Viimane tööpäev

Minu eluettekande reede, 6. mai slaidil on suurelt LÕPUKS OMETI:
1) nägin Wellingtonis inimesi;
2) käisin muuseumis;
3) tantsisin el Hornos leti peal.

Ennekõike tähendas 6. mai mu viimast tööpäeva Martin Bosley juures, aga kõigest järgemööda,sest kõik homse-varna-toimetused kuhjasin ma sellesse reedesse.

Inimesed
Linna peal tuterdades võis näha politseinikke, mis on Wellingtonis suhteliselt ebatavaline. Keskpäeval pandigi liiklus kinni ja issanda loomaaed skandeeris „Aotearoa is not for sale“ („Uus-Meremaa ei ole müügiks“) ja mängis/puhus/tagus just sellist pilli, mille jaoks oskusi jagus. Töötud või väga öko-möko-hipi inimesed, mille töötav osa sai ilmselt vaba päeva.
Igatahes võis täheldada suurt kontrasti marssiva massi ning lõunapausi pidavate ja ammulisui vahtivate hämmeldunud kontoriinimeste vahel. Eeldan, et demonstratsioon oli mingi valitsuse/parlamendi kahtlase tehingu vastu ja lubasin endale, et kodus süvenen. Hea tunne oli näha muidu nii tühjadel linnatänavatel nii palju inimesi korraga. Sadu!

Järgmise päeva ajaleht kirjutas, et demonstrante oli tuhandeid ja jäägu see minu südametunnistusele, et mul polnud mahti sellesse artiklisse süveneda ja ma ei tea siiani, mida ja kellele maha müüa tahetakse.

Personaalpangandus
Pangas tahtsin NZ dollareid Malaisia ringititeks vahetada ja raha Eestisse kanda, sest mul ajab juhtme nii kokku, et mul on kolmes eri riigis kokku seitse eri kontot ja tegelikult arveldan ma oma peas ikkagi olematutes Eesti kroonides.
Muuhulgas tahtsin vältida ka sellist situatsiooni nagu Austraaliast lahkudes tekkis: raha sealsel kontol ja nii ongi, kaarti polnud jne.
Ringiteid ma aga ei saanudki, sest see pidavat olema nii eksootiline valuuta, et tellimiseks kulub mitu tööpäeva. Kuna teenustasu on 12 taala, siis mul väga kahju polnud ka. Saan Kuala Lumpuris Eesti kaardiga välja võtta.
Vahepeal hüppas ligi korea proua Eun Young Wolff, kes meile kunagi konto avas: „Oo, tere! Kuidas sul läheb? Kuidas su sõber Soom elab? Ma saatsin sulle meili. Nägin, et sa said tööd, palju õnne!“

Muuseum
Olen alati mõelnud, et ma pole muuseumiinimene. Muuseumid ei tekita mus mingeid emotsioone ja mul on seal ebamugav olla.
Wellingtonis asub suur ja uhke uus-meremaa asjade muuseum Te Papa, mis pidavat olema üks maailma parimaid ja kus pidavat olema vaatamist päevade viisi. Ma käisin sealt pea iga päev mööda. Sees ei käinud kordagi. Okei, ükskord kohvikus käisin (ei ostnud midagi).
Siis ma mõtlesin, et käin ära - äkki ma olen ikkagi muuseumiinimene. Ja vastus: ei ole. Mulle ei meeldi loomaaiad ka... ja vaadata muuseumis topiseid... Mina ei tea. Mu peigmehekandidaat oli kiivispetsialist (need pika nokaga pontsakad linnud) ja pealegi on töökaaslased mind kõvasti harinud, seda küll veidi teise nurga alt. Näiteks lennuvõimetu ja ammu otsa söödud hiidlind moa ja dinosauruseaegne roomaja tuatara on õllebrändid. Tuatara Pilsner, Hefe, Pale Ale... Vot sellest võin ma rääkida.
Kõige rohkem huvitas mind maavärinasimulaator. Aga kui pühapäeval oli Wellingtonis 4,3-magnituudine värin, mida ma kindlasti oleks pidanud tundma, siis ma ikkagi ei tundnud seda ära.

Töö
Nii-nii kahju oli viimast õhtut tööle minna. Mul vedas selle kohaga meeeeletult. Kahtlemata mu kõige maitsvam eluperiood siiani. Tohutult uusi teadmisi, uusi maitseid. Lisaks kogemus, kui eluterve saab olla üks (küllaltki pisike) töökeskkond. Väga head inimesed töötavad seal. Tunnen, et olen ise ka igatepidi parem inimene pärast seda kolme kuud. Kuigi see oli piinlikult lühike aeg...

Igaõhtune vaade viimast korda. Talv oli nii ligidal juba, et mäetippudel nägi lund. Binokliga pidi muidugi vaatama.

Valge tuba:

Ja pime tuba:

Baar:

Kassa, Jordan, Arianna ja menüüd:

Station kahe köögiukse vahel:

Seal on enam-vähem KÕIK asjad olemas: laudlinad, salvrätikud, leivataldrikud, soolad-piprad, binokkel, lihanoad, või, kokaraamatud jne jne. Kuni selleni välja, et keskel on voolik, millega saab linnukakat akendelt uhta.

Laud nr 8:

Ja lähemalt:

Kahju, et toitudest pilte ei saanud teha – need on niiii ilusad, aga see Martin Bosley on siiski tõsine söökla ja käed on alati nii tööd täis, et köögiuks tuleb puusaga lahti lüüa. See veel oleks puudunud, kui ma oleks püüdnud hakata toitu pildistama, kõik kiusasid mind niigi kogu aeg.

Külma- ja magusakokk: „Sul on ikka vahetusriided kaasas?“
Mina: „Eh?“
Külma- ja magusakokk: „Kas sa siis ei tea, et viimasel tööpäeval visatakse sind vette?“

Mõnes kohas on tõesti jäledaid rituaale, näiteks valatakse tomatipastat krae vahele, aga kuhugi mind ei visatud.
Aga me maître d' John-Paul ütles ilusti, et see oli küll lühike, aga väga tore aeg, ja andis hoopis kinki.

Arianna, Jordan, John-Paul, Amy. 


Järgnes tavapärane veini- ja Youtube'i õhtu, selle vahega, et ka köögitegelased liitusid meiega. Kui mitu korda ma kuulsin, et Shamus ei tule kunagi köögist välja. Aga siin ta on ja limpsib oma Heinekeni. Muide, see on ta aastaringne kostüüm. Selline tunnustus, huhuu!

Mul tuli tegelt ikkagi üllatusena, et köök ei vihanud mind. Nende arust oli hoopis naljakas, et mul olid alati mingid ulmekeerulised lauad. Ma ja sous-chefid:

Kuvand minust kui kõvast ida-euroopa viinaninast ei surnud aga kunagi. Öäk, viin ei maitse mulle ÜLDSE. Aga keda huvitab, nii otsitigi varsti teiste pudelite vahelt välja viin. Viisakusest ühe pitsi võtsin ja Jordan said teised endale.

Aga nii see hoog sisse tuli. Kanad, ahvid, lõvid ja teised loomad mu sees tõstsid vaikselt pead. Läksime Ariannaga ja Jordaniga linna peale. Ja kui kohalik on pundis, tähendab see tervet hulka tasuta shotte. Mul andsin ridikülist vastu vaarikamoosiga pontšikuid, mida kokad mulle mökerdanud olid. Üks asi viis teise ja kolmanda ja neljandani.. Kuni äkki jõudis kätte mul Wellingtoni elu üks tipphetki – tantsisin El Horno leti peal Rednexi "Cotton Eye Joe" järgi.

