Hõk

Ei tea, mis ma siin vingusin. Vist jälle läks meelest üks elu põhitõdesid: on, nagu on, aga hullem on ikkagi veel ees.

Seda ma ka täpselt ei tea, mida ma eelmises elus väga paha tegin või tahab tööjumal mulle selgeks teha, et mul on siiski liiga palju mõistust, et olla ida-euroopa ettekandja. Igatahes lähevad mu lauad järjest keerulisemaks ja mu kannatus on juba nagu nõukaaegsete dressipükste kumm aastal 2012.

Nii, üleeile oli mul ühe uus-meremaa jõukama perekonna õhtusöök. Rikkad vanainimesed kipuvad olema väga ekstsentrilised. Eriti, kui neil on suur kogus veini sees. Sellises olukorras on tunne, et 18 inimese kantseldamiseks on mul umbes viis kätt puudu. Sama hästi võiks ma sõime mänguväljakul oma fine diningut teha.

Hmm, uus päev, uued väljakutsed. Hea, et mul mingit ettenägemisvõimet pole. Olen alati mõelnud, et õuduste õudus, kui mulle satuks toidukriitikud. Täna hommikul ma arvan, et mis seal ikka, nad on arvatavasti siiski tsiviliseeritud inimesed. Sest eile õhtul koorus järjekordne üllatusmuna - kamp noori hüperaktiivseid ameerika pilukaid. Saabusid eri ajal, tellisid täiesti suvaliselt suvalisi asju ja tahtsid neid siis kohe, käisid ära, tellisid veel ja küsisid viis korda, et mis seis on ja kas seda ja seda ka saab. Pildistasid kõike ja kõiki ja olid nonstop telefoniga Facebookis. Kaks maailma, mis mitte kuidagi ei mätšinud: laual on Riedeli klaasid ja jah, kahjuks ei tule kraanist Fantat ja Sprite'i. Õigupoolest polnud keegi neist ju sihilikult pahatahtlik, aga tulemuseks oli kaos, mis ajas restorani rütmi sassi. See ei ole siin mu viljakas kujutlusvõime, et endale kaastunnet kerjata. Me ülemkelner, kes paratamatult pidi ka sekkuma, ütles, et see on ikka üle aegade kõige kaootilisem tellimus ja pakkus nende kannatuste eest vaba päeva. Omavahel öeldes võtab siuke paaritunnine solgutamine su emotsionaalselt ribadeks.

Lõpuks tuli seda seltskonda ohjeldama me omanik. Kartsin, et ta hakkab karjuma, sest nende noorte käitumine oli ühe viisaka toitlustusasutuse jaoks väga solvav, aga ta enesevalitsemisvõime on imetlusväärne.
Õhtu lõpuks nirises mul kaks pisarat ka, kui pea ära pöörasin.

Keda huvitab, siis peikakandidaat läks vahepeal levist välja. Sõna otseses mõttes ja nüüd otsustasin, et kaudses ka. Sest ikka üldse ei lähe need asjad nii, nagu minu ideaalplaan ette näeb. Mis ei ole nüüd muidugi mingi uudis. SMS-kaugsuhe ja täitumata ootused söövad sisikonna seest. Kuskil on ju piir, kui palju endale vabatahtlikult haiget (lasta) teha. Isegi arst imestas, et mul on nii kõrge valulävi. Ent see piir tuli kätte. Võib-olla olen ma praegu liiga üksik, et selgelt mõelda ja muidugi olen liiga eit, et kõik tagasi olematuks mõelda, aga hakkan selle nimel nüüd oma ajusid töötlema.

Ja mul on peas Antonio hääl: "Tiiu, ükski mees ei ole väärt su pisaraid."


Miks mul on tunne, et mul ikka üldse ei vea?
Tahan koju.

P.S. Meenub, et ma olen ju ikkagi sotsioloog ja minu asi on kergekäelisi üldistusi teha. Nimelt ei pruugi asi üldse minus olla. Uus-Meremaa on armastusväärne, aga millegipärast võib ta sind iga kell ebaõnnejadasse aheldada. Igatahes paneb ta sind proovile. Üks kirjatükk on soolas.