Päike on päeva silm

Elan jälle Mataharis. Matahari tähendab tõlkes päikest - päeva (hari) silm (mata). Ilus.

Ootan, et see päike nüüd looja läheks ja saaks minna hiinlaste minimarketisse isurikkuvaid snäkke tooma.
Kahtlustasin juba enne, et natuke palav on. Siis guugeldasin ilmaennustust. Pärastlõunati 35 kraadi, mis tundub nagu 41. Pole ime, et kuumusest süda pahaks läheb.
Lisaks olen ma kuhugi unustanud oma jalalabad, mistõttu on neil lillakas põletus ja lauspäikese kätte lähen sokkide ja tossudega. Uus-Meremaa tegi must tossuinimese. Tahaks kohe Nike peakontorisse kirja saata, et nad on valmis meisterdanud imelised jalavarjud, mis veavad läbi nii sitast kui saiast. Palju õnne inimesed, kes satuvad siia blogisse, otsides „mida selga panna 2012“.
* * *
Kui ma siia Uus-Meremaalt tuleku endast välja kirjutasin, sai kirjutamisisu otsa. Üsna tihti avastan end istumast nii tegevusetult, et isegi pead ei hoia ise, raamat süles, käed rippu.

Nii kahju, kui mul Uus-Meremaalt ka ära tulla polnud, oli see vabanemine. Bye bye, Tommyland. Nii palju parem on olla. Öeldakse, et enese eest ei saa põgeneda. Aga minnes saad sa valida, kui palju sa midagi ja kedagi endaga kaasa võtad.
Ma ei muretse ega paanitse. Kuigi selle nädalaga pole sülle jooksnud mingeid märkimisväärseid otsuseid ega lahendusi.
Olgu see kevad mulle õpetuseks, millisesse masendusse suudan end mässida ja sealt siiski ka elegantselt välja sumbata. Aamen.

Väikseid tagasilööke muidugi esineb. Paar päeva tagasi ilmus mu naabriks Wellingtonis elanud rändpaar, kes loodab septembriks ratastega Himalaajasse jõuda. Poiss on pärit Aucklandist, tüdruk Dunedinist ja Wellingtoni oli nende arust keeruline sisse elada (edgy and cliquey city). Ja kui nad veranda peal ukulelet mängivad ja laulavad, läheb mul meel kurvaks. Arvatavasti teeb kiivi aktsent mul tükk aega veel põlved nõrgaks.
Ei tea, miks ma seda tundesõnnikut siin laotan, sest tegelt on siin oma silmaga näha, kuidas enesehaletsus aegamööda aurustub.

* * *
Kolmas kord Cheratingis. Surfihooaeg lõppes veebruaris. Küla on vaikne.
„Welcome back!“ turtsatasid mu lemmik-warungide pidajad. Jessas, nad isegi mäletasid, mida ma tellin! Püüan nüüd mitmekesisemalt süüa.

Maitsvalt ja soodsalt: väike riis kookospiimas juurviljade ja vürtsika kalmaariga. 3.60 ringitit. Lemmik!

Üldiselt tundub, et pool aastat on inimesi sinna-tänna pillutanud. Mitmed tuttavad näod on kadunud; ehitustegevuses pole aga üllataval kombel suuri muutusi toimunud. See on minu arust positiivne siinkandis, kus iga hooajaga lisandub veel üks korrus. Aga põhjus, miks järjest vaiksemaks jääb, pidavalt olema ühe Austraalia firma radioaktiivne tehas (fakt kontrollimata nagu alati - toim). „Siit põhjapoole on ainult tehased. Siinkandis on ainult üks McDonalds!“ toodi mulle ükspäev kohalikkuse mõõdupuu.

Märtsiks valmima pidanud kompleks rannas oli täpselt samas seisus nagu ta detsembris jäi. Ainult uus vetelpääste torn oli kõrvale kerkinud (vana torn kukkus tormiga kokku). Ühe jutu järgi ei saa nüüd sinna kõrvale enam ehitada, sest muidu vetelpäästjad ei näe. Mitte et nad praegugi midagi väga vaataks. Soodushinnaga esimene öö jääb arvatavasti saamata.
Ja tasuta õhtusöök vist ka:

15. mai: vara hõiskasin, juba mürgeldavad ehitusmehed seal edasi...


Esmaspäeval pakkisin oma linnainimese asjad lahti ja kogu aeg läks meelest ära, et mitte kuhugi ei ole vaja minna, mitte midagi ei ole vaja teha.
Kadri sõitis teisipäeval edasi (eelmisest postituses mainitud kummalisi nippe pidi – ärge teie nii tehke!) ja ma ei leidnud endiselt asu.

Cheratingi Hiiumaa kogukond.