Anni, nii et see on ikkagi võimalik! LÕBUS!
Kui Arianna takso peale läks, ütles ta: „Tiiu, käi kodus ära, siis tule palun tagasi ja tööta meiega edasi.“

* * *
Laupäeval lugesin, mida mu armsad ekskolleegid olid kaardi sisse kirjutatud. Mu soe süda läks veel soojemaks.

Mõned näited:
* “Väga kurb, et sa ära lähed, sest kelle kaela ma oma vead ajan.“
Ehee, kui Jordanil tuli triikraud pikendusjuhtmest välja, võis ikka kuulda valju röökimist: „Tiiu, mida sa teed????!!!!“
* „Tiiu-auster, vaata, et siin teel koju ei avataks“
Tio Point oysters ehk Tios kõlas alati nagu Tiius.
* “Mõtle alati minu peale, kui sa juurvilju sööd.“
Khm... Päeva juurikad olid head juhul trühvlitega seente melange porcini-puudriga, magus mais suitsutatud õli ja peterselliemulsiooniga ning aurutatud brokoli küüslauguvahu ja musta oliivi tolmuga. Kehvemal juhul, mida juhtus aga väga sageli, olid aga asjasse segatud kastmed ja lisandid, mille kohta ma ei hakanudki nägu tegema, et tean, mis need on.
Kas hakkas mälumaht lõpuks lõppema, aga pidin end suht kõvasti kokku võtma, et aru saada, kui mu kätte anti amuse-bouche ja viuh! järgmisel hetkel pidin tõsise näoga ütlema: „Sashimi kingfish with seaweed spaghetti, orange and ginger foam, soy sherbet, wasabi spiked flying fish caviar“ või „Cauliflower soup with cedar-smoked salmon, freeze-dried yuzu juice and preserved lemon“. Või siis improviseerima natuke...

Siis viisin oma põlle ja särgid tagasi. Mõnda aega vast ei triigi nüüd iga päev.

„Sul pass on ikka alles?“
Mina: „Mis mõttes?“
„Kas Martin ei võtnud siis passi enda kätte hoiule, kui sa siin tööle hakkasid?“

Me omanik Martin oli viimased kaks nädalat Austraalias, peakokk Steve'l olid ka vabad päevad, nii et ma nendele ei saanudki korralikult aitäh öelda. Selle ma jõuan veel heastada.
Palju rohkem kahju on aga sellest, et pingviine ei näinudki. Muidu nad elavad ja haisevad töömaja all prügikuuris, aga jaanuaris olid nad kuhugi ära läinud. Sellest on tõesti kalju, mulle pingviinid nii meeldivad.

Külma- ja magusameister Martina tegi mulle kiiresti enne õhtuse service'i algust ühe kardemoni brüleekreemi, sest ma ükskord ütlesin, et tahaks seda proovida.

Ehmatuse/üllatusega avastasin end mõtlemast, mida ma selles muudaks.

Paki sees olid seebid. Järgmine pilt on tehtud juba mu malaisia kanakuudi betoontrepp-fotostuudios:

Uue alguse seep on suurem, ilmselt võtab see kauem aega kui vanade pattude mahapesemine. Juba  võtsin kasutusse.
PS. Läbi aegade kõige aeglasema interneti ja kõva tahtejõuga ajasin selle postituse üles.

Oma tuba, oma luba

Kadri käskis kirjutada argipäevast ja toast pilte teha. Ma siis tegin.
Toaüür on 140 NZD nädalas + 30 elektri, neti, vetsupaberi ja muu hädavajaliku eest. Eesti keeles siis 420 eurot kuus.
Selle raha eest olen ma näinud kõikvõimalikke remondimehi ja nemad mind ka, sest nad kõik alustavad, kui ma magama lähen, ja luusivad akna all ka siis, kui tööle sätin.

Uus-Meremaalt võtan kaasa mitmeid mentaalseid meeneid, näiteks hortensia-vaimustuse:

Mööbel klassifitseerub siinses ajaarvamises kindlasti antiigiks. Täitsa ilus. Puidukoidele ka väga meeldib. Sahtleid on nii palju, et isegi minusugune kollektsionäär ei suuda neid ära täita.

Kindlasti ei ole see päiksepoolne tuba, millest laulab Karl Madis. Teen siiski vahet, millal on päev ja millal öö. Soe on siis, kui radikas huugab.

Alumine voodi:

Pärast omaettejäämist on see voodi tühi. Noh, kui väga aus olla, täidab see pea igal öösel kiireloomulise panipaiga ülesannet.
Aknaauk nr 2 ja õmblusmasina alust meenutav arvutilaud, kus hoian oma kahte raamatut:

Vabaõhugarderoob:

Selline riidetoru on igati praktiline, miski ei hallita ja väga eemaletõukavat läpahaisu ka ei teki. Esiplaanil tööriided, sest muid ju pole vaja varnast võtta. Botased on ka ilusasti redeli kõrval.
Redelit pidi saab minu sooja ja pehmesse pessa, kus igapäevane vaade on selline:

Pühapäeval kolin välja.

Nii et KUULUTUS-KUULUTUS: kui kellelgi on Tallinnas midagi asemele pakkuda, andke teada! Suuri nõudmisi ei esita. Peaasi, et kallis poleks ja saan tulla-minna, millal vaja (st mul võtmed) .

Miss Zuum kirjutas soovituskirja ka: "Tiiu on korralik elukaaslane, suhteliselt väike ja puhas, palju ruumi ei võta. Armastab kuhugi (tavaliselt nurka) pesa teha. Tavaliselt saabub koju hommikuti ja lärmi ei tee. Süüa peab saama tihti, aga mitte suurtes kogustes. Vahel tuleb teda ka välja viia. Kokkuvõttes on temast alati rõõmu palju!"

Tegelikult mind söötma ei pea ja õue saan ka ise.

loveletter.doc

Nädala uudis on see, et eile oli Wellingtonis One Directioni kontsert. Sotsporno kalduvustega ühiskonnakriitiku märg unenägu. Ja ma magasin selle maha!
Tuleb tunnistada, et ma ei ole küll ühtegi nende laulu kuulnud, aga ajaraiskamissait Daily Mail on mind kursis hoidnud Harry Stylesi ja temast sada aasta vanema Caroline Flacki romansiga, mis on palju rohkem minu ala.
See selleks.

Tööl esitasin reedel lahkumisavalduse. Mul ei tule küll ette, et oleksin ühelegi lepingule alla kirjutanud, aga tundub, et kõik käib siiski viisakalt nagu täiskohaga töötaja puhul: palgalehe peal tiksub puhkuseraha ja riigipühal ei tööta, aga raha saan ikkagi kaheksa tunni eest, kuigi mu tööõhtud on üliharva nii pikad. Meeldivalt sotisaalturvaline võrreldes austraalia casuali-põlvega (kui raha peale ei mõtle!).
Igatahes kaks nädalat enne viimast tööpäeva pidin esitama lahkumisavalduse. Siin välismaal on see natuke teistmoodi. Ei pea pead murdma, kuidas see lakooniline „Palun vabastada mind...“ A4-le kunstipäraselt ära laotada, vaid midagi ilusat tuleb ka öelda.
Tänasin südamest selle võimaluse ja kogemuste eest ning ütlesin, et see on mu lemmiktöökoht läbi aegade. Sulatõsi. Ma ei ole endiselt ladusalt valetama õppinud.

Näiteks neljapäeval oli hirmus vaikne, nii et olin tööl vaid kolm tundi ja kui ma suunasin kogu ajutegevuse sellele, et kuhu suure näljaga sööma minna, kuulsin: "Ma lasin su õhtusöögi varem valmis teha."
Rahamured kukil, pole neil millegipärast siin kombeks helistada, et ära täna tule, kuigi oli teada, et graafikus on ülemäära palju tööjõudu. Tegin baaris nii suure puhastuse, et kiita sain ka, ja kleepisin köögis pühapäevase turu tarbeks salatikastmepudelitele silte peale, sest ühtegi lauda mul teenindamiseks ei jätkunud.

Sous-chef: „Noh, huvitav töö või mis...“
Mina: „Mulle päriselt ka meeldib neid silte kleepida.“
Sous-chef: „Ah, õigus küll, sul on need hullud lauad ju alati.“

Noh, ma olen ikka vahel nagu mustlane mädas, kui mul on inimene, kes peab ennast veeganiks... ja sööb kala ka. Hm...väikseks koguses või ja piim on ka okei.... Siis on küll nii, et kurat, mees, otsusta ära, kes sa oled. Ja siis ma pendeldan laua ja köögi vahet nagu närvivapustuse äärel projektijuht.

Eelmine nädal oli imekombel täitsa nitšekas. Uudiskünnise ületas ainult mu teisipäevaõhtune õllelaud. Ärikohtumine. Nii, kolm kiivi härrat ja kaks hiina prouat, kellest üks ei rääkinud sõnagi inglise keelt, aga see-eest jõi (toa)sooja õlut. See teine proua rääkis inglise keelt, aga õlut eriti joonud. Mehed aga jõid väga palju õlut, paar sekundit ja klaas põhjani tühi. Järgmine ring! Meil ei ole muidugi mingi õllekas ja needki õlled on külmikus. Aga kui inimesed soovivad prassida, no palun. Ligi 40 õlut, olin sisuliselt täiskohaga kallaja. Siis klaasidega lauda, tühjadega tagasi ja uuesti ja uuesti.
Mingil hetkel hakkasid nad ükshaaval ütlema, et ära teda kuula ja tee nii nagu mina ütlen. Ainus võimalus joobeastet kontrolli all hoida, oli uute õlledega venitada. Pealegi on ju mul palju muud ka teha. Kes asiaatidega kokku puutunud, teab, mis liigutusi siis sealt lauast tulema hakkab. Nüri, mul pidi JÄLLE kannatus katkema. Ja jällegi polnud nad ei pahatahtlikud ega labased, lihtsalt väga ülemeelikult lõõpivad  ja oma kaanimiskiiruse tõttu tülikad, kuni ühel prouadest hakkas fookus juba vääääga hajuma. Ära minnes ütles üks mees: "Teenindus oli väga aeglane." Ma ei tea, kas ta üritas peent huumorit visata, aga tõsi ta oli.

Laupäeval järgisin tarkusetera, mille karvavarvas  Jaanus T on mulle pealuu sisse tagunud: pohmellis tuleb olla tööandja raha eest. Kahjuks tuleb tunnistada, et see käis mul seekord natuke üle jõu.
Mul on uus kolleeg, Kanada poiss, kellega on mul päris palju ühist: Austraalia kogemusega välismaalased, kellel see kiivi värk vahel päris kõvasti juhtme kokku ajab.
Ta on siin olnud vähem kui mina ja murrab veel agaralt pead, mis pagana tunne oleks olla kiivi ja elada nii väiksel maal kuskil karup****s. A võin kihla vedada, et ta on liiga Prada selleks, et seda üldse kunagi mõistaks.
Igatahes läksime me pärast tööd dringile ja tulemus oli selline, et järgmisel päeval suutsin ma vaevu ringi komberdada. Käsi südamel, peaaegu nii halb on mul tööl olla olnud ainult üks kord Päevalehe ajal. Laupäevane aga ületas kõik! Kui kontoris saad oma toolis kössitada ja pea lauale toestada, siis restoranibisnes tähendab rabelemist, suhtlemist ja toiduhaisu. Naeratasin ja oksendasin siis vaheldumisi. Mul oli muidugi piinlik siuke kalts olla. Aga... ma olen ju Uus-Meremaal, pohmell pole siin midagi häbiväärset.
Nagu kinoskäigu puhul pole oluline film, vaid kaaslane, oli peamine küsimus: kellega?!
„Hm, väga hea et inimesed pärast tööd sotsialiseeruvad.“ See oli öeldud igasuguse irooniata. “Kas ta on gei?“
Ja kuulsin seda küsimust veel kolm korda. Ei, ta ei ole.

* * *
Võõrutus peigmehekandidaadist kulgeb üsna edukalt.  Eidele kohaselt kirjutasin talle pika selgituskirja, aga väga faktipõhise nagu eitedele kombeks pole. Nelja päeva pärast sain vastuse, ajas käed värisema, kuid pisaraid palgeile ei toonud. Selgus majas. Sõnumeid ei saada isegi veinise peaga. Aeg-ajalt lööb tuul terve mõistuse, kurbuse, üksinduse ja iha balansist välja, aga enda arust olen ikkagi väga tubli ja ootan nüüd geograafilist eemaldumist siit.

Selle meestekeskse postituse lõpuks tuli meelde, et ma käisin Westpacis pangakontot avamas ja kaarti taotlemas. See oli jällegi siinse sundimatu asjaajamiskultuuri musternäidis.
Andsin tellerile oma passi - tüüp hakkas mu nime nähes ja välja öeldes lihtsalt valjusti naerma.
Edasi suunas ta mind staažikana kolleegi juurde, paludes luba ka ise sinna jääda. Nagu kahe mehega deidil - üks noorem kui teine -  ja vastad küsimustele ja kõik on cool ja awesome. Kumbki neist polnud hommikul pead pesnud, padjasasine pangakogemus pani omakorda mind itsitama. "See you around," ütlesid nad lõpuks.

Feihoa-hooaeg

Pühapäev on turupäev. Kui avastasin, et hiinlased pakivad oma kollase kastimajanduse kokku alles kell kaks päeval, üritan selleks ajaks ikka üles saada ja all-linna minna ning nädala juurikavaru kokku osta. Hinnad on kuni kolm korda soodsamad kui kõrval asuvas supermarketis. Kuna tööl toidetakse mind külluslikult kala ja lihaga, olengi kodus peamiselt juur- ja puuviljade peal.
Kogu see toiduteema on mul äärmiselt sundmõtestatud praegu, tuleb tunnistada. Et sai on paha ja öösel söömine on paha ja kiirtoit on paha ja pikad toidupausid on pahad. Ja mu lemmikriiulivahe poes on küpsised ja nüüd ma leidsin need imehead miniekläärid ka üles... Süümepiinade üledoos! Teadlikult ei osta, sest muidu ma söön need kõik korraga ära ja siis ma olen jälle paks.

Siinsest kehaideaalist olen ma järjest kaugenemas.
Me restorani omanik: "Tiiu, sul on püksirihmaga midagi valesti."
Mina: "Ei ole, need püksid on lihtsalt suured." 
Me kalavarustaja-proua: "Asi ei ole pükstes, sul ei ole ju puusi!"

Aga turule...

Mõistlik ongi enne sulgemist minna, hea rahulik.

Lillemutid on ka alati kohal nagu viis kopikat. Buketid keeratakse ajalehepaberisse.

Juurikla kõrval on toidutänav, kus näljaste ja  pohmelliste turuliste röömuks esindatud maailma rahvaste köök (empanadad, rotid, kebabid, pitsad jne) kogu oma rasvas.
Üle platsi asuvas hoones on hommikul ka gurmeeturg. Me restoran pakub rikastele siirupit, kastmeid, pardikoibasid, filotaignakorvikesi muna ja singiga ja selliseid asju.

Ja jälle turule...
Praegune hittvili on feihoa. Ole sa tänatud, Keelevara, kõike sa ka tead! Ma näiteks eriti ei teadnudki sellise asja olemasolust, aga hetkel on see Uus-Meremaal esiletis.

