Mida ma Norras sõin

Näljane räägib ju ikka leivast ja nii ma mõtlesin, et panen kirja neli toredat toidukohta, kuhu ma sööma sattusin. See mõte tundus hea selle hetkeni, kui ma hämaras tehtud pildid üle vaatasin. Aga kui ma neid maitseid meenutan, on see ikkagi üks väga hea mõte.

Café Engebret
(Bankplassen 1, Oslo)
1857. aastal avatud Café Engebret on Oslo vanim restoran, mille püsikundede hulka on kuulunud sellised nimed nagu Ibsen, Grieg ja Munch. Ehkki norrakate künkad, lambad ja ladna olek lennutasid selle maa mu südames Uus-Meremaa 2-ks, saaksid kiivid ilmselt südari, mis numbritega Norras asjade vanust väljendatakse.
Ja veelgi südamlikum ja täiesti ootamatu fakt – seltskondlik vestlus võõrustajaga Sääretirbist ja sellest, mis Reigi pastoraadist saanud on. Sellele mõttele suppi ja kooki peale – küll maailm on ikka üks mõnus koht!

Kreemine kalasupp (149 NOK - eurohinna saab ümmarguselt 10ga jagades).

Panin mõned hinnad ka huvi pärast juurde – kes ei teaks, et Norras on suvaputkas 500eegised burgerid ja oma konserv ja vortsijupp peaks kotis olema.

Ekebergrestauranten
(Kongsveien 15, Oslo)
Ekebergrestauranten asub mäe otsas, nii et avaneb uhke vaade Oslo fjordile ja linnale (eriti ilus veel pimedas). Enne sööki saab end õues Ekebergi skulptuuripargis ära väsitada. Meie Norras viibimisele vägagi sobivalt eksponeeritakse seal peamiselt naistest inspireeritud kujusid. Koht on kuulus ka selle poolest, et seal jalutas Edvard Munch. Tema „Karje“ taustal olev vaade on vaadatud just Ekebergi mäe otsast.

Restoranis oli üllataval kombel ka esmaspäeva õhtul täismaja. Tundus selline sobilik valik tähtsamateks koosviibimisteks ja külaliste võõrustamiseks. Teenindus oli vilunult täpne ja tähelepanelik. Vägagi nauditav.
Mulle ikka meeldib see set-menüüde ootamatus ja konkreetsus – sööd seda, mida pakutakse. Väga tõenäoliselt seda, mida ise kunagi ei telliks. Meie kolm käiku maksis 650 NOK + mätšitud veinid.
Eelroog bisque fotovooru ei läbinud. Hoogne ettekandja oli taldriku ääres ka täis loksutanud; ma oleks peakoka käest tappa saanud sellise lohakuse pärast. Kakaone mekk tekitas mu lauakaaslastes desserdi kahtluse, üldiselt oli lihtsalt hasart leida supi sees need lisad, mis seal pidid olema nagu näiteks tilk hernepüreed.

Pearoaks toodud hirveliha – hea-hea! Pastinaagipüree, suitsused rooskapsad... Tõesti hea, frititud kartulikook oli siiski too much.

Mustsõstra-šokolaadi marquise (maakeeli kook) kookose-laimi jäätisega.

Cafe Elias (Elias mat & sånt)
(Kristian Augusts gate 14)
Võõras linnas üksi sööma minek oli palju valutum, kui ma kartsin. No kogu keha muidugi valutas matkast ja pea oli palavikust paks, a sööma ju pidi.

Valisin välja Eliase, mida mõnes kommentaaris peeti mõttetult kalliks. Aga vähemasti norra toit ja asukoht mu säästukuubikust mõne minuti kaugusel. Sellise hellitusnime panin oma Thon Hotel Munchi toale. Nats ehk ülekohtune, aken ju oli (kuigi selleni libistamiseks pidi jälgima, et telekat seina peale maha ei tõmba) ning Lillehammeri hotellituba oli veel väiksem. Ma olen küll aastaid hästi hakkama saanud umbes ruutmeetrises hunnikus, aga praegu on mu madrats nii suur, et üheinimesevoodis enam uni küll ei mahtunud peale tulema.
Eliase menüüst valisin välja tursa (229 NOK). Kala oli tuim ja kummine ning hämara toa ja nohuse maitsemeelega võis selle wokitud köögiviljadega sassi ajada. A noh, üle kõige käis ikkagi päikesekuivatatud tomati-kappari-oliivi-oliivi-sibula plöga mekk. Kõike liiga palju. Isu vähendas hirm, et nii ei jäägi ju ruumi magustoidule, mida tahtsin proovida.
Ettekandja oli rääkis mulle köögist pool portsu välja. Traditsiooniline norra magustoit trollkrem ehk munavalgest, pohladest ja suhkrust koosnev hapukas vaht, mida tasakaalustas magus kaeraküpsis (99 NOK). Mulle pohlad väga meeldivad ja oi kuidas tekkis tahtmine kohe pohlale minna.