Õhtul käisin jõe peal jaanimardikaid (fireflies) vaatamas. Vana völg, sest novembris sadas ja siis neid ei näe. Ootused olid kõrged, sest millegipärast kirjeldatakse neid „nagu muinasjutt!“. Kaks pesakonda tüütuid prantslasi suutis mul aga tuju pahaks ajada ja mind õudselt masendas mõte, et kui paat ümber läheb, pean ma koos nendega vees solberdama ja võib-olla ligimesearmastusest ka nende elusid päästma. Migratsioonijumal võiks mu teele saata normaalseid prantslasi, et ma ei arvaks, et nad kõik on ahelsuitsetavad ignorandid, kelles ei ole mitte midagi cooli. Täitsa piinlik on niiviisi mõelda.
Selgus, et ootused olidki liiga kõrged - jaanimardikad ei tekitanud mul mingeid emotsioone. Kas ma ei usu enam muinasjutte?

Asi ei ole siiski lootusetu. Väga tugevaid tundeid tekitavad minus ühed teised putukad. Liivakärbsed.
Elades maal, kus lõppes suvi, mida ei tulnudki, võis muga külavahel jalutada nagu helkuriga. Euroopasse niimoodi muidugi tulla ei kõlba, nii et algas peen päevitusprogramm, mille nõrk lüli mu õrn nahk, tugev aga verehimuline liivakärbes. Ausalt, need jäletised ei vääri oma eksistentsi mitte kuidagi. Pühendan neile eraldi kirjatüki, sest vähemalt pool siin veedetud ajast olen möelnud kärbestele.
* * *
Kolmapäevaks tundus, et tunnen juba jälle enamikku inimesi. Reedeks oli nii hea olla, et kui piletit poleks, jääkski siia. Päriselt ka.
Nagunii juhtuvad mitmed toredad asjad pärast mu lahkumist: Jas läheb Penangi ja ma saaks kaasa, jõkke lastakse kilpkonnad ja mu suur iidol Sheila, see ülivitaalne saksa mutt tuleb Indoneesiast tagasi.
Tema maja hoiab üks teine krapsakas tädi oma tütrega, kellega ma jupp aega jutule ei saanud, aga nüüd ärgitab ta mind Malaisiasse elama, pakub head-paremat ja tõlgib ületeenaabrite tüli (ema vs poeg, kes süüdistas ema, et see ei armasta teda, kuna ta pole koolis ega tööl käinud; pakun, et poeg on kuskil 40+).

Rosella, millest saab näiteks mahla ja moosi.
* * *
Reedel tõestasin endale, et ma ei ole siiski tundetu pekihunnik. Emotsioonid vallandas seekord noor ema - munev kilpkonn.

Kui mu metsast leitud napakas kilpkonn uuesti metsa poole tormas, tekitas see mulle päris suure trauma. See juhtus umbes kaheksa aastat tagasi. Nägin kilpkonnaunenägusid ja nii. Kilpkonnad nii ägedad ja imelikud. Isegi sukeldumine ei huvita mind enam pärast, kui kilpkonnad ära nägin.
Nüüd klõpisin pilte nagu japs ja küsisin spetsialistide käest igast asju nagu fanaatik kunagi. Kirjutan neist ka pikema jutu.

Laupäeval läksin hommikust sööma nagu alati. Parafraseerides suuri sõnameistreid: „Pane alati päikesekreem peale, elu ei tea isegi, mis tal pakkuda on.“
„Mäletad mind?“ Ma ei mäletanud, aga ütlesin jaa. Kohalikud on kohati nii ühte nägu, kui neil just mingeid eritunnuseid pole. Nagu novembris see katkise silmaga poiss – ta sai surfates lauaga silma, 19 õmblust.
Ajah, tuli välja, et eelmise õhtu kilpkonnamees. Teda kutsutakse Paksuks. Kui ma nüüd aru sain, tähendab see austavalt onu + pere noorimat poega vms, niisama nimepidi kutsumine pidavat olema ebaviisakas, aga Paksu sobib talle  nagu valatult.
Kilpkonnamees jõi teed ja küsis, mis ma teen. „Meil on mangroovipuude istutamise talgud. Tule vaata, kui huvi on.“
Mul muidugi oli. „Kui sul väga veab, saad T-särgi ka!“ Kilpkonnamees maksis mu hommikusöögi kinni ja pojehali. See oli BASF Petronas Chemicalsi karmavõlaüritus. 2000 pisikest mangroovipuud.

Kõigepealt laadisime ta maasturi istikuid täis ja viisime jõe ääre.

Seal siblis 80 erkrohelistes särkides mudast malaislast.

T-särgid olid otsas. Mul olid lühikesed püksid ja valge kuldniidikestega valge pluusike. Tassisin aga istikuid ja seletasin, kus Estonia on. Varsti kamandati turist koos istikutega paati ja tööplatsile.

