Hiidlasest kasvab kosmopoliit: Mida ma Norras sõin

Näljane räägib ju ikka leivast ja nii ma mõtlesin, et panen kirja neli toredat toidukohta, kuhu ma sööma sattusin. See mõte tundus hea selle hetkeni, kui ma hämaras tehtud pildid üle vaatasin. Aga kui ma neid maitseid meenutan, on see ikkagi üks väga hea mõte.

Café Engebret
(Bankplassen 1, Oslo)
1857. aastal avatud Café Engebret on Oslo vanim restoran, mille püsikundede hulka on kuulunud sellised nimed nagu Ibsen, Grieg ja Munch. Ehkki norrakate künkad, lambad ja ladna olek lennutasid selle maa mu südames Uus-Meremaa 2-ks, saaksid kiivid ilmselt südari, mis numbritega Norras asjade vanust väljendatakse.
Ja veelgi südamlikum ja täiesti ootamatu fakt – seltskondlik vestlus võõrustajaga Sääretirbist ja sellest, mis Reigi pastoraadist saanud on. Sellele mõttele suppi ja kooki peale – küll maailm on ikka üks mõnus koht!

Kreemine kalasupp (149 NOK - eurohinna saab ümmarguselt 10ga jagades).

Panin mõned hinnad ka huvi pärast juurde – kes ei teaks, et Norras on suvaputkas 500eegised burgerid ja oma konserv ja vortsijupp peaks kotis olema.

Ekebergrestauranten
(Kongsveien 15, Oslo)
Ekebergrestauranten asub mäe otsas, nii et avaneb uhke vaade Oslo fjordile ja linnale (eriti ilus veel pimedas). Enne sööki saab end õues Ekebergi skulptuuripargis ära väsitada. Meie Norras viibimisele vägagi sobivalt eksponeeritakse seal peamiselt naistest inspireeritud kujusid. Koht on kuulus ka selle poolest, et seal jalutas Edvard Munch. Tema „Karje“ taustal olev vaade on vaadatud just Ekebergi mäe otsast.

Restoranis oli üllataval kombel ka esmaspäeva õhtul täismaja. Tundus selline sobilik valik tähtsamateks koosviibimisteks ja külaliste võõrustamiseks. Teenindus oli vilunult täpne ja tähelepanelik. Vägagi nauditav.
Mulle ikka meeldib see set-menüüde ootamatus ja konkreetsus – sööd seda, mida pakutakse. Väga tõenäoliselt seda, mida ise kunagi ei telliks. Meie kolm käiku maksis 650 NOK + mätšitud veinid.
Eelroog bisque fotovooru ei läbinud. Hoogne ettekandja oli taldriku ääres ka täis loksutanud; ma oleks peakoka käest tappa saanud sellise lohakuse pärast. Kakaone mekk tekitas mu lauakaaslastes desserdi kahtluse, üldiselt oli lihtsalt hasart leida supi sees need lisad, mis seal pidid olema nagu näiteks tilk hernepüreed.

Pearoaks toodud hirveliha – hea-hea! Pastinaagipüree, suitsused rooskapsad... Tõesti hea, frititud kartulikook oli siiski too much.

Mustsõstra-šokolaadi marquise (maakeeli kook) kookose-laimi jäätisega.

Cafe Elias (Elias mat & sånt)
(Kristian Augusts gate 14)
Võõras linnas üksi sööma minek oli palju valutum, kui ma kartsin. No kogu keha muidugi valutas matkast ja pea oli palavikust paks, a sööma ju pidi.

Valisin välja Eliase, mida mõnes kommentaaris peeti mõttetult kalliks. Aga vähemasti norra toit ja asukoht mu säästukuubikust mõne minuti kaugusel. Sellise hellitusnime panin oma Thon Hotel Munchi toale. Nats ehk ülekohtune, aken ju oli (kuigi selleni libistamiseks pidi jälgima, et telekat seina peale maha ei tõmba) ning Lillehammeri hotellituba oli veel väiksem. Ma olen küll aastaid hästi hakkama saanud umbes ruutmeetrises hunnikus, aga praegu on mu madrats nii suur, et üheinimesevoodis enam uni küll ei mahtunud peale tulema.
Eliase menüüst valisin välja tursa (229 NOK). Kala oli tuim ja kummine ning hämara toa ja nohuse maitsemeelega võis selle wokitud köögiviljadega sassi ajada. A noh, üle kõige käis ikkagi päikesekuivatatud tomati-kappari-oliivi-oliivi-sibula plöga mekk. Kõike liiga palju. Isu vähendas hirm, et nii ei jäägi ju ruumi magustoidule, mida tahtsin proovida.
Ettekandja oli rääkis mulle köögist pool portsu välja. Traditsiooniline norra magustoit trollkrem ehk munavalgest, pohladest ja suhkrust koosnev hapukas vaht, mida tasakaalustas magus kaeraküpsis (99 NOK). Mulle pohlad väga meeldivad ja oi kuidas tekkis tahtmine kohe pohlale minna.

Vaata trollivahu retsepti SIIT.

Trollkrem ehk pohlavaht.

Sjøhuset
(Østre Strandgate 12 A, Kristiansand)
Minu komandeeringusse mahtus kokku kolm linna. Viimasena Lõuna-Norra linnake Kristansand, millest kohe õhkus, kui mõnus on seal suvel. Noorusliku vaibiga, erinevalt veidi raskemeelsena mõjunud Lillehammerist. Mereõhk äkki?

Sõime õhtust Sjøhusetis (Meremaja), õdusas klaasseintega osas. Norrakatel on muidugi küünlad igal pool (ka metsaonnis) ja kogu aeg (ka hommikusöögilaual).
Sjøhuseti serveerimise kiirus oli üsna ulmeline. Tahaks öelda, et käik ja tund, aga neljas tund kulus meil seal veel. Lõpuks ma ei jaksanudki enam mõelda, et olen väsinud. Vestlused olid ka huvitavad.
Peab aga ütlema, et köögis oli hea päev – nii kuningkrabi kui merikurat olid maitseelamused, kuigi ma jääksin eriarvamusele umbes kõige muu suhtes, mis samuti taldrikule pandud oli.
Ploomikook rosmariinijäätisega maitses mega! Küll on ikka hea kodu-Eesti sooja šokolaadikoogi ja brüleekreemi valitsemisalast väljas olla. Ja (taas)avastada, kui palju võimalusi pakub koogi ja jäätise kombo.