Sammas

Vahepeal on palju vett merre voolanud. Palju. PALJU. Kõigepealt olin haige. Vist läks meelest ära, et pill tuleb pika ilu peale. Ja no see oli ikka väga suur pill. Mu fototapeedivaate taevas, meri ja mäed muutusid ühtviisi halliks. Kaldusin kurvameelsusesse. Hakkasin inimpõlguriks, kes ei tahtnud mitte kedagi näha peale ühe, keda ka ei näinud. Ma ei saanud aru, kuidas õnn pöördub ühtäkki ebaõnneks ja miks seda kõike vaja on. Vahel nutsin töölt koju minnes, et keegi mind seal ei oota.

Tööle ma läksin muidugi natuke liiga vara, keha ja vaim olid selleks veel liiga räsitud. Pärast 14-tunnist jalulolemist valutas keha kaks päeva.
Tööl on viimasel ajal kõva-kõva tamp peal, sest ühtäkki olen ma üks vanimatest olijatest ja peale mänekate ainuke täiskohaga töötaja. 27. jaanuaril ju alles alustasin seal restoranis ja juba 14. märtsil koolitasin uusi inimesi. See käis ikka küll kiiresti. Mul endalgi võiks veel olla rinnas kuldne märk kirjaga „ÕPILANE“.

Uute inimeste start mõjus mulle väga hästi. Sain aru, et ma tõesti olen töökas ja asjalik. Võiks isegi direktor olla. Miks mu enesekindlus nii madal on?!
Nantua ja vichyssoise ja muud plögad ei aja mul enam pead sassi, kuid toidust on hetkel kerge küllastumus. Isegi toidublogid väsitavad. Vaatan hoopiski moeblogisid, käies ise viigipükste ja botastega. Peaks minema kuskile küla peale kaalu otsima. Ostsin endale umbes kolm nädalat tagasi uued tööpüksid, sest vanad ei seisnud enam üleval. Ja nüüd on need uued ka suureks jäänud. Veniviikarid või?
Füüsilise töö võlu, et ma jooksen ja tassin ˃ 40 tundi tundi nädalas ega pea muretsema, kas ma jõuan neli korda trennis käia. Hea, et tööl peab nii kaetud olema, muidu imetleks kogu aeg oma lihaseid.

„Sa oled tugev naine.“
„Misasja?!“
„Mõtle kas või selle peale, et 90%... Eee... Kolm naist sajast tuleks praegu siit mäest üles. Mõni ime, et sul nii ilusad jalad on.“

* * *
Viimasel ajal olen ma korduvalt mõelnud: „Jumal, kes sa oled taevas, palun saada mulle normaalseid laudu.“
Millegipärast arvatakse tööl, et ma olen siuke “high-end fine dining” ettekandja ja tohutult kannatlik.

„Nii, ma annan sulle selle Kanada suursaadiku laua. Ma tean, et sa ei tee mulle häbi. Neile on vaja sellist traditsioonilist euroopa teenindust.“
Mul lähevad silma üsna suureks, et mismoodi see veel käib.
„Sa oled ju Euroopast?!“

Jah, ma saan enda kaela VIPid, suursaadikud, ministrid, ametlikud delegatsioonid ja muud (sita)pead. Vabandan väga, ma ei taha oma külalistest halvasti arvata, aga need inimesed ei käitu alati ilusti ja peavad end paremaks. Eks muidugi mõistan, et eile oli golfirajal nii külm tuul ja pärast rasedust on su suurimad vaenlased süsivesikud. Ajaa, muidugi ära kuula, mis räägin, ega loe menüüd – telli lihtsalt praekala.

Üritan aru saada, mida mu umbhispaaniakeelne tšiili härra nõuab.
„Mitut keelt sa õieti oskadki?“ küsib mänekas pärast.

Ja siis kui tundub, et mul on normaalsed lauad, on tegu gluten free veganiga või antakse visiitkaart, kus on kirjas, et olen taimetoitlane, kes ei saa süüa piimatooteid ja veel kümmet asja.
Vahel mulle tundub, et mul on erilahenduste organiseerimises juba must vöö, ausalt.

Üksõhtu oli mul kaheksane laud. Siuh-säuh, rutiinne menüüd-vesi-sai. Kaks inimest lahkus sõnagi lausumata. „Sul oli nii kuri nägu peas,“ seletasid teised. See oli muidugi peen huumor, aga ma olin niigi emotsionaalne vare. Ajah, menüü ei sobinud.

Teinekord oli jälle teistpidi, ma ise tahtsin ära jalutada. Mul oli Uus-Meremaa kaitsejõudude laud, neil olid kõrged ameerika sõjardid külas. Õhk oli testosteroonist tiine ja aukülaline oli nagu Barbie ja Keni Ken. Rääkis muga Tallinnast ja saksa keeles ja teised onud viskasid ka silma. Omanik käskis minna ja öelda, et ma olin Eesti Playboys märts. No ja siis ütles Martin, et ei kujuta ette, et kui palju inimesi need mehed on tapnud. Mul läks süda pahaks. „Mis sa arvasid, et nad käivad üleujutuste ajal katusele lõksu jäänud inimesi päästmas või?“

Mu uus bestikas on aga Singapuri ülemkomissar (High Commissioner). Tervitab juba nime- ja kättpidi. Teenindusprotsess on muidugi alati selline, et ma ei saa aru, mis ta peas toimub.

Pikale venib see jutt, a mul on iga õhtu väga värvikaid isiksusi - maailma kõige südamlikum vestlus härraga, kes lasi klaasikese jaoks avada 180-taalase veini; sõna otseses mõttes hull teadlane, kel ka lõpuks jutt ei tahtnud lõppeda. Eks see mu veider aktsent on see konks, mille kõik koos esimese veinisõõmuga alla neelavad.

Eestit ja Tallinna teavad eranditult kõik, paljud on Eestis käinud, mõni on plaaninud kinnisvara osta - vot siuke on mu klientuur. Keskmisest kõvasti haritum, rikkam, laiema joonega nagu Sydneyski. Nii ma siin kaagutan neile takka, räägin lisa, vahel õpetan eesti keeltki... Välisministeerium võiks mulle tõesti iga kuu mingi kopika kanda selle igaõhtuse teavitustöö eest, see on ausalt öeldes jube kurnav. Samas ise olen ma siukse tee valinud...

Eile oli mul selline Borati kõnepruugiga vanakooli slaavi karu perega. „Where are my potatoes???“ ja „Okey-dokey, meat was good!!!“. Kui küsisin, et kust nad täpselt pärit on, kõmatati: „From Eastern Europe like you!!!“
Mu töökaaslane ei saanud ka naeru pidama, tõesti, väga vähe oli meil ühist. Aga Moldovast olid nad.

Pikale läheb see jutt, väga pikale, aga seda veel töö kohta, et ma sain lõpuks ometi pihta, kuidas sealse masinaga ideaalset piima vahustada kohvi peale. See teeb mind õnnelikuks.

* * *
Ilus nädal oli siin. Vaikne, suvesoe ja päikest täis. Eile oli meil kesköine pidulik istumine brasiilia toidu, Caipirinha ja ohtra punase veiniga - ühe brasiillannast kokapreili viimane tööpäev. Kõvasti köögijutte.
Hästi südamliku pöörde võttis see õhtu. Valisin Youtube'ist oma lemmiklugusid („Tiiu, mine pane mussi, siis me saame öelda, et sul on nii sitt maitse!“).

Ülemus teab, et mul on viimasel ajal väga raske olnud, välimusest on muidugi seda näha ka. Palusin, et äkki ma saan lihavõttenädalavahetuse vabaks, et oma elu natuke korda seada... Ja imekombel ongi mul minipuhkus reedest teisipäeva õhtuni.
Olen selle üle siiralt tänulik, see on suur asi mu jaoks praegu.
„Sisetunne ütleb, et teil läheb hästi,“ lisas mu ülemus.
„Aah, aitäh, mul on niii hea meel.“
„Meie, uusmeremaalased, hoolime üksteisest,“ naeratas ta vaikselt.

Sel hetkel püstitasin oma südamesse samba Uus-Meremaa inimeste auks.

Koju jalutasin seitsme ajal, kella keerati ka ju kahe paiku. Mul juba on see väike viga küljes, et kui juba läheb, siis läheb väga pikale. Kuna ma juba olen nii kannatlik nagu ma olen, siis elan üle, et 20 minuti asemel jõuan koju 7 tunni pärast. Sama tunne, mis oli pühapäeva hommikuti kella kümne ajal nr 23 bussis loksuda. Siin ma olen sunnitud elama rikaste linnaosas, kus polegi ühistransporti sel ajal, kui mul vaja käia. Rikastel on auto ja takso. Ma käin jala isegi siis, kui järvena laiuvad lombid on üle botase ääre. See selleks.

Jalutasin mööda mere äärt inimesega, keda ma nägin teist korda elus.
Paljajalu. Poole mäe peal istusime maha, vaatasime öist Wellingtoni. Wellington on ilus. Meeletult ilus. Kui on soe ja tuul ei puhu nagu eile. Rääkisime väga tõsistest asjadest. Viimasel ajal olen ma palju mõelnud usaldusest ja seda usaldust on olnud palju. See teeb mind ka õnnelikuks, isegi õnnelikumaks kui ideaalne piimavaht.

* * *
Vahel on hommikud õhtust targemad:
P.S. Andres T tahtis pilte... inimestest. Pilte pole, inimesi on.