Wikipedia teada kasvab feihoa Lõuna-Brasiilias, Ida-Paraguais, Uruguais ja Põhja-Argentiinas. Millegipärast on feihoa väga levinud ka Uus-Meremaal. Aga no siin vohab muidugi kõiksugu igihaljas lausa mühinal.
Feihoa vili on kanamunasuurune ja sööd nagu kiivit: noaga pooleks ja siis lusikaga.
Maitse on magus/lilleline, sarnanedes väidetavalt guaavale. Ma ei tea, feihoad ei maitse mulle üldse, guaavamarjad on samas mõnsad.
Ja selline on feihoa sisemine ilu koos gastronoomilis-fotogeenilise kressiõiega:

Nagu teada, on Uus-Meremaal kõik väga kiivi - inimesed ja linnud ja puuviljad.  Nii puutusin ma siin esimest korda kokku ka kuldsete kiividega. Need on niiöelda tavalistest kiividest suuremad ja pikerguse kujuga.

Viljaliha on kuldne ja magus. Mmmm kui  hea!

Öö, mis teed?

Üksõhtu läksin ma jälle mäest alla. Kuu paistis ja mul oli kleit seljas.
Raudteejaama juures hostelis ootas ekskolleeg Caspar, kes andis mulle Porsche pusle kunagi mu järjekordses armuvalu episoodis (neid on mul elu jooksul olnud siiski umbes 4 tk kokku). Oo, mu vana hea pusleteraapia, kui muule enam keskenduda ei suuda.
Caspariga saab alati meenutada Kalev Meedia aegu: ulmelist priiskamist ja veel ulmelisemat lollust. Pärast seda krahhi on ka tema mööda ilma ringi kolistanud. Näiteks Austraalias pidas ta kokku üle 30 ameti, millest markantseim oli kindlasti kanatapja. Pean oma käsi vägistama, et trükkida... Need vabapidamise kanad olid nimelt nii raskeks nuumatud, et nad ei suutnud püsti seista – jalad murduvad. Ja kui nad tapmiseks kaelapidi kätte võtsid, murdus kael... Eelviimasel päeval tegi Caspar kanalast pilte ja bossidele millegipärast ei meeldinud see. Caspar vallandati ja fotokakaart võeti ära. Kõik faktid on kontrollimata, aga kanaliha vaatan veel vääääga viltuse pilguga.
Peaks ikka kokku koguma agraareestlaste paremad töölood. Pärast ei suudaks süüa midagi peale oma aias kasvanud mädaplekiliste õunte.
Muide, Caspari selja taga paistab õllene iiri kamp, kes järgmisel õhtul lõbustas end muuhulgas üksteisele näkku peeretamisega.

Tagasi raudse eesriide taha

Ülestõusmispühad on Jumala abiga möödas. Ei taha nüüd suurustada, et kannatused olid suuremad kui Jeesusel, aga ülevoolavat rõõmu ma oma minipuhkusest ei tundnud. Neli ja pool vaba päeva, millest juba teisel pesin õrna pesu režiimiga ükshaaval riideid. Sõin kohutaval kombel kogu aeg. Puidukoid juba värisesid, kui kummuti poole vaatasin.
Pühasid võetakse siin ikka tõsiselt: isegi supermarket on suletud, rääkimata enamikest joomaurgastest. Tüütu. McDonald's oli avatud. Linn oli täis tuiavaid turiste, kes ei osanud endaga midagi peale hakata.

Enamik aega raiskasin oma energiat igipõlisele teemale „mehed on sead“. Kui mõtlesin oma meessoost sõprade peale, mõtlesin välja, et võib-olla nad ei olegi sitapead, aga elu on lihtsalt selline. Näited nende suust: „See, et ma temaga magasin, et tähenda, et ta mulle nüüd sõnumeid peaks saatma.“ ja „Ta ajas nii rumalat juttu, nii et ma ütlesin, et lähen WC-sse. Maksin arve ja läksin minema.“

Ühtlasi avaldan nüüd ka internetiavarustes tänu konkreetse ütlemisega miss Zuumile ja emalõvi Heinlale, kelle kaitsemeetodid on juba väga taipärased („Kui näen, siis meelega sõidan otsa!“), aga see-eest südamlikud. Aitäh, et viitsisite kuulata, kuidas ma tatti luristan ja enda arust maailma kõige tähtsamatele hädadele kaastunnet nõuan. Ma enam nii ei tee, luban. Aitab nutust.

Igatahes oli eile väga meeldiv olla tagasi tööl. Järjekordne suuremat sorti ametlik sööma. Külas oli USA sõjaväe kolmas mees. Õnneks sain jälle tagantjärgi teada. Turvamehed nõksatasid, nii kui köögiuks käis. Väga tsiviliseeritud inimesed ja mõistlik võõrustaja, nii et õhtusöök nagu õpikust. Kuni herr admiral järsku püsti tõusis ja läbi see trall oligi. Ta pidigi alati niiviisi tegema.

Sobimatu koht, aga pean ühe sitaloo siia vahele panema. Ükskord oli meil suur ja peen pulm. Üks töökaaslane rääkis, et tema lauas ühel mehel on räige kakahais juures. Ja paar päeva hiljem oli vetsus avarii, sest loputuskastis olid.... hm.. sitased trussikud. Loputuskasti junnitamine pidavat olema teadjamate sõnul ka niisama koerus, et pärast mitu päeva nalja saaks, kui keegi vett peale tõmbab.
Samas pulmas uhkeldas üks pruutpaari lähikondne, et vaat kui täis mul kõht on – ja ta viigipükstel oli rihma asemel kaabel.

Jutuga tahan nüüd jõuda selleni, et tööpäeva mitte nii meeldiv osa kätkes endas seda, et andsin oma lahkumisest teada. Jah, otsustasin koju minna. Nad olid mõistvad ega imestanud, aga eks ma kuulen need viimased nädalad veel igasugu kommentaare à la näed, saa tuttavaks, see on Tiiu, kes otsustas raudse eesriide taha tagasi minna (teiste karvaste ida-euroopa naiste juurde). Siinne töö on kahtlemata kogu senise mu karjääri lemmik, isegi kui mu tulevased tööandjad ei mõista, mille pagana pärast meeldis mulle olla ettekandja. Ühe Uus-Meremaa parima restorani ainuke täiskohaga ettekandja isegi mönda aega.

Mitmel tuttaval on nina veits vingus, et misasja, juba ära??!! Arvate, et ma ise ei ole mõelnud, et eestlane välismaal ja ei taha olla, vähemalt tuleks viisa täis tiksuda jne. Olen tavaliselt liigagi hambad ristis kannataja, ent praegu küll ei viitsi enam pähe taguda, et raskused ongi ületamiseks. Isegi kui ma siin seitse aastat ootan sõpru tekitan, pole need sellised, kellega sa oled 12 aastat keskkoolis käinud.
Kuulete, ma isegi ei kiru praegu hirmsat ilma, kehva palka ja kallist elu.

Võib-olla olingi programmeerinud oma aju kuuekuuliseks eemalolekuks, sest mu esialgseks plaaniks oli kuus kuud Malaisias asjatada. Nüüd lendan sinna uuesti 7. mail. Kolmas kord aasta jooksul - nagu suvekodu on mul Cheratingis juba. Söön kõhu korralikult täis ja lasen kehale kena jume peale.

17. mail, taevaminemispühal jõuan tagasi Eestisse. Mul on juba nimekiri valmis, mida head-paremat kasvatada, kuni sead selle nahka panevad.

Hõk

Ei tea, mis ma siin vingusin. Vist jälle läks meelest üks elu põhitõdesid: on, nagu on, aga hullem on ikkagi veel ees.

