Norras matkal

73aastane Harald paistis mulle kui must täpp seal rohekate kivide ja sinise taeva piiril.

Iga kord, kui ma meeterhaaval end kuhugi mäkke vinnan, on peas kaks mõtet:
1) „P****, milleks ma siin jälle kannatan?! Kas mingi füüsilise vormiga oleks praegu lihtsam? Mismoodi on võimalik, et ma olen kunagi seal, kus need inimesed seal kaugel?“
2) „Ai raibe, ma ei anna alla! Vot lähengi omas tempos! Keda kotib!“
Ja siis on jälle esimese mõtte kord.

Ilmselgelt olin ma oma matkakaaslasi alahinnanud. Õigemini eksinud, kui end nendega võrdväärseks pidasin. Kolmteist 55+ vanusekategoorias norrakat sammus mu ees Sølnkletteni tipu (1827 m) poole. Noh, ma pole aru saanud ka sellest, kuidas kitsed järsul mäeküljel elatud saavad.

Harald oli esimene, kes kohtumispaigas Lillehammeri hokistaadioni parklas mulle terekäe ulatas. Ta käis eelmisel aastal Tartu maratonil.
Välisajakirjaniku liitumine tekitas norrakates hämmeldust. Mulle eraldati isegi giid Erland, kes minu turvalisuse eest vastutas. Ta on poole kohaga projektijuht Lillehammeri matkaühingu juures, endine ajakirjanik ja online-meedia lektor. Ta tassis kaasa suure kaamera, et mind pildistada, ja veel kotitäie kraami mu ellujäämise nimel, kuigi olime mu varustuse läbi rääkinud ja duubeldada polnuks vaja.

Norrakatest rääkides rõhutatakse nende looduse- ja matkaarmastust. Erland poetas, et ärgu ma nüüd arvaku, et Norra pensionärid ongi kõik sellised mägedehullud; enamus on ikkagi kodus diivanis ja vahib telekat.

 Isegi Norras peetavat matkamist kalliks hobiks. Matkaspordi kodukat kammides võib selles muidugi igaüks ka ise veenduda. Samas peab kvaliteetne varustus vastu aastaid, isegi aastakümneid.
Mind matkapoe vaateaknale seisma ei panda, aga see-eest võin ma iga eseme saamisest oma loo rääkida. Liisu kapis seisnud shell-jope funktsionaalsust ei jõua ma ära kiita ja sinised kilepüksid poleks arvatavasti eales arvanud, et pärast kümneaastast jõudeolekut hakkavad nad välismaal käima. Mõnus on see kogemusega tekkiv vilumus, kuidas saan loodusjõududele vastu ilma pankrotti minemata.

Mõnumatkamine
Väga huvitav on see, kuidas eelnevad kogemused järgmisi mõjutavad. Matkata on Norras mugav. Rajad kaardistatud-mahamärgitud, ööbimispaikadega kaetud (Norra matkaühingul DNT-l u 500 majakest + eraomanduses olevad puhkemajad). Kui kõndida hütist hütti, ei ole vaja muud kui väikest seljakotti, ilmastikukindlat riietust ja matkasaapaid.
Et suuri kõrgusi pole, pole vaja aklimatti ja peljata mäestikuhaigust. Tippude vallutamiseks ei pea olema alpinist (liustikel on siiski vaja midagi osata ja/või kogenud teejuhte).
Õhtul sööd soojas toas, võtad kamina ees õlle või pudeli veini, pesed, käid ehk saunaski.
See ei sarnane mitte kuidagi Nepalile, kus sa püüad tossava pursuika ääres sooja saada, jood lumest sulatatud vett, kobid kahe räpaka teki vahele magama täisriides, sh mütsi ja kinnastega. Natuke aega toas tuult talunud, pead ikka kirudes minema välisust kinni panema – ikka ja jälle jätab keegi selle lahti.
Tõsi, ühendav lüli oli ka – laudadest kokkulöödud voodi. Imelikult kombel tunnen ma end neis porolooniribaga asemetes palju paremini kui peentes hotellivoodites, isegi kui tagumiku alla on kahe lipi vahele liiga suur vahe jäetud.

Teed näitavad punased T-tähed.

Into the wild
Mul on viimasel ajal tohutu metsikuseihalus. Lihtsalt tahaks mingit „pärisasja“ sisse ahmida. Seda ootamatum on pärast paljude matkaahvide unelmatesihtkoha Nepali avastada, et ehk Norra on hoopis rohkem see, mida ma otsin. Tallinnast 1,5tunnine lend Oslosse, 2 tundi rongiga Lillehammerisse, 2-3 tundi autoga.

Piirkond, kus ma käisin, oli Alvdal Hedmarki maakonnas, Rondane rahvuspargist kirdes. Norra pikkust arvestades mitte eriti kaugel. Korra päevas ikka kuuleb, et kui Norra kaardi peal ümber keerata, ulatuks see otsapidi Lõuna-Itaaliasse.

Olin nähtust vaimustuses. Sellist kõnnumaad olin ma näinud ainult soome sõjafilmides.

Võta ja joo - kristallselge mägioja vett ei pea tablettidega puhastama.

Selleks ajaks, kui mina kohale jõudsin, oli suvine matkahooaeg juba lõppenud. Kestab see juuni keskpaigast septembri keskpaigani, lisaks veel väga rahvarohke lihavõttenädalavahetus. Sügisene värvidemäng on küll kirkaim, mida võib kohata, samas tajud selgelt, kuidas kõik elav selles niigi üsna elutus keskkonnas hääbub, sureb või ära kolib. Hallikad liblikad siplevad viimastes hingetõmmetes. Matkamaja pidajad pakivad kraami autode peale ja lähevad talveks linna.

Kohtasime vaid kahte naismatkajat, muidu aga ainult kütte. Mehed kui muuseumieksponaadid.

Tedrejahil.

Põhjapõdrakütid jahihooaja viimasel päeval.

Erland seletas, et need on kohalikud maaomanikud ja eks neile meeldibki nii villane välja näha; samas pidavat need uued kosmosekangad iga liigutuse peale hirmsasti krõbisema, põder on aga endistviisi vanamoeline ja kuuleb selle kaugelt ära. Kahju, et põhjapõtru ei näinud. Aga mis ma kurvastan, ei näinud ka jahimehed.
Ma ei märkaks liikumatut põtra selle maastiku taustal vist ka mitte binokliga. A no tõesti ägedad olid need kütid, sõbralikud ka. Viskasid vahepeal me kotid autoga edasi. „Kui oleks olnud kamp Oslo matkajaid, poleks nad aidanud,“ seletas Erland. Küll on hea maakas olla, see on universaalne väärtus.

Ma ei olegi varem nii suure grupiga ja samas üksinda matkanud. 13 võõrkeelset vanainimest, kes olid võimelised nagu lupsti ilmuma sulle ükshaaval külje alla ja perfektses inglise keeles ilma- ja mäeasju arutama.

Selle roosa pilvetupsu sees oleva mäe tippu jalutamegi.

Rääkisin, kuidas ma üle 20 aasta tagasi Norras käisin ja et tahtsin tihedas ja tõsises programmis midagi hingele. „Oot, seda nimetadki iseendaga olemiseks?“ Nojaa, ei olnud jaa.

Kohati oli ebamugavustunne täiesti laes. Näiteks pärast tutvustusringi 13 arusaamatut esitlust öeldi, et nii, sinu kord. Siis oli küll tahtmine midagi seosusetut pläriseda eesti keeles. Muuhulgas pidi rääkima ka oma isiklikust matkaajaloost. Mul ilmselgelt on vaimustus suurem kui tegelik kogemus.
„Kuule, ise oled ju Himaalajas käinud...“ ütles keegi. Tuleb meelde jätta - Himaalaja on nüüd see valuuta, mida võib igas vestluses letti lüüa. Reisimine on üldse päästerõngas kesise suhtlusoskusega ida-eurooplasele. Alati muidugi ei satu seltskondi, kus saab silmade põledes uurida Florese ja Sumba kohta.

