Feihoa-hooaeg

Pühapäev on turupäev. Kui avastasin, et hiinlased pakivad oma kollase kastimajanduse kokku alles kell kaks päeval, üritan selleks ajaks ikka üles saada ja all-linna minna ning nädala juurikavaru kokku osta. Hinnad on kuni kolm korda soodsamad kui kõrval asuvas supermarketis. Kuna tööl toidetakse mind külluslikult kala ja lihaga, olengi kodus peamiselt juur- ja puuviljade peal.
Kogu see toiduteema on mul äärmiselt sundmõtestatud praegu, tuleb tunnistada. Et sai on paha ja öösel söömine on paha ja kiirtoit on paha ja pikad toidupausid on pahad. Ja mu lemmikriiulivahe poes on küpsised ja nüüd ma leidsin need imehead miniekläärid ka üles... Süümepiinade üledoos! Teadlikult ei osta, sest muidu ma söön need kõik korraga ära ja siis ma olen jälle paks.

Siinsest kehaideaalist olen ma järjest kaugenemas.
Me restorani omanik: "Tiiu, sul on püksirihmaga midagi valesti."
Mina: "Ei ole, need püksid on lihtsalt suured." 
Me kalavarustaja-proua: "Asi ei ole pükstes, sul ei ole ju puusi!"

Aga turule...

Mõistlik ongi enne sulgemist minna, hea rahulik.

Lillemutid on ka alati kohal nagu viis kopikat. Buketid keeratakse ajalehepaberisse.

Juurikla kõrval on toidutänav, kus näljaste ja  pohmelliste turuliste röömuks esindatud maailma rahvaste köök (empanadad, rotid, kebabid, pitsad jne) kogu oma rasvas.
Üle platsi asuvas hoones on hommikul ka gurmeeturg. Me restoran pakub rikastele siirupit, kastmeid, pardikoibasid, filotaignakorvikesi muna ja singiga ja selliseid asju.

Ja jälle turule...
Praegune hittvili on feihoa. Ole sa tänatud, Keelevara, kõike sa ka tead! Ma näiteks eriti ei teadnudki sellise asja olemasolust, aga hetkel on see Uus-Meremaal esiletis.

Wikipedia teada kasvab feihoa Lõuna-Brasiilias, Ida-Paraguais, Uruguais ja Põhja-Argentiinas. Millegipärast on feihoa väga levinud ka Uus-Meremaal. Aga no siin vohab muidugi kõiksugu igihaljas lausa mühinal.
Feihoa vili on kanamunasuurune ja sööd nagu kiivit: noaga pooleks ja siis lusikaga.
Maitse on magus/lilleline, sarnanedes väidetavalt guaavale. Ma ei tea, feihoad ei maitse mulle üldse, guaavamarjad on samas mõnsad.
Ja selline on feihoa sisemine ilu koos gastronoomilis-fotogeenilise kressiõiega:

Nagu teada, on Uus-Meremaal kõik väga kiivi - inimesed ja linnud ja puuviljad.  Nii puutusin ma siin esimest korda kokku ka kuldsete kiividega. Need on niiöelda tavalistest kiividest suuremad ja pikerguse kujuga.

Viljaliha on kuldne ja magus. Mmmm kui  hea!