Tuleb tunnistada, et ma ei ole küll ühtegi nende laulu kuulnud, aga ajaraiskamissait Daily Mail on mind kursis hoidnud Harry Stylesi ja temast sada aasta vanema Caroline Flacki romansiga, mis on palju rohkem minu ala.
See selleks.
Tööl esitasin reedel lahkumisavalduse. Mul ei tule küll ette, et oleksin ühelegi lepingule alla kirjutanud, aga tundub, et kõik käib siiski viisakalt nagu täiskohaga töötaja puhul: palgalehe peal tiksub puhkuseraha ja riigipühal ei tööta, aga raha saan ikkagi kaheksa tunni eest, kuigi mu tööõhtud on üliharva nii pikad. Meeldivalt sotisaalturvaline võrreldes austraalia casuali-põlvega (kui raha peale ei mõtle!).
Igatahes kaks nädalat enne viimast tööpäeva pidin esitama lahkumisavalduse. Siin välismaal on see natuke teistmoodi. Ei pea pead murdma, kuidas see lakooniline „Palun vabastada mind...“ A4-le kunstipäraselt ära laotada, vaid midagi ilusat tuleb ka öelda.
Tänasin südamest selle võimaluse ja kogemuste eest ning ütlesin, et see on mu lemmiktöökoht läbi aegade. Sulatõsi. Ma ei ole endiselt ladusalt valetama õppinud.
Näiteks neljapäeval oli hirmus vaikne, nii et olin tööl vaid kolm tundi ja kui ma suunasin kogu ajutegevuse sellele, et kuhu suure näljaga sööma minna, kuulsin: "Ma lasin su õhtusöögi varem valmis teha."
Rahamured kukil, pole neil millegipärast siin kombeks helistada, et ära täna tule, kuigi oli teada, et graafikus on ülemäära palju tööjõudu. Tegin baaris nii suure puhastuse, et kiita sain ka, ja kleepisin köögis pühapäevase turu tarbeks salatikastmepudelitele silte peale, sest ühtegi lauda mul teenindamiseks ei jätkunud.
Sous-chef: „Noh, huvitav töö või mis...“
Mina: „Mulle päriselt ka meeldib neid silte kleepida.“
Sous-chef: „Ah, õigus küll, sul on need hullud lauad ju alati.“
Noh, ma olen ikka vahel nagu mustlane mädas, kui mul on inimene, kes peab ennast veeganiks... ja sööb kala ka. Hm...väikseks koguses või ja piim on ka okei.... Siis on küll nii, et kurat, mees, otsusta ära, kes sa oled. Ja siis ma pendeldan laua ja köögi vahet nagu närvivapustuse äärel projektijuht.
Eelmine nädal oli imekombel täitsa nitšekas. Uudiskünnise ületas ainult mu teisipäevaõhtune õllelaud. Ärikohtumine. Nii, kolm kiivi härrat ja kaks hiina prouat, kellest üks ei rääkinud sõnagi inglise keelt, aga see-eest jõi (toa)sooja õlut. See teine proua rääkis inglise keelt, aga õlut eriti joonud. Mehed aga jõid väga palju õlut, paar sekundit ja klaas põhjani tühi. Järgmine ring! Meil ei ole muidugi mingi õllekas ja needki õlled on külmikus. Aga kui inimesed soovivad prassida, no palun. Ligi 40 õlut, olin sisuliselt täiskohaga kallaja. Siis klaasidega lauda, tühjadega tagasi ja uuesti ja uuesti.
Mingil hetkel hakkasid nad ükshaaval ütlema, et ära teda kuula ja tee nii nagu mina ütlen. Ainus võimalus joobeastet kontrolli all hoida, oli uute õlledega venitada. Pealegi on ju mul palju muud ka teha. Kes asiaatidega kokku puutunud, teab, mis liigutusi siis sealt lauast tulema hakkab. Nüri, mul pidi JÄLLE kannatus katkema. Ja jällegi polnud nad ei pahatahtlikud ega labased, lihtsalt väga ülemeelikult lõõpivad ja oma kaanimiskiiruse tõttu tülikad, kuni ühel prouadest hakkas fookus juba vääääga hajuma. Ära minnes ütles üks mees: "Teenindus oli väga aeglane." Ma ei tea, kas ta üritas peent huumorit visata, aga tõsi ta oli.
Laupäeval järgisin tarkusetera, mille karvavarvas Jaanus T on mulle pealuu sisse tagunud: pohmellis tuleb olla tööandja raha eest. Kahjuks tuleb tunnistada, et see käis mul seekord natuke üle jõu.
Mul on uus kolleeg, Kanada poiss, kellega on mul päris palju ühist: Austraalia kogemusega välismaalased, kellel see kiivi värk vahel päris kõvasti juhtme kokku ajab.
Ta on siin olnud vähem kui mina ja murrab veel agaralt pead, mis pagana tunne oleks olla kiivi ja elada nii väiksel maal kuskil karup****s. A võin kihla vedada, et ta on liiga Prada selleks, et seda üldse kunagi mõistaks.
Igatahes läksime me pärast tööd dringile ja tulemus oli selline, et järgmisel päeval suutsin ma vaevu ringi komberdada. Käsi südamel, peaaegu nii halb on mul tööl olla olnud ainult üks kord Päevalehe ajal. Laupäevane aga ületas kõik! Kui kontoris saad oma toolis kössitada ja pea lauale toestada, siis restoranibisnes tähendab rabelemist, suhtlemist ja toiduhaisu. Naeratasin ja oksendasin siis vaheldumisi. Mul oli muidugi piinlik siuke kalts olla. Aga... ma olen ju Uus-Meremaal, pohmell pole siin midagi häbiväärset.
Nagu kinoskäigu puhul pole oluline film, vaid kaaslane, oli peamine küsimus: kellega?!
„Hm, väga hea et inimesed pärast tööd sotsialiseeruvad.“ See oli öeldud igasuguse irooniata. “Kas ta on gei?“
Ja kuulsin seda küsimust veel kolm korda. Ei, ta ei ole.
Võõrutus peigmehekandidaadist kulgeb üsna edukalt. Eidele kohaselt kirjutasin talle pika selgituskirja, aga väga faktipõhise nagu eitedele kombeks pole. Nelja päeva pärast sain vastuse, ajas käed värisema, kuid pisaraid palgeile ei toonud. Selgus majas. Sõnumeid ei saada isegi veinise peaga. Aeg-ajalt lööb tuul terve mõistuse, kurbuse, üksinduse ja iha balansist välja, aga enda arust olen ikkagi väga tubli ja ootan nüüd geograafilist eemaldumist siit.
Selle meestekeskse postituse lõpuks tuli meelde, et ma käisin Westpacis pangakontot avamas ja kaarti taotlemas. See oli jällegi siinse sundimatu asjaajamiskultuuri musternäidis.
Andsin tellerile oma passi - tüüp hakkas mu nime nähes ja välja öeldes lihtsalt valjusti naerma.
Edasi suunas ta mind staažikana kolleegi juurde, paludes luba ka ise sinna jääda. Nagu kahe mehega deidil - üks noorem kui teine - ja vastad küsimustele ja kõik on cool ja awesome. Kumbki neist polnud hommikul pead pesnud, padjasasine pangakogemus pani omakorda mind itsitama. "See you around," ütlesid nad lõpuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar