunud näljahäda. Lõkkekartulid kaalusid u 2 grammi. Suppi ka teha ei saa, sest kala pole. "Mis mõttes ei saa suppi teha?!" küsis uhhaa-ekipaaž ja läks püüule.

Eided passisid kaldal nagu muiste.

Selgus, et püüumehed olid meil kõvad. Eks nad pidasid merejumalat kah heldelt meeles. Nagu saareboss kommenteeris: "Asi see siis sellise tormiga tonn välja tuua..."

Ja mina tegin oma parima tulemuse kalade võrgust käristamisel nii koguse, kiiruse, jõu kui pimeduse osas.

Juba järgmisel hommikul koitis see päev, kus enam mitte midagi teha ei viitsinud.

Vannituba:

Hommikukohv:

Majakroksid olid igati au sees.

"Isa, tule palun järgi"-teenus:

Koju sõites oli prügipraam ilusti slepis, nii et vahtu lendas, sest kogu oma laga tuleb kaitsealuselt saarelt ära tuua.

Jūrmala

EELLUGU. Kuigi lõin ligi kolm aastat võõrastes maades aega surnuks, ilmus mu esimene reisilugu nüüd juulikuu Annes & Stiilis. Ja kuigi ma olen kaks korda teise maailma otsa ja tagasi jõlkunud, on see lugu muidugi hoopis Lätist. Käisin esimest korda elus pressireisil (ehk siis Jūrmala linnavalitsuse kulul). Niipea kui kohale jõudsin, sain aru, et olen plindris. Miks ei saadetud sinna kedagi leebemat?! Ühesõnaga, peaksin tegelikult kirjutama veel teisegi loo pressireisi võludest ja valudest.
Kirjutamisel oli mul kuklas vana hea „Kes maksab, tellib muusika“. Pika sisemise praadimise järel sündis siiski lugu, millele võin julgelt oma nime alla kirjutada.

* * *
SOVIET CHIC JŪRMALA

Oleks see Jūrmala kapitalistide teha, koosnekski aastaring 12 juulikuust. Ehkki suvehooaeg avati seal juba mai keskel, hingavad selle Läti kuurordi sadakond spaad-majutusasutust just selle unenäolise juuli ootuses, mil jõukad vene puhkajad tulevad luhvtitama nii ennast kui oma rahakotte.

Kuigi 15-20minutilise autosõidu kaugusel pealinnast Riiast asuv Jūrmala on ennekõike tuntud Līvu (Liivi) veepargi poolest, on lätlased raha teenima pannud ka liivaranna, männimetsa, mineraalvee ja ravimuda ning lisanud sellele heldelt kitši ja estraadi.

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algusel õitsele puhkenud kuurordil on selja taga kuulsusrikas ajalugu. 1980ndatel oli Jūrmala puhkajate hulga poolest Sotši ja Jalta järel Nõukogude Liidu kolmas kuurort. Läti taasiseseisvumine ja Vene kodanikele kehtima hakanud viisanõuded mõjusid turismimajandusele kui insult, pärast mida üritatakse nüüd taas jalule tõusta. Hooajaväliselt paistab linnake olevat siiski Läti koorekihi magala, mis suvekuudeks elustub. Kui satute ringi liikuma kohaliku giidiga, siis paluge näidata Laima Vaikule kodu või presidendi residentsi. Riia- ja rannaläheduse tõttu on kinnisvara siin hinnas.

Olgugi, et spaasid on jõudumööda üles vuntsitud, nõukaaja hõngu Jūrmalas jätkub. See võiks olla eksootilinegi, aga meil on ju see kõik veel nii värskelt meeles, et pole jõudnud taga igatsema hakata. Nii võib tekkida õigustatud küsimus, et miks peaks Jurmalasse sõitma; kas meil omal liivarandu ja männimetsi siis vähe. Pealegi on Pärnu ja Haapsalu, Narva-Jõesuu ja teised spaapaigad eestlased ära hellitatud ja teeninduskvaliteedi suhtes ootused kõrgele nihutanud (kusjuures Pärnu ja Jūrmala on sõpruslinnad, elanikearvgi samas suurusjärgus).
Pikkus loeb – nii pikka liivaranda teil pole, ütlevad lätlased. Tõesti, 33kilomeetrisele liivaribale mahuvad kõik oma linakese maha panema. Rahaühik teine, keel ja keskkond võõras – kõik see aitab oma tavapärasest argirutiinist paremini välja saada.

