Wellington-Christchurch (Jetstar): alla 1 tunni / hind pagasiga 113 NZD
Seda vahet sõeluvad nii Jetstar kui Air New Zealand vähemalt 10 korda päevas.
Nii et ma üldse ei muretsenud. Kuni ükskord vaatasin hindu... ja odavamaid pileteid olid vaid kahele lennule ja needki kallimad ja ajad muidugi üsna varased, mis tähendas passimist Christchurchi lennujaamas. Aga lennusõit on ajavõit, eriti Uus-Meremaal.
Me maja perenaine Moira-Clare tõi mu lennujaama ja ei jõudnud ära tänada, kui tore ja armas ja vaikne üüriline ma olin. Kohmetusin.
Väga tühi ja kurb tunne oli seda lendu oodata ja lennukis ka. TÜHI-TÜHI!
Lend ise on väle. Jõudsin vaid aknast välja vaadata ja ajakirja avada ja jälle aknast välja vaadata. Taevas oli superkuu.
Mõnetunniseks Christchurchiks oli mul meelelahutus kokku lepitud – Hiiumaa Mikk ütles, et viitsib küll mind linna ja tagasi sõidutada.
Kui Mikk suure lauluga parklasse vuhises, polnud kahtlust – kaasas Mikk Käpp isiklikult.
Hea meel oli teda näha... Aga Käpp on tõesti nagu sünnitus, mis aastatega ununeb (mitte et ma teaks, mida ma räägin). Igatahes algatuseks lõi ta mulle hambad pähe. Koos Tauriga olid nad nagu eesti rahva- ja lorilaule ketrav Youtube'i kanal, selle vahega, et nemad ei hangunud.
Kolm tundi Christchurchis oli väga intensiivne ja kui ma eilses postituses hõiskasin, et viinuskit ei võta, siis see oli ikka mingi eide lora. Jõudsime veel ka Käpa proua pubis käia, vaikne pühapäevaõhtu ja me lauluduo väga ei mätšinud. Jänes, väga tore oli sind lõpuks ja päriselt näha!
Pilte on ka, aga ma ei näita neid. Näiteks sellest, kuidas härra mulle oksendamist poseeris. Lõppmulje oli väga armastusväärne, täiesti ilma irooniata.
Tagasi lennujaama.
Wellington-Christchurch (Air Asia): 11 tundi 20 minutit / hind pagasiga 389 NZD
Check-ini onu (kui jama on oodata, vali alati onu!): „Andke oma käsipagas ka. 9,5 kilo? Meil on lubatud 7 kilo. Kas teil on seal laptop?
-“Ei...“
-„Raamatud?“
-“Asi on selles, et kohver ise juba kaalub 5,5 kilo. Näete, mul on siin tekk ja padi ja...“
-“Õige jah, kõik sellised asjad, mida on vaja lennukipardal.“
Ma igaks juhuks ei hakanud ütlema, et läpakas ja raamatud on käekotis, mis kaalub omakorda 5,5 kg,
8 ülekilo, kokku oli mu pagas 38 kilo. Ei oskagi kommenteerida, niigi on raske.
Lennukisse olid mul varutud tekk, padi, kõrvatropid, magamismask, Eviani sprei, võileib, suur veepudel, iPod, raamat ja unevõlg. Ei piisanud sellest. 11,5 tundi on hella, sinisekstaotud ettekandjakeha jaoks PIIN, õudne piin.
Mu kõrval istus säravate silmadega singapuri poiss/working-holidaylane, aga käed ei säranud tal mitte. Kui ma lõpuks farmi puuvilju korjama satuks, siis ma ei kujuta ette, mis šokk see oleks.
Kokkuvõttes oli see lend palav ja ebamugav. Uni oli suur, aga ärkasin vähemalt iga tunni tagant.
Air Asia saaks must istmetaskusse piltinstruktsiooni teha, kuidas on võimalik end magamiseks kokku kägardada: Ainuke asi, et mugav oli ainult esimesed 10 minutit ja siis hakkas mõni jäse surema.
Mul oli ees istuva noore jeesuse ees piinlik, et ma alatasa põlvedega ta istmes sonkisin, aga mul ei jäänud tõesti midagi muud üle.
Nagu kõik asjad kord kunagi lõppevad, juhtub see siiski ka Air Asia lendudega. Seesamune mu lend jõudis Kuala Lumpuri ja mai lõpus lõpetab Air Asia Christchurch-KL suunal opereerimise sootuks.
Aga põhilise juurde. Lennuki kapten - või kes see neid ilmajutte räägib, ütles, et KL-s on 23 kraadi, mõnus jahe hommik. Ma olin juba hoolega valitud kuuma ilma komplekti lennuki vetsus selga ajanud. Mis siis ikka – koukisin oma musta kilemantli jälle välja. Ja põhimõttelised ei võtnud lennuvälja kõmpimiseks vihmavarju.
LCCT-KL Putra Station (Star Shuttle): 2 tundi / 18 ringitit
Kes KL-s seigelda ei taha, võivad lennujaamast otse kuhugi bussijaama sõita. Nii et ma ütlesin juba lennukas, et vaja Cheratingi sõita ja nad müüsid mulle kohe pileti Putra Stationisse. Veits oli nagu kott peas, sest KL Sentral maksab ainult 8 ringitit ja siis äkki bussijaama viimine10 ringitit rohkem. A noh, sain ligi tund aega KL-s siiberdada ja muidugi ka bussi vahetada, enne kui Putrasse jõudsime. Taksoga ei tuleks odavam, ma usun. Muidu monorailiga saaks Sentralist bussijaama odavalt, aga meenutan, need 38 kg...
Vesine KL ei jätnud küll muljet, et mussoon läbi oleks.
KL Putra Station - Cherating (firmat ei loe pileti välja, logo on linnuga): vist 4 tundi / 40 ringitit
Bussijaamas kohe ilge mäsu ja „Where you go? Where you go?“. Ülikiiresti käis kõik, sõna otseses mõttes jooksin kassa juurde ja siis bussini selle bussifirma mehe järel. Alles bussi juures andis ta pileti ja küsis 40 ringitit. Wtf, jälle kott peas? Eelmine kord oli 22?! Aga süsteem on vist see, et nad panevad su mingi sama suuna bussi peale, millel ametlikult Cheratingi peatust pole ja maksad lõpp-peatuse hinna. Ma ei julgenud kobiseda ka, sest mul on alati tunne, et just see on selle päeva viimane Cheraingi buss.
Pileti peal oli 9.00 peale kirjutatud 10.00 ja kell hakkas juba 10.30 saama. Palusin veel luba vetsu joosta ja jõudsin vett ja herneid osta. „Hurry up! Hurry up!“
Eh, natuke aega hiljem jäin ma bussist maha, sest ma ei oska endiselt malaisia keelt ega saanud aru, et pean bussi vahetama. Selleks ajaks, kui turist maha aeti ja kotid välja saadi, oli uus buss juba läinud. Aga ta oli nunnu, ootas mind nii paarikümne minuti pärast ilusti tee ääres ja viis otse Cheratingi - st MITTE ÜHTEGI peatust ega ümberistumist ja kui sõitsime mööda uuest uliuhkest Cheratingi politseijaoskonnast, oli selge, et see buss ei läinud ka Kuantanist läbi.
Elu ikka üllatab. Suure ehmatusega unustasin kella vaadata. Igatahes väga kiiresti jõudsin kohale.
Päike paistis ja suur kausitäis Tom Yami ootas.
Sellest, kuidas ma siin mitte midagi ei tee, kuulete juba järgmises osas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar