Kaks täppi i peal

Krtu: “Uskumatu, Tiiu, paistab, et elul on Sulle ikka põnevaid üllatusi varuks. Kui mitu päeva järjest juba joppab, siis seda nimetatakse andeks. Ei tea, mis anded Sinus kõik veel peituvad.“

Kas oleks osanud seda oodata, et avastan 2012. aasta märtsikuus ja maailma teises otsas, et ma olen õnnelik. Mina – end realistiks vabandav paadunud pessimist. Huh! Seda enam, et täna on „aastapäev“. Maret läks nädal aega tagasi ära ja olen siin omapead. Kartsin seda väga, sest olen alati arvanud, et üks lähedane sõber peaks alati läheduses olema. Alguses oli küll üksik olla, uni ei tahtnud tulla, aga nüüd ei ole enam üldse hirmus.

Mu õnnetükid:
a) RUTIIN, kauaoodatud-kaunikene. Või on see meelerahu?
b) töö, mis mulle niiiiiii meeldib, ja mina meeldin tööle ka;
c) härra, kes ootamatult mu ellu tantsis, ja ei ole veel ära läinud (ka vastastikune).

Veider on see, et kui vaja halada, paiskub maailma kilomeetrite kaupa teksti; õnneuim on aga nii tunnetuslik seisund, mida on palju lihtsam väljendada nõdrameelse naeratusega.
Minu valemis on kõik nii selge ja lihtne, aga ma püüan veidi kirjutada, et mu kirjaoskus ei taanduks SMS-tasemele - kolmesõnalised laused, milles pooled on lühendid. Müstika on see, et kuidas võiks kuus saata 2500 SMSi, nagu mu telefonipakett pakub. Ma üle saja küll valmis ei toksi.

* * *
Mulle nii meeldib, et mu päevad ja nädalad on nii ühesugused, et aeg lihtsalt