Jūrmalas käinud teavad, et üks kontrastsus on üks peamisi selle paiga iseloomustajaid. Imeilusate puitvillade rivi on kui majade iludusvõistluse trikoovoor, kuni saabub hooletusse jäetud majavare kui koletu hambaauk. Rannas märkad kümnel ruutmeetril nii pokaalidest vahuveini libistavaid laia joonega uusrikkaid kui aluspükstes vanamehenässakaid. Su hotellil võib küll viis tärni olla, kuid ujulas saad ikkagi koristajamutilt peaaegu et üle küüru, et mis sul, karvasel, arus on – tikud basseini ujumismütsita. Õhtul on ühes mereäärses lokaalis peentes tualettides uhked härrad ja prouad naelutatud tundideks laua ja tooli vahele, samal ajal kui kõrval olevas šašlõkitelgis käib armumänguline ja hoogne keskealiste tantsulka. Sööd magustoitu viisakas restoranis, kuid millegipärast on kogu laudkond seks puhuks varustatud praenoa ja -kahvliga.
Kindel on see, et riietusega ei pane kunagi mööda: ükski kleit ei ole liiga lühike ega läbipaistev. Ja ka kõige kehvema vene keele oskusega pead kõik tuttavad sõnad ritta laduma, et end vähegi arusaadavaks teha. Ja nii edasi. Esimese hooga viib see meie skandinaaviastunud mõttemaailma rivist välja, aga siis harjub ja hakkab meeldimagi.

Jūrmala sobib lastega peredele, paadunud romantikutele ja teistele rahulikuma puhkuse austajatele. Kes soovib hoogsamat ööelu, peab suuna Riia poole seadma. Puhkust planeerides võiks ka mõelda sellele, et võib-olla ööbidagi Riias või oodata madalhooaja sooduspakkumisi. Kuuldused Lamboghinidest ja miljonäridest on küll liialdatud, aga himu Ida poolt tulevate rahapakkide järele ajab näiteks majutusehinnad kohati ulmeliselt kõrgeks.

MIDA JŪRMALAS TEHA?

Peesita rannas
... ja ära tee midagi. Sul on puhkus!

Põika spaasse
Kui keha ja hing ihaldavad tsiviliseeritumat hoolitust kui liivamassaaž ja õhuvann, astu sisse mõnda arvukatest spaadest.

Mine parki ja roni torni
Merest, liivast ja päikesepaistest pakub vaheldust varjuline Dzintari metsapark 33,5m kõrguse vaatetorni, mänguväljakute, rulluisuradade, rulapargi ja muude lõõgastumisvõimalusega.

Paita kilpkonna
Kilpkonna kinkis linnale 1995. aastal skulptor Bārda ja mis sa sellega ikka muud teed, kui paned ilmarahvale vaatamiseks ja mõtled välja legendi, et pronkslooma paitamine garanteerib sulle pika ea. Kilpkonn pesitseb rannas Baltic Beach Hoteli juures.

Uudista maju ja bikiine
Ragakāpa looduspargis asuvas vabaõhumuuseumis saab näha, kuidas elasid Jūrmala kalurid, enne kui nad närisid läbi, et puhkajate ümmardamisega saab palju lihtsamini leiva lauale kui kalastamisega.
19. sajandil hoo sisse saanud puhkusepaiga ajaloolise käekäiguga saab tutvuda Jurmala linnamuuseumis, kus on avatud ka näitus kuurordi moest ja Läti suurimast suplusrõivaste kogust. Muide, muuseumid on piletiraha ei küsi.

Omaette vaatamisväärsus on Jurmala puitarhitektuur: kokku üle 400 pärli, millest üks tähelepanuväärsemaid on otse rannas asuv endine suplusmaja /esimene kuurorthotell Marienbad.

Õpi läti keelt
Jäta meelde, et „prieka!“ on läti keeles „terviseks“, sea sammud eestlaste omanduses olevasse Hotel Jurmala SPAsse ning telli Jūrmalniece ehk Jūrmala neitsi kokteil, mis koosneb viinast apelsiniliköörist, laimimahlast ja granadillisiirupist.

Patseeri Jomase tänaval
Patseerimine on Jūrmala üks olulisemaid ajaveetmisviise. Linnakese keskset jalakäijate tänavat ääristavad hilbu- ja suveniiripoekesed, aga ka söögi- ja joogikohad, nii et õige melu saabub tänavale ja terrassidele õhtuhämaruses.

Jaluta natuke veel
Paarikeste ja suuremate grupeeringute tasuta romantikapakett sisaldab loojangueelset jalutuskäiku piki mereranda. Sääsed on hinna sees.

Saa osa estraadiprograamist
Uuri Dzintari kontserdimaja koduleheküljelt (www.dzk.lv), kas parajasti on kavas huumori- või šansooniõhtu või on laval hoopiski legendaarne Raimonds Pauls.

Saada postkaart
Rõõmusta koduseid ja saada neile kuurortlinna vaatega postkaart.

Jūrmala kohta leiad infot siit.

PS. Jūrmalas oli ka kaks kokkupuudet Eestiga. Hommikusöögilauas kohtasin Pädaste kelnerit Jannot ja nägin ka Eesti numbrimärgiga Aston Martinit, mis hotelli treppi aeti, sest vihma ju sadas:

* * * 

Lugu ilmus 2013. aasta juulikuu Annes & Stiilis. Kujundatud versiooni näed SIIT.