Vaata trollivahu retsepti SIIT.

Trollkrem ehk pohlavaht.

Sjøhuset
(Østre Strandgate 12 A, Kristiansand)
Minu komandeeringusse mahtus kokku kolm linna. Viimasena Lõuna-Norra linnake Kristansand, millest kohe õhkus, kui mõnus on seal suvel. Noorusliku vaibiga, erinevalt veidi raskemeelsena mõjunud Lillehammerist. Mereõhk äkki?

Sõime õhtust Sjøhusetis (Meremaja), õdusas klaasseintega osas. Norrakatel on muidugi küünlad igal pool (ka metsaonnis) ja kogu aeg (ka hommikusöögilaual).
Sjøhuseti serveerimise kiirus oli üsna ulmeline. Tahaks öelda, et käik ja tund, aga neljas tund kulus meil seal veel. Lõpuks ma ei jaksanudki enam mõelda, et olen väsinud. Vestlused olid ka huvitavad.
Peab aga ütlema, et köögis oli hea päev – nii kuningkrabi kui merikurat olid maitseelamused, kuigi ma jääksin eriarvamusele umbes kõige muu suhtes, mis samuti taldrikule pandud oli.
Ploomikook rosmariinijäätisega maitses mega! Küll on ikka hea kodu-Eesti sooja šokolaadikoogi ja brüleekreemi valitsemisalast väljas olla. Ja (taas)avastada, kui palju võimalusi pakub koogi ja jäätise kombo.

Eelroaks kuningkrabi.

Pearoaks merikurat.

Ploomikook jäätise, õigemini jäätiseloiguga.

Kolm käiku degustatsioonimenüüst maksis 545 NOK.

Lähetus Norra kuningriiki

Aasta algas küll tohutu entukaga, et minust saab kuulus reisiblogija, kuid reaalsus on see,
Nepaali muljed on siiani pooleli, märkmik kadunud ja mälu tuhmunud. Isegi talvised Helsingi-elamused on sorteerimata. No jõudu mulle!
Nepaal oli üldse päris raske katsumus. Lõpetasin just artikli iseendaga olemisest ja sinna läks kirja, et kontakt sellega, mida sa parajasti teed, laeb patareisid ja tekitab õnnetunnet. Ja et uuringud on tõestanud, et hetkes viibivad inimesed on õnnelikumad. Nepaalis olin ma üsna vähe õnnelik, sest see aeg läks suuresti ikka minevikujamade klaarimise või tulevase vallandamise nahka (ise mõtlesin asju välja ja kummaski liinis ei ole tänaseks arenguid). Tagantjärgi on aus hetkeemotsioon ka kadunud, mille pealt kirjutada. See-eest kultuurikiht on õhuke, maailma aasjadest suurt ei tea ja häbi pealiskaudsuse pärast, kuigi ma siin suvel lugesin Nepaalist ja budismist lausa raamatuid. A noh, pildid on nii ilusad, kavatsen neid ikka jõudumööda avaldada.

Siiski on saatus mu vastu armuline – püstolreporter Oga lendab homme Norrasse!

Mul pea nagunii kogu aeg mõtleb ja nii mõnus on seda reisiplaneerimiseks kasutada. On esinenud tagasilööke.
Jooksutoss hõõrus mu jalga augu (ilmselt mittesihtotsarbelise kasutuse töttu reedel öösel). iPhone'il ilmutas end wi-fi-tõrksuse tüüpviga, millest ma üritasin käepäraste vahenditega jagu saada, aga tegelikult ei paranda seda isegi Mati Mobiiliäri. Orienteerumishälvik käis eile Google mapis oma reisi läbi ja screenshottis kaarte. Üldse pole tervis päris korras nagu Norras. Loodan, et psüühika peab vastu, kui ma nädal aega instasse midagi panna ei saa.

Krediitkaarti käisin nädala eest Swedbankis küsimas. Vanakooli inimesena läksin ikka kontorisse kohale, et ikka kindel oleks kõik. Mnjaa. Kui te peate pangas 40 minutit telleri juurde pääsu ootama, siis rahunege, äkki on telleril parajasti jumalasõna levitamine pooleli.
Mul nii juhtus. Alguses oli nagu alati, tutvustati kaartide võimalusi ja et ma võiks autolaenu võtta („Siin ikka käib neid, kes tahavad oma geelküünte värvi Lexust osta. Vana küll, aga ikkagi Lexus!“) ja siis elu- ja traumakindlustuse võtta („Pereisa hobiks driftimine ja elukindlustust polegi! Meil ka siin käib ikka igasuguseid hulle. Narkojoobes miljonärid nõuavad raha ja nii.“).
Algul paar arglikku vihjet taevamineku kohta ja siis jõudis jutt juba sujuvalt selleni, et ega ainult kindlustusest piisa. Palvetama peaks ka.
Tundus mulle kummaline, aga aega tegelikult ju oli ja huvitav ka. Äkki tõesti selline müügistrateegia toimib? Vahepeal pandi pank kinni, aga jutt küll kinni ei jäänud. Lõpuks hakkas mul juba kõht väga tühjaks minema. Olin pangas ligi kaks tundi. Leppisime kokku, et esmaspäeval tulen kaardile järele.
Ja mis seal selgus? Et jumala abiga saadetavat see mulle hoopis koju millalgi. Selgituseks: „Väänasin ja väänasin, et kontor panna, aga ju siis ikka ei jäänud.“ No ma ei tea, kui see kohe juba teada oli... Nüüd polevat muud teha kui oodata ja loota. Pealegi olevat mu reis ju nii lühike, tagasi tulles on kindlasti kohal. Tra! Olin väga pettunud. Ma isegi ei mäleta, millal mul viimati krediitkaart oli ja see on ju korraliku kapitalistliku ühiskonna liikme tunnus. Ja ma ei teinud ju seda ka tegemisrõõmust, vaid Norrasse kaasavõtmiseks. Pole ammu nii kallis kohas käinud ja mine sa tea.
Piletid läksid sama kalliks kui Nepaali lend (Estonian Airiga Oslosse, rongiga Lillehammeris, vahepeal ka SASiga Kristiansandis).
Tegelikult on lähen ma Norrasse kuningriigi kutsel ja nemad hoolitsevad mu eest lahkelt.
See õnnetu kaart jõudis ikkagi kohale täna. Pank saatis teeninduse/sõpradele soovitamise tagasiside vormi ka ja mul ei jäänud muud üle, kui lisasin neile keskmise arvutamiseks ühe ümmarguse nulli. Hea tunne ei ole, aga teisiti ka ei saanud. Kuskil on piir.

Norras käisin ma viimati üle 20 aasta tagasi. Olen väga elevil. Kuigi orginiseerijaks on Norra saatkond, olen ma juba kevadest saati ise ka sellega seotud olnud. Kas see ongi selline põhjamaine organiseerimiskultuur? Soome Nordic Bloggers' Experience'iga oli sama - nagu ise peaks otsustama, ilge aur ja infot üle pea. Lõpuks oleksid nagu ise kõik paika loksutanud, aga tegelikult on sealt taga ikkagi kellegi teise töö. Suurepärane. Ei saa pärast midagi vinguda – ise oled oma õnne sepp olnud.

Trikakaks teeb seekordse mineku asjaolu, et tegu on esimeses osas seljakoti-, teises osas aga kohvrireisiga. Ehk siis algul kolmepäevane matk sooja ja külmaga (Alvdal Vestfjell ja Sølnklettten) ning pärast tervisedirektoraadi soolise võrdõiguslikkusse ja lähisuhtevägivalla teemalised kohtumised linnas.
Lõpuks pidin väga raske südamega valima seljakoti ja daamilikkuse vahel. Teate isegi, kumb võitis, aga lohutan end, et ajakirjanikele on palju rohkem lubatud kui teistele.

Igatahes oli väga mõnus oma matkariided kapist välja kiskuda (mm, fliis, maailma koledam riideese, aga nii praktiline!), pesin koti puhtaks, jalutasin saapaid ja jopet. Viis aastat tagasi poleks ma kindlasti arvanud, et mu pakkimisnimekirjas hakkab kunagi troonima soe pesu.  Jah, aga jällegi raske uskuda, et kunagi läksin ma käsipagasiga kaheaastasele reisile.
Täna kohtusin ülisümpaatsete sotsiaalministeeriumi ametnikega, kes esmaspäeval liituvad. Sain palju looideid ja aimu, et programm on väga hästi ja mugavalt koostatud. Lisasin FBs sõbraks ka Lillehammeri turismipealiku, kes peaks mulle isegi keset ööd rongi vastu tulema ja tahab juba väga mägesid näitada ja Breisjøsæterisse magama viia. Samal ajal räägib minu lemmikreisiplaneerija juba Põhja-Indiast.