Viimane tööpäev

Minu eluettekande reede, 6. mai slaidil on suurelt LÕPUKS OMETI:
1) nägin Wellingtonis inimesi;
2) käisin muuseumis;
3) tantsisin el Hornos leti peal.

Ennekõike tähendas 6. mai mu viimast tööpäeva Martin Bosley juures, aga kõigest järgemööda,sest kõik homse-varna-toimetused kuhjasin ma sellesse reedesse.

Inimesed
Linna peal tuterdades võis näha politseinikke, mis on Wellingtonis suhteliselt ebatavaline. Keskpäeval pandigi liiklus kinni ja issanda loomaaed skandeeris „Aotearoa is not for sale“ („Uus-Meremaa ei ole müügiks“) ja mängis/puhus/tagus just sellist pilli, mille jaoks oskusi jagus. Töötud või väga öko-möko-hipi inimesed, mille töötav osa sai ilmselt vaba päeva.
Igatahes võis täheldada suurt kontrasti marssiva massi ning lõunapausi pidavate ja ammulisui vahtivate hämmeldunud kontoriinimeste vahel. Eeldan, et demonstratsioon oli mingi valitsuse/parlamendi kahtlase tehingu vastu ja lubasin endale, et kodus süvenen. Hea tunne oli näha muidu nii tühjadel linnatänavatel nii palju inimesi korraga. Sadu!

Järgmise päeva ajaleht kirjutas, et demonstrante oli tuhandeid ja jäägu see minu südametunnistusele, et mul polnud mahti sellesse artiklisse süveneda ja ma ei tea siiani, mida ja kellele maha müüa tahetakse.

Personaalpangandus
Pangas tahtsin NZ dollareid Malaisia ringititeks vahetada ja raha Eestisse kanda, sest mul ajab juhtme nii kokku, et mul on kolmes eri riigis kokku seitse eri kontot ja tegelikult arveldan ma oma peas ikkagi olematutes Eesti kroonides.
Muuhulgas tahtsin vältida ka sellist situatsiooni nagu Austraaliast lahkudes tekkis: raha sealsel kontol ja nii ongi, kaarti polnud jne.
Ringiteid ma aga ei saanudki, sest see pidavat olema nii eksootiline valuuta, et tellimiseks kulub mitu tööpäeva. Kuna teenustasu on 12 taala, siis mul väga kahju polnud ka. Saan Kuala Lumpuris Eesti kaardiga välja võtta.
Vahepeal hüppas ligi korea proua Eun Young Wolff, kes meile kunagi konto avas: „Oo, tere! Kuidas sul läheb? Kuidas su sõber Soom elab? Ma saatsin sulle meili. Nägin, et sa said tööd, palju õnne!“

Muuseum
Olen alati mõelnud, et ma pole muuseumiinimene. Muuseumid ei tekita mus mingeid emotsioone ja mul on seal ebamugav olla.
Wellingtonis asub suur ja uhke uus-meremaa asjade muuseum Te Papa, mis pidavat olema üks maailma parimaid ja kus pidavat olema vaatamist päevade viisi. Ma käisin sealt pea iga päev mööda. Sees ei käinud kordagi. Okei, ükskord kohvikus käisin (ei ostnud midagi).
Siis ma mõtlesin, et käin ära - äkki ma olen ikkagi muuseumiinimene. Ja vastus: ei ole. Mulle ei meeldi loomaaiad ka... ja vaadata muuseumis topiseid... Mina ei tea. Mu peigmehekandidaat oli kiivispetsialist (need pika nokaga pontsakad linnud) ja pealegi on töökaaslased mind kõvasti harinud, seda küll veidi teise nurga alt. Näiteks lennuvõimetu ja ammu otsa söödud hiidlind moa ja dinosauruseaegne roomaja tuatara on õllebrändid. Tuatara Pilsner, Hefe, Pale Ale... Vot sellest võin ma rääkida.
Kõige rohkem huvitas mind maavärinasimulaator. Aga kui pühapäeval oli Wellingtonis 4,3-magnituudine värin, mida ma kindlasti oleks pidanud tundma, siis ma ikkagi ei tundnud seda ära.

Töö
Nii-nii kahju oli viimast õhtut tööle minna. Mul vedas selle kohaga meeeeletult. Kahtlemata mu kõige maitsvam eluperiood siiani. Tohutult uusi teadmisi, uusi maitseid. Lisaks kogemus, kui eluterve saab olla üks (küllaltki pisike) töökeskkond. Väga head inimesed töötavad seal. Tunnen, et olen ise ka igatepidi parem inimene pärast seda kolme kuud. Kuigi see oli piinlikult lühike aeg...

Igaõhtune vaade viimast korda. Talv oli nii ligidal juba, et mäetippudel nägi lund. Binokliga pidi muidugi vaatama.

Valge tuba:

Ja pime tuba:

Baar:

Kassa, Jordan, Arianna ja menüüd:

Station kahe köögiukse vahel:

Seal on enam-vähem KÕIK asjad olemas: laudlinad, salvrätikud, leivataldrikud, soolad-piprad, binokkel, lihanoad, või, kokaraamatud jne jne. Kuni selleni välja, et keskel on voolik, millega saab linnukakat akendelt uhta.

Laud nr 8:

Ja lähemalt:

Kahju, et toitudest pilte ei saanud teha – need on niiii ilusad, aga see Martin Bosley on siiski tõsine söökla ja käed on alati nii tööd täis, et köögiuks tuleb puusaga lahti lüüa. See veel oleks puudunud, kui ma oleks püüdnud hakata toitu pildistama, kõik kiusasid mind niigi kogu aeg.

Külma- ja magusakokk: „Sul on ikka vahetusriided kaasas?“
Mina: „Eh?“
Külma- ja magusakokk: „Kas sa siis ei tea, et viimasel tööpäeval visatakse sind vette?“

Mõnes kohas on tõesti jäledaid rituaale, näiteks valatakse tomatipastat krae vahele, aga kuhugi mind ei visatud.
Aga me maître d' John-Paul ütles ilusti, et see oli küll lühike, aga väga tore aeg, ja andis hoopis kinki.

Arianna, Jordan, John-Paul, Amy. 


Järgnes tavapärane veini- ja Youtube'i õhtu, selle vahega, et ka köögitegelased liitusid meiega. Kui mitu korda ma kuulsin, et Shamus ei tule kunagi köögist välja. Aga siin ta on ja limpsib oma Heinekeni. Muide, see on ta aastaringne kostüüm. Selline tunnustus, huhuu!

Mul tuli tegelt ikkagi üllatusena, et köök ei vihanud mind. Nende arust oli hoopis naljakas, et mul olid alati mingid ulmekeerulised lauad. Ma ja sous-chefid:

Kuvand minust kui kõvast ida-euroopa viinaninast ei surnud aga kunagi. Öäk, viin ei maitse mulle ÜLDSE. Aga keda huvitab, nii otsitigi varsti teiste pudelite vahelt välja viin. Viisakusest ühe pitsi võtsin ja Jordan said teised endale.

Aga nii see hoog sisse tuli. Kanad, ahvid, lõvid ja teised loomad mu sees tõstsid vaikselt pead. Läksime Ariannaga ja Jordaniga linna peale. Ja kui kohalik on pundis, tähendab see tervet hulka tasuta shotte. Mul andsin ridikülist vastu vaarikamoosiga pontšikuid, mida kokad mulle mökerdanud olid. Üks asi viis teise ja kolmanda ja neljandani.. Kuni äkki jõudis kätte mul Wellingtoni elu üks tipphetki – tantsisin El Horno leti peal Rednexi "Cotton Eye Joe" järgi.

Anni, nii et see on ikkagi võimalik! LÕBUS!
Kui Arianna takso peale läks, ütles ta: „Tiiu, käi kodus ära, siis tule palun tagasi ja tööta meiega edasi.“

* * *
Laupäeval lugesin, mida mu armsad ekskolleegid olid kaardi sisse kirjutatud. Mu soe süda läks veel soojemaks.

Mõned näited:
* “Väga kurb, et sa ära lähed, sest kelle kaela ma oma vead ajan.“
Ehee, kui Jordanil tuli triikraud pikendusjuhtmest välja, võis ikka kuulda valju röökimist: „Tiiu, mida sa teed????!!!!“
* „Tiiu-auster, vaata, et siin teel koju ei avataks“
Tio Point oysters ehk Tios kõlas alati nagu Tiius.
* “Mõtle alati minu peale, kui sa juurvilju sööd.“
Khm... Päeva juurikad olid head juhul trühvlitega seente melange porcini-puudriga, magus mais suitsutatud õli ja peterselliemulsiooniga ning aurutatud brokoli küüslauguvahu ja musta oliivi tolmuga. Kehvemal juhul, mida juhtus aga väga sageli, olid aga asjasse segatud kastmed ja lisandid, mille kohta ma ei hakanudki nägu tegema, et tean, mis need on.
Kas hakkas mälumaht lõpuks lõppema, aga pidin end suht kõvasti kokku võtma, et aru saada, kui mu kätte anti amuse-bouche ja viuh! järgmisel hetkel pidin tõsise näoga ütlema: „Sashimi kingfish with seaweed spaghetti, orange and ginger foam, soy sherbet, wasabi spiked flying fish caviar“ või „Cauliflower soup with cedar-smoked salmon, freeze-dried yuzu juice and preserved lemon“. Või siis improviseerima natuke...

Siis viisin oma põlle ja särgid tagasi. Mõnda aega vast ei triigi nüüd iga päev.

„Sul pass on ikka alles?“
Mina: „Mis mõttes?“
„Kas Martin ei võtnud siis passi enda kätte hoiule, kui sa siin tööle hakkasid?“

Me omanik Martin oli viimased kaks nädalat Austraalias, peakokk Steve'l olid ka vabad päevad, nii et ma nendele ei saanudki korralikult aitäh öelda. Selle ma jõuan veel heastada.
Palju rohkem kahju on aga sellest, et pingviine ei näinudki. Muidu nad elavad ja haisevad töömaja all prügikuuris, aga jaanuaris olid nad kuhugi ära läinud. Sellest on tõesti kalju, mulle pingviinid nii meeldivad.

Külma- ja magusameister Martina tegi mulle kiiresti enne õhtuse service'i algust ühe kardemoni brüleekreemi, sest ma ükskord ütlesin, et tahaks seda proovida.

Ehmatuse/üllatusega avastasin end mõtlemast, mida ma selles muudaks.

Paki sees olid seebid. Järgmine pilt on tehtud juba mu malaisia kanakuudi betoontrepp-fotostuudios:

Uue alguse seep on suurem, ilmselt võtab see kauem aega kui vanade pattude mahapesemine. Juba  võtsin kasutusse.
PS. Läbi aegade kõige aeglasema interneti ja kõva tahtejõuga ajasin selle postituse üles.