Oijaa, päikseprillid higistasid nii, et läbi suurt ei näinud. Hea, et kreem peal oli, aga läbi nende higistavate prillide nägin vaimusilmas kuumarabandust ja rõvedaid päevitusrante. Paar korda hakkas pilt eest minema, aga lirtsuv ja mudane väljavaade jättis mu püsti. „Niii kahju, et sul täna fotokat pole!“ ahastas kilpkonnamees. Eh, kes siis töö oleks ära teinud. Need kohalikud olid parajad suslikud, ega nad viitsinud. Viskasid aga nalja ja ma ei saanud mitte midagi aru. Ausalt öeldes oli see istutamine sellise kuumaga väga raske, olgugi et hommikupoolikul.

Rassisin nagu pöörane, sisimas lootsin, et kohe hakkaks vesi tõusma ja ei peaks enam rahmeldama. Kurtsin, et küll on palav. „Aga mõtle, aastate pärast on maailma tänu sinule palju varjulisem paik.“ See ei lohuta üldse, sest mõtlen parajasti, kuidas kuumarabandus ära kannatada.
Siis sai kilpkonnamehel jaks otsa, mitte et ta end oluliselt liigutanud oleks, ja lootis, et ma nuian juba tagasi. Õnneks sai varsti töö päriselt otsa.

Vasakul käel mu uus sõber Paksu.

Pesin muda maha. Olin end nii palju tõestanud, et projekti manager ütles, et annab oma tütre särgi mulle, sest tütar ei viitsinud tegelikult tulla. Ja kas tal oli pagasnikus terve hunnik särke? Andis veel eelmise keskkonnaprojekti oma ja karbitäie nasi lemak'i sain ka. „Me siin istutame,“ ütles üks mees, kui särki selga ajasin. „Ma tean,“ ja näitasin oma käsi. „Ah soo, tõendid omast käest võtta. Ma mõtlesin, et tulid alles praegu rahvusvahelise kooliga.“

Ei saanud oma mingit kuumarabandust, mu 50-faktoriline valgendav päikesekreem ei vedanud ka alt.
Õhtuks sain isegi oma siidikäpad mudast puhtaks.
Kätel on lööve. Kahtlustan pattudest puhastavat seepi.

* * *
Ükspäev ootasin süüa. Nõksatasin iga kord, kui vetruvast põrandast oli tunda ettekandja tulekut... Kahtlaselt kaua läks aega. Kuni mulle meenus, et ma polegi ju midagi tellinud. Olin kätte saanud Cheratingi aeglase rütmi.
Magama lähen umbes kümne paiku ja ärkan 7-8 ajal. See ei meenuta mitte kuidagi mu Wellingtoni ega mitte ühegi teise eluperioodi graafikut.
Suhtlemises hoian madalat profiili. Olen päris palju kodus - Edda Paukson, siin on sulle puhtatõuline Vähk. Sest:
1) ma ei viitsi kaasa tunda unetule prantsuse fotograafile, kes ei tea, mida eluga peale hakata ja sõbrad järjest abielluvad. „Mine magama. Meil on kõigil samad mured. Sa ei ole eriline ega pea selle pärast üleval passima.“
2) ei taha taha kuuluda kolmnurka, kus on juba isa ja poeg. See vist on mu uus hobi. Kas see tuleb vanusega?
3) jõulised ameerika perenaised ajavad seltskonnas mul juhtme kokku. Nad on mu täitsa omaks võtnud, kuigi ma ise ei pea end mingiks rännumeheks, kui ma olema kleidikollektsiooniga ühest punktist teise liigun.
Nelja silma vahel on nendega aga väga huvitav vestelda. Täna rääkisin ühega neist, kes tunnistas ausalt, et VIHKAB oma tööd, VIHKAB! Järjepidevuse huvides võttis ta käsile oma perekonna fondi, mis orgunnib palestiinlasi orbusid USA koolidesse, kui ma õigesti aru sain. Kindlasti sain aga õigesti aru, et kõik teismelised on tänamatud sitarattad. Helenil endal on finantssektori taust ja talle meeldiks, et tiinekad oleks ka ratsonaalsed majandusinimesed. Mulle muidugi sobis väga, kuidas ta igast new age sitta sarjas ja et noored backpackerid kõiges märke püüavad näha.
Talle meeldib kirjutada. Ta on teinud kaastööd Wall Street Journalile ja on veendunud, et ükskord võidab ta oma käsikirjaga veel Oscari. Esialgu ta siiski alles koostab ta Hollywoodi jaoks portfooliot, st kirjutab lugusid a la USA juut ja Egiptuse moslem elavad Manhattanil ja siis peavad teineteist perekonnale tutvustama.
Ja nii edasi.
Ja nii edasi.
Inimesi on siin vähe, aga need on sellised inimesed, kel on palju rohkem lugusid, kui ma jõuan ära kuulata.