Mina ja maailm
Ükskõik, kuhu ma ei läheks, seisan ma silmitsi paljude ootamatute asjaoludega. Aga see on hea ka – kui ma kõike ette teaks, ei läheks ma kuhugi.
Seekordne mäematk oli palju külmem, kui eeldasin. Jälgisin Oslo ja Lillehammeri ilmaennustust ja see oli täiesti kasutu. Mägedes on ikkagi hoopis teistsugune ilm ja kindlasti ei ole see 17º C ja päike. Kui on 10 m/s, sademed langevad lumena ja all külas mõjub 6º C palavalt, võite natuke aimu saada, kuidas ma end tundsin.
Aga see kõik on õpetlik ka, hakkad analüütilisemalt mõtlema. Et 10º C juures piisab kahest kihist – sooja pesu pluusist ja tuulekindlast kilekast/shellist. Ülesmäkke minekul hakkab kiiresti soe.
Eile käisin Kõrvemaal fliisi ja shelliga, kuigi 5 kraadi on Eestis nagu juba jääaeg. Õige riietuse valimine nõuab tõesti kogemust, et ei peaks kogu aeg selga ja ära sahmima.
Seekord ei arvestanud ma ka sellega, et kui ma neljakäpukil tippu ronin, läheb mul kogu aeg selg paljaks. Ei osanud mõelda, mida tähendab tugev tuul sellistes tingimustes. Väga väsitav. Kui mul oli peas nii müts kui kapuuts, läksid Norra pensionärid rahumeeli kõrvade lehvides edasi.
Kui ma Lillehammerisse tagasi jõudsin, olin ma peast täitsa sooda. Olin päeval söönud ainult kaks võileiba. Sellest?

 Kümme tundi tuule ja käes üles-alla. Sellest?

Giid Erland. Tema vanaisa töötas kiriku juures ja vaatas mägedes käies alati selle pilguga, kust saab häid hauakive. 

Aga mul oli siiski ka 37,7 kraadi palavikku. Haigusevimm oli mul juba Tallinnast sees, aga ma tahtsin tugev olla ja mitte millestki loobuda. See nõudis mult väga palju tahtejõudu, ütlen ausalt.

"Tule kähku, meil on tali tagumikus!" ütles Erland, Mäetipp, kuhu mõne tunni eest ronisime, on mattunud lumepilvedesse.

Praktilist infot
Matka ka meetri ja tunni kaupa kirja panema ei hakka. Keda huvitab, võib mu käest ise küsida.

Sølnkletten (1827 m). Tipupiltidel on pisarad põsel. Tuulest.  

Oga Tiiu olin siin.

Kotipakkimisel tuleb meeles pidada, et seda pead ise seljas tassima, nii et kolme paari sooja pesu pole mõtet võtta. Aga muidugi täiskomplekt varuriideid, kuid oled läbimärg või -higistanud,
Kauss ja tass olid mul ilma asjata kaasas, õhukese magamiskoti asemel oleks vabalt võinud olla see magamislina (siidist magamiskott vms). Ja esimene asi, mille ostma pean, on termos.
Matka puhul pole vist midagi keerulisemat, kui ära arvata, kas võtta kaasa raamat või mitte. Seekord võtsin, aga lugeda küll ei jõudnud.
Ööbimiskogemus jäi mulle ainult Breisjøseterist. Hytte või cabin toovad mulle silme ette pigem askeetlikku metsaonni, see oli aga suur ja hubane. Tekitas kohe tahtmise maale kolida.

* * *
Okei, Norra on ilus küll, aga põhiküsimus: on seal siis ikka nii kallis?
Eesti hinnataset muidugi ületab, kuid Nepalist tulnuna ei tundu väga hull. Ja mugavuse-hinna tase on minu meelest kindlasti Norra kasuks.
Kuna ma olin külas kuninga kutsel, ei õnnestunud mul millegi eest väga maksta, aga võrdluseks DNT kodulehelt: ööbimine 40 euri tuuris, kolmekäiguline õhtusöök samuti u 40, ühekäiguline eine 20 euri, termose täitmine 6 euri.
Aga Norwegiani lennupiletid, telk, toidupakk ja priimus kaasa ja elagu säästuturism!

LINKE
Matkarajad, hinnad jms DNT (Den Norske Turistforening) ehk Norra matkaühingu kodukalt: english.turistforeningen.no
Norrakate pakkimissoovitused leiad SIIT.
Lennupiletid: Norwegian ja Estonian Air 
Rongipiletid: www.nsb.no (nt Oslo-Lillehammer 43 euri).