Seda ma ka täpselt ei tea, mida ma eelmises elus väga paha tegin või tahab tööjumal mulle selgeks teha, et mul on siiski liiga palju mõistust, et olla ida-euroopa ettekandja. Igatahes lähevad mu lauad järjest keerulisemaks ja mu kannatus on juba nagu nõukaaegsete dressipükste kumm aastal 2012.

Nii, üleeile oli mul ühe uus-meremaa jõukama perekonna õhtusöök. Rikkad vanainimesed kipuvad olema väga ekstsentrilised. Eriti, kui neil on suur kogus veini sees. Sellises olukorras on tunne, et 18 inimese kantseldamiseks on mul umbes viis kätt puudu. Sama hästi võiks ma sõime mänguväljakul oma fine diningut teha.

Hmm, uus päev, uued väljakutsed. Hea, et mul mingit ettenägemisvõimet pole. Olen alati mõelnud, et õuduste õudus, kui mulle satuks toidukriitikud. Täna hommikul ma arvan, et mis seal ikka, nad on arvatavasti siiski tsiviliseeritud inimesed. Sest eile õhtul koorus järjekordne üllatusmuna - kamp noori hüperaktiivseid ameerika pilukaid. Saabusid eri ajal, tellisid täiesti suvaliselt suvalisi asju ja tahtsid neid siis kohe, käisid ära, tellisid veel ja küsisid viis korda, et mis seis on ja kas seda ja seda ka saab. Pildistasid kõike ja kõiki ja olid nonstop telefoniga Facebookis. Kaks maailma, mis mitte kuidagi ei mätšinud: laual on Riedeli klaasid ja jah, kahjuks ei tule kraanist Fantat ja Sprite'i. Õigupoolest polnud keegi neist ju sihilikult pahatahtlik, aga tulemuseks oli kaos, mis ajas restorani rütmi sassi. See ei ole siin mu viljakas kujutlusvõime, et endale kaastunnet kerjata. Me ülemkelner, kes paratamatult pidi ka sekkuma, ütles, et see on ikka üle aegade kõige kaootilisem tellimus ja pakkus nende kannatuste eest vaba päeva. Omavahel öeldes võtab siuke paaritunnine solgutamine su emotsionaalselt ribadeks.

Lõpuks tuli seda seltskonda ohjeldama me omanik. Kartsin, et ta hakkab karjuma, sest nende noorte käitumine oli ühe viisaka toitlustusasutuse jaoks väga solvav, aga ta enesevalitsemisvõime on imetlusväärne.
Õhtu lõpuks nirises mul kaks pisarat ka, kui pea ära pöörasin.

Keda huvitab, siis peikakandidaat läks vahepeal levist välja. Sõna otseses mõttes ja nüüd otsustasin, et kaudses ka. Sest ikka üldse ei lähe need asjad nii, nagu minu ideaalplaan ette näeb. Mis ei ole nüüd muidugi mingi uudis. SMS-kaugsuhe ja täitumata ootused söövad sisikonna seest. Kuskil on ju piir, kui palju endale vabatahtlikult haiget (lasta) teha. Isegi arst imestas, et mul on nii kõrge valulävi. Ent see piir tuli kätte. Võib-olla olen ma praegu liiga üksik, et selgelt mõelda ja muidugi olen liiga eit, et kõik tagasi olematuks mõelda, aga hakkan selle nimel nüüd oma ajusid töötlema.

Ja mul on peas Antonio hääl: "Tiiu, ükski mees ei ole väärt su pisaraid."


Miks mul on tunne, et mul ikka üldse ei vea?
Tahan koju.

P.S. Meenub, et ma olen ju ikkagi sotsioloog ja minu asi on kergekäelisi üldistusi teha. Nimelt ei pruugi asi üldse minus olla. Uus-Meremaa on armastusväärne, aga millegipärast võib ta sind iga kell ebaõnnejadasse aheldada. Igatahes paneb ta sind proovile. Üks kirjatükk on soolas.

Sammas

Vahepeal on palju vett merre voolanud. Palju. PALJU. Kõigepealt olin haige. Vist läks meelest ära, et pill tuleb pika ilu peale. Ja no see oli ikka väga suur pill. Mu fototapeedivaate taevas, meri ja mäed muutusid ühtviisi halliks. Kaldusin kurvameelsusesse. Hakkasin inimpõlguriks, kes ei tahtnud mitte kedagi näha peale ühe, keda ka ei näinud. Ma ei saanud aru, kuidas õnn pöördub ühtäkki ebaõnneks ja miks seda kõike vaja on. Vahel nutsin töölt koju minnes, et keegi mind seal ei oota.

Tööle ma läksin muidugi natuke liiga vara, keha ja vaim olid selleks veel liiga räsitud. Pärast 14-tunnist jalulolemist valutas keha kaks päeva.
Tööl on viimasel ajal kõva-kõva tamp peal, sest ühtäkki olen ma üks vanimatest olijatest ja peale mänekate ainuke täiskohaga töötaja. 27. jaanuaril ju alles alustasin seal restoranis ja juba 14. märtsil koolitasin uusi inimesi. See käis ikka küll kiiresti. Mul endalgi võiks veel olla rinnas kuldne märk kirjaga „ÕPILANE“.

Uute inimeste start mõjus mulle väga hästi. Sain aru, et ma tõesti olen töökas ja asjalik. Võiks isegi direktor olla. Miks mu enesekindlus nii madal on?!
Nantua ja vichyssoise ja muud plögad ei aja mul enam pead sassi, kuid toidust on hetkel kerge küllastumus. Isegi toidublogid väsitavad. Vaatan hoopiski moeblogisid, käies ise viigipükste ja botastega. Peaks minema kuskile küla peale kaalu otsima. Ostsin endale umbes kolm nädalat tagasi uued tööpüksid, sest vanad ei seisnud enam üleval. Ja nüüd on need uued ka suureks jäänud. Veniviikarid või?
Füüsilise töö võlu, et ma jooksen ja tassin ˃ 40 tundi tundi nädalas ega pea muretsema, kas ma jõuan neli korda trennis käia. Hea, et tööl peab nii kaetud olema, muidu imetleks kogu aeg oma lihaseid.

„Sa oled tugev naine.“
„Misasja?!“
„Mõtle kas või selle peale, et 90%... Eee... Kolm naist sajast tuleks praegu siit mäest üles. Mõni ime, et sul nii ilusad jalad on.“

* * *
Viimasel ajal olen ma korduvalt mõelnud: „Jumal, kes sa oled taevas, palun saada mulle normaalseid laudu.“
Millegipärast arvatakse tööl, et ma olen siuke “high-end fine dining” ettekandja ja tohutult kannatlik.

„Nii, ma annan sulle selle Kanada suursaadiku laua. Ma tean, et sa ei tee mulle häbi. Neile on vaja sellist traditsioonilist euroopa teenindust.“
Mul lähevad silma üsna suureks, et mismoodi see veel käib.
„Sa oled ju Euroopast?!“

Jah, ma saan enda kaela VIPid, suursaadikud, ministrid, ametlikud delegatsioonid ja muud (sita)pead. Vabandan väga, ma ei taha oma külalistest halvasti arvata, aga need inimesed ei käitu alati ilusti ja peavad end paremaks. Eks muidugi mõistan, et eile oli golfirajal nii külm tuul ja pärast rasedust on su suurimad vaenlased süsivesikud. Ajaa, muidugi ära kuula, mis räägin, ega loe menüüd – telli lihtsalt praekala.

Üritan aru saada, mida mu umbhispaaniakeelne tšiili härra nõuab.
„Mitut keelt sa õieti oskadki?“ küsib mänekas pärast.

Ja siis kui tundub, et mul on normaalsed lauad, on tegu gluten free veganiga või antakse visiitkaart, kus on kirjas, et olen taimetoitlane, kes ei saa süüa piimatooteid ja veel kümmet asja.
Vahel mulle tundub, et mul on erilahenduste organiseerimises juba must vöö, ausalt.

Üksõhtu oli mul kaheksane laud. Siuh-säuh, rutiinne menüüd-vesi-sai. Kaks inimest lahkus sõnagi lausumata. „Sul oli nii kuri nägu peas,“ seletasid teised. See oli muidugi peen huumor, aga ma olin niigi emotsionaalne vare. Ajah, menüü ei sobinud.

Teinekord oli jälle teistpidi, ma ise tahtsin ära jalutada. Mul oli Uus-Meremaa kaitsejõudude laud, neil olid kõrged ameerika sõjardid külas. Õhk oli testosteroonist tiine ja aukülaline oli nagu Barbie ja Keni Ken. Rääkis muga Tallinnast ja saksa keeles ja teised onud viskasid ka silma. Omanik käskis minna ja öelda, et ma olin Eesti Playboys märts. No ja siis ütles Martin, et ei kujuta ette, et kui palju inimesi need mehed on tapnud. Mul läks süda pahaks. „Mis sa arvasid, et nad käivad üleujutuste ajal katusele lõksu jäänud inimesi päästmas või?“

Mu uus bestikas on aga Singapuri ülemkomissar (High Commissioner). Tervitab juba nime- ja kättpidi. Teenindusprotsess on muidugi alati selline, et ma ei saa aru, mis ta peas toimub.

Pikale venib see jutt, a mul on iga õhtu väga värvikaid isiksusi - maailma kõige südamlikum vestlus härraga, kes lasi klaasikese jaoks avada 180-taalase veini; sõna otseses mõttes hull teadlane, kel ka lõpuks jutt ei tahtnud lõppeda. Eks see mu veider aktsent on see konks, mille kõik koos esimese veinisõõmuga alla neelavad.

Eestit ja Tallinna teavad eranditult kõik, paljud on Eestis käinud, mõni on plaaninud kinnisvara osta - vot siuke on mu klientuur. Keskmisest kõvasti haritum, rikkam, laiema joonega nagu Sydneyski. Nii ma siin kaagutan neile takka, räägin lisa, vahel õpetan eesti keeltki... Välisministeerium võiks mulle tõesti iga kuu mingi kopika kanda selle igaõhtuse teavitustöö eest, see on ausalt öeldes jube kurnav. Samas ise olen ma siukse tee valinud...

Eile oli mul selline Borati kõnepruugiga vanakooli slaavi karu perega. „Where are my potatoes???“ ja „Okey-dokey, meat was good!!!“. Kui küsisin, et kust nad täpselt pärit on, kõmatati: „From Eastern Europe like you!!!“
Mu töökaaslane ei saanud ka naeru pidama, tõesti, väga vähe oli meil ühist. Aga Moldovast olid nad.

Pikale läheb see jutt, väga pikale, aga seda veel töö kohta, et ma sain lõpuks ometi pihta, kuidas sealse masinaga ideaalset piima vahustada kohvi peale. See teeb mind õnnelikuks.

* * *
Ilus nädal oli siin. Vaikne, suvesoe ja päikest täis. Eile oli meil kesköine pidulik istumine brasiilia toidu, Caipirinha ja ohtra punase veiniga - ühe brasiillannast kokapreili viimane tööpäev. Kõvasti köögijutte.
Hästi südamliku pöörde võttis see õhtu. Valisin Youtube'ist oma lemmiklugusid („Tiiu, mine pane mussi, siis me saame öelda, et sul on nii sitt maitse!“).

Ülemus teab, et mul on viimasel ajal väga raske olnud, välimusest on muidugi seda näha ka. Palusin, et äkki ma saan lihavõttenädalavahetuse vabaks, et oma elu natuke korda seada... Ja imekombel ongi mul minipuhkus reedest teisipäeva õhtuni.
Olen selle üle siiralt tänulik, see on suur asi mu jaoks praegu.
„Sisetunne ütleb, et teil läheb hästi,“ lisas mu ülemus.
„Aah, aitäh, mul on niii hea meel.“
„Meie, uusmeremaalased, hoolime üksteisest,“ naeratas ta vaikselt.

Sel hetkel püstitasin oma südamesse samba Uus-Meremaa inimeste auks.

Koju jalutasin seitsme ajal, kella keerati ka ju kahe paiku. Mul juba on see väike viga küljes, et kui juba läheb, siis läheb väga pikale. Kuna ma juba olen nii kannatlik nagu ma olen, siis elan üle, et 20 minuti asemel jõuan koju 7 tunni pärast. Sama tunne, mis oli pühapäeva hommikuti kella kümne ajal nr 23 bussis loksuda. Siin ma olen sunnitud elama rikaste linnaosas, kus polegi ühistransporti sel ajal, kui mul vaja käia. Rikastel on auto ja takso. Ma käin jala isegi siis, kui järvena laiuvad lombid on üle botase ääre. See selleks.

Jalutasin mööda mere äärt inimesega, keda ma nägin teist korda elus.
Paljajalu. Poole mäe peal istusime maha, vaatasime öist Wellingtoni. Wellington on ilus. Meeletult ilus. Kui on soe ja tuul ei puhu nagu eile. Rääkisime väga tõsistest asjadest. Viimasel ajal olen ma palju mõelnud usaldusest ja seda usaldust on olnud palju. See teeb mind ka õnnelikuks, isegi õnnelikumaks kui ideaalne piimavaht.

* * *
Vahel on hommikud õhtust targemad:
P.S. Andres T tahtis pilte... inimestest. Pilte pole, inimesi on.

Käsi valge

Vahel ma mõtlen, et ma olen igav inimene. Mul ei ole üldse hobisid. Aga siis meenub, et on ju küll - eri riikide tervishoiusüsteemide testimine. Nüüd on Uus-Meremaa kord. Pärast Vietnami, Taid, Indoneesiat, Austraaliat.

Pühapäeval oli suur väsimus, nii et võtsin nõuks hingata värsket õhku ja välja uurida, kuhu need metsarajad sõidutee äärest viivad. Maret, tead küll, kui kaua ma olen lubanud metsa jalutama minna. Oh jah, korralik mägimatk oli see. Ei ole nii, et ilutsen niisama pargiradadel, roosipuhmad ümberringi. Tagasi tulin veel rattarada pidi ja tundus arusaamatu, kuidas on võimalik see läbida, teist põlve veristamata.
Pärast duši all olid külmavärinad ja salatihakkimisel lihasvalu. Ja voila! Pärast seda läks ainult hullemaks!

Esmaspäeval panin endale diagnoosi ära ja guugeldasin kliiniku välja ja ei jaksanud ära magada, et saaks arstiaja kirja panna. Hommikul helistan; ainus vaba aeg 40 minuti pärast. Jõudsin veel duši all käia, taksojuhiga nalja visata ja 15 minutit varem kohale. Ligi tunni pidin ootama. Selle aja peale hakkasin juba kõiges kahtlema ja tundusin endale simulandina.

Aga ei, arst kinnitas mu diagnoosi ja oli muidu väga-väga tore. Ikka meeldiv, kui suga räägitakse love, darling jne, isegi kui sul on juuksed kaheks pulgaks higistatud ja sama palju paistes ja halle silmaaluseid. Tegi teste - jälle vahelduseks tore, et ei pea ise sooja peaga välja mõtlema, mis infektsioone mus peaks uurima nagu see Vietnamis oli. Võttis vereproovi ka: „Sul tuleb sinna nüüd sinikas, kuigi, jah, see vist on küll praegu kõige väiksem mure...“.
Retsept näppu, kordusvisiidi kutse kotti ja kõik. Sattusin vist kogemata mingisse heidikute ravilasse; hommikul internetti polnud ja seepärast helistasin ka sinna esimesse, mis google'i otsinguga leitud sai. No ma tahan sellega öelda, et vaesemaks ma ei jäänud, aga kogemus ise oli äärmiselt meeldiv.
Kui juba linna peal, käisin ühtlasi ka toidupoes. Kaua sa ikka õhust elad, seegi kopitanud.

Õhtuks oli palavik 39.6°C. Või umbes nii, sest ma ei jaksanud ära oodata, millal kraadiklaas lõpetab. Silm tahtis kinni vajuda. Iga käik läbi külma maja tähendas krambilähedast vappumist – ei suuda oma keha nii palju kontrollida, et saaks nt lülitile pihta. Õudne. See oli kõik alles eile.
Täna hommikul ärgates ei olnud just kirkaim päeva algus, kui pärast higistamismaratoni oli palavik ikka 39. Mõtlesin, et tukun veel veidi... ja ärkasin üheksa tunni pärast.
Praeguseks olen ma juba reibas 37+, jee!

Loomulikult oli mul kogu aeg kuklas see, et mul on 60tunnine töönädal, mitu töötajat on ära läinud ja uutest pole veel õieti asja... Eile ma siiski ei käinud, täna ka mitte. Kusjuures üks ekstöökaaslane, kes pidi minu asemel tööle minema, tõmbas FB-s draama üles, kasutades väljendeid „Tiiu süü, et ta peab minema“ jne, siis ma lihtsalt nutsin peatäie. Ta ütles hiljem, et tegi nalja. Ma ei tea. Tõestas vähemalt, et mul on süda õige koha peal (võib-olla vahel käib ära ka).
Täna helistasin tööle, et homme ma ka veel tulla ei saa... Praegu on jälle simulandi tunne, aga jah, mul oli ju veel hommikul 39°C... Ülemus on samas nii mõistev, et vii talle või assortiikarp.

See välismaal üksi haige olek on üks kole asi. Hirrrrmus hale hakkab endast. Sõidaks või järgmise lennuga koju, aga kuhu?

Kokkuvõtteks tahan öelda: see on nii sittputs, mida ma siin praegu koos kõigi lisadega üle elan, et peaks mitte kellegagi juhtuma.

PS. Ilmad on täiesti kohutavad. Tundub, et siin on vihmane ja tuuline +8°C nagu Eestis -25°C, kui inimesed mässivad end sellistesse esemetesse nagu neil oleks jumala ükskõik, mismoodi nad välja näevad. Mitte et neil muul ajal ei oleks:)

Kaks täppi i peal

Krtu: “Uskumatu, Tiiu, paistab, et elul on Sulle ikka põnevaid üllatusi varuks. Kui mitu päeva järjest juba joppab, siis seda nimetatakse andeks. Ei tea, mis anded Sinus kõik veel peituvad.“

Kas oleks osanud seda oodata, et avastan 2012. aasta märtsikuus ja maailma teises otsas, et ma olen õnnelik. Mina – end realistiks vabandav paadunud pessimist. Huh! Seda enam, et täna on „aastapäev“. Maret läks nädal aega tagasi ära ja olen siin omapead. Kartsin seda väga, sest olen alati arvanud, et üks lähedane sõber peaks alati läheduses olema. Alguses oli küll üksik olla, uni ei tahtnud tulla, aga nüüd ei ole enam üldse hirmus.

Mu õnnetükid:
a) RUTIIN, kauaoodatud-kaunikene. Või on see meelerahu?
b) töö, mis mulle niiiiiii meeldib, ja mina meeldin tööle ka;
c) härra, kes ootamatult mu ellu tantsis, ja ei ole veel ära läinud (ka vastastikune).

Veider on see, et kui vaja halada, paiskub maailma kilomeetrite kaupa teksti; õnneuim on aga nii tunnetuslik seisund, mida on palju lihtsam väljendada nõdrameelse naeratusega.
Minu valemis on kõik nii selge ja lihtne, aga ma püüan veidi kirjutada, et mu kirjaoskus ei taanduks SMS-tasemele - kolmesõnalised laused, milles pooled on lühendid. Müstika on see, et kuidas võiks kuus saata 2500 SMSi, nagu mu telefonipakett pakub. Ma üle saja küll valmis ei toksi.

* * *
Mulle nii meeldib, et mu päevad ja nädalad on nii ühesugused, et aeg lihtsalt voolab mööda. Vahel juhtub midagi erilist – vasaku käe nimetissõrm jääb ukse vahele ja jäme nagu juustupulk või ostan 86%-lise allahindlusega coolid rihmikud, millega kunagi küll käia ei saa, sest õues on nii külm. Muide, sain jälile, miks on nii palju paljajalu või ketsides inimesi näha – kaupluste kingavalik on lausa KOHUTAV! Siin polegi ju midagi osta! Mis nende sisseostjate ajus toimub?! Mõned ilusad asjad on ka, aga maksavad hingehinda. Kuskil 200-300 NZD (1 NZD on ümmarguselt 10 krooni; jah, ma jäängi sinna krooniaega kinni). Absurd, ma läksin täiesti endast välja, kui tahtsin endale sügiseks mingeid šeffe käimasid. *****! Vot käingi sporditossudega edasi. Saite, mis tahtsite! Tõmban uued sinakashallid fliissõrmikud ka veel kätte. Ma praegu veel kaalun, kas on mõistlik panna oma nädalapalk sulejope alla:

Kuigi see ost tundub ainuõige viis näidata armastust iseenda vastu, on see esialgu ehk natuke ülejõu käiv tundeavaldus. Noh, viimased kolm päeva on täitsa inimväärne päevasoe olnud; ööd aga ei halasta – rõske sügis on kohe-kohe käes (pidin vahepeal isegi haigeks jääma, aga ei jäänud). Keegi teab, miks suvi tulemata jäi?

Tööl on endiselt huvitav. Nüüd hakkas veel austrihooaeg ka. Vahelduseks on igasugu üritusi ja kuulsaid inimesi ka. Minust on saanud kõrgema kategooria koka-groupie. Noored ägedad ja pühendunud mehed, ullallaa.

Ükspäev käis õhtust söömas Michael Meredith, kelle restoran Meredith's valiti eelmisel aastal Uus-Meremaa parimaks.
Laupäeval oli ühed pulmad jälle. Ma pidin hoolitsema pruutpaari ja ta lähikonna eest. Õnneks alles hiljem öeldi mulle, et peig oli endine Martin Bosley chef, vahepeal Londonis Gordon Ramsay juures töötanud tüüp ja nüüd Uus-Meremaal tagasi. Muuhulgas oli lauas ka Matterhorni chef. Sellised asju pean ma tõesti tagantjärgi teada saama, muidu kukuks käed aukartusest otsast ära.

Siis kui mul ükskord vaba õhtu oli, küsisin järgmine päev, et kuidas oli.
„Suvakas.Ahjaa, Martin Freeman käis söömas.“
„Kesse?“
„Näitleja. Kuidas sa ei tea?! The Hitchhiker's Guide to the Galaxy't pole näinud vä?“
„Ei ole. Kuidas ta oli?“
„Väga britt.“

Martin Freeman on vast rohkem tuntud Office'st ja Love Actually'st. Siiakanti sattus Freeman muidugi sellepärast, et mängib Bilbo Bagginsit Peter Jacksoni uutes Kääbiku-filmides.
Viimasel ajal mul ongi tunne, et ma pole näinud ühtegi filmi ega videot. Ja pole aimu ka, mis praegu popp on. Imelik tunne, aga mitte väga hea. Nagu ei jaksaks enam ajaga kaasas käia.

Esimest korda elus pakuti mulle palgatõusu, sest ma olen tubli. Arvatavasti seepärast, et uusi võetakse töötajaid ja tõepoolest – Maretil oli õigus – keegi ei guugelda ega loe päevad otsa lisa. Tunnen ennast ikka ülientusiastliku idikana, kui näen uut inimest proovipäeval ja ta ainuke küsimus on, et ei tea, kui palju töötunde saaks; tahaks palju.
Esialgu ei ole küll veel midagi juhtunud ja arvatavasti on see tõus sentides ega kata kaugeltki üürikuluauku, mis ma pärast Mareti lahkumist pean maksma. Mnjah, rikkuse kasvukõver ei ole olnud selline, nagu lootsin. Ligi pool palgast üüri alla panna on mu põhimõtete vastu.

Palju suurem uudis on aga see, et sain pühapäevad vabaks teisipäevade asemel, et ma ei pea oma eraelu elama unetundide arvelt. Viimased kuu aega olen ma sisuliselt magamata need pühapäevaõhtud ära kannatanud, aga väga lihtne pole see olnud. Seda suurem olnud kergendustunne, kui pärast suurt kiiret ja rahmeldamist saabub kuskil pärast kella kaheksat see hetk, kus ma tunnen, et kõik on lõpuks ometi kontrolli all.
Ajaa, kui keegi mind kosida tahab, siis palun ärge tehke seda kuskil restoranis või mõnes muus avalikus kohas.

Ja täppidest nii palju, et sellepärast ma olen vist Tiu ja Tiuu ja Tui, et kahe järjestikuse i täpitamine ajab välismaalase aju lühisesse.

PS. Üks naljakas nali hospitality-inimestele:

ƒ(x) walks into a bar. The barman says, "Sorry, we don't cater for functions.”

Kuidas läheb?

Tänan küsimast, mul läheb seal Martin Bosley jahtklubirestoranis täitsa hästi. Olen küll jube enesekriitiline, aga bossid on minuga rahul.
Staaži on kolm nädalat ja käin seal lausa kuus õhtut nädalas. Käiks vist seitsegi, kui restoran esmaspäeviti suletud poleks. Pärast aastast füüsilise töö pausi on 40tunnine jalulolemine ja sinna lisanduv veel mäest üles-alla rühkimine väga tervitatav nädalakoormus.

On olnud päevi, kus ma mõtlen, et küll on ikka äge ja au, et ma sain võimaluse sellises kohas töötada ja nii palju uut õppida ja kogeda. Ja ka sellised õhtuid, kus me kõik tahaks ameti maha panna ja KOHE.
Mõlemas olukorras on mul siiski meeles, et saan miinimumpalka (13,5 NZD/h).

Praeguseks tajun juba restorani rütmi ja kolleegide iseloomusid. Sissesulamine on mõnusalt sujuvaks tehtud. Nüüd juba tean, kus asjad asuvad ega pea iga detaili üle küsima. Uus-Meremaa mereelu enam ei pelga.
Vahel paneb imestama, kas ma pole juba kõiki vigu ära teinud. Ei! Igal päeval on vist oma veakvoot ja endiselt jagub veel asju, mida valesti teha. Oma osa on ka sellel, et meil on kolm erinevat inimest, kes me kolmeliikmelist ettekandmistiimi manageerivad, ja neil kõigil on erinevad nõudmised ja tõekspidamised.

Vast kõige kurnavam ongi end mitu korda päevas lollina tunda. Aga ma olen valinud selle tee, et ütlen ausalt, kui ma ei saa aru või ei tea, millega tegu. Et külaliste eest lolli olukorda sattumist vältida, üritan selle köögis üle elada. Enamasti on keelelised hädad. Amuse-bouche'id ehk isutekitajad on iga päev erinevad ja kord oli taldrikul mingi püree. Eeh, misasi? Näidatakse: apelsini ja sidruni koore alt see valge osa. Aga kuidas see kirjutatakse? Pith. Lohutan end, et vaevalt on mõne Eestisse jõudnud immigrandi tuhande esimese sõna seas „säsi“.

Vahel on lihtsalt raske omastada, et taldrikul olev plärts on vaniljevõiga keedetud krabi vanilje-suitsupaprika (ja midagi veel) polenta ja õhitud kapparitega ja näiteks valentinipäeval oli 11-käiguline menüü. Mul saab mälu täis, ausalt ka.

Kuigi külastajad suudavad iga päev mõne uue küsimusega üllatada, hindan oma toiduteadmisi heaks. Eks ma olen kõvasti vaeva ka näinud, sest alguses tundus toit nii võimatult peen ja valmistamisviisid hoomamatult võõrad. Esimesel nädalal Maret kurjustas, et keegi ei süvene sellisel määral. Aju muidugi kärssas sellest uuest informatsioonist. Vaatasin paar päeva tagasi legendaarsest Hispaania restoranist El Bullist vändatud filmi „Cooking in Progress“ ja siis ma sain ikka sutsu paremini asjadele pihta. Ega ma enne ei teadnud külmkuivatamisest ega paljudest muustki udujummigi (kurat, ise restoranide köögipoolt näinuna oli seda dokki kohati nii põnev ja valus vaadata, et oi-oi-oi; film ise aga lohises ja siis sai äkki otsa).
Muide, kui Martin Bosley's valiti mõni aasta tagasi Uus-Meremaa parimaks restoraniks, oli Ferran Adrià isiklikult Martinit õnnitlenud.

A jah, mis ma hõiskan, veinidega on see õppemaraton veel ees.

Mu töö lemmikosa on muidagi söömine ja joomine, elagu uued maitsed!

Pildimaterjaliks seekord teekond kodust tööle ehk Oriental Baysse. See on ilus.
Oriental Bay ja mitte eriti ülerahvastatud südasuvine supelrand:
Royal Port Nicholson Yacht Club: must puumaja on jahtklubi hoone, kus asub ka mu töökoht. Need värvilised paarikuurid on niiiiiiiiiii ilusad!!
Paar klõpsu mere poole ka:

* * *

Uus-Meremaa meeldib mulle väga-väga palju.
Aga kuigi olen siin olnud vaid alla kahe kuu, on selge, et kui turistina on siin igati huvitav ja hea olla, siis elanikuna (või elualustajana) mitte väga.
Ilm ei hellita ja lõhe tulude ja kulude vahel meenutab, et maailmas on mitmeid kohti, kus see palju on paremini balansis.
Uusmeremaalased meeldivad mulle ka väga-väga. Nad on siirad ja otsekohesed ja terava huumorimeelega. Hästi sõbralikud. Aitavad eksinu õige teeotsa peale ja poolitavad sinuga oma viimase nätsupadja. Ent tegelikult nad võõraid kergesti omaks ei võta.
Loen tervet hulka „Eestlane välismaal“ blogisid ja alguses imestasin, et mismoodi nad saavad paari aastaga poolteist sõpra (kellest üks elab ilmatu kaugel). Kui Austraalias oli mul terve rodu tuttavaid juba ees, siis siin mitte. Ja nii ongi.
Nii et vahel ma istun, 11 tundi Eestist ees, otsin elu mõtet ja nendin tõika, et aeg kaob, mured jäävad.
Õigupoolest on need mujal olemise hädad universaalsed üle maailma, kui arutasin asju praegu Lõuna-Aafrikas resideeruva Liisuga.
Ma ju ei saagi siin tekitada endale sõpru, kellega olen 12 aastat koos keskkoolis käinud. Töökaaslased lubasid mu eest hoolitseda, kui ma varsti siia omapead jään.

Kallid sõbrad, mõtlen teie peale palju ja igatsen teid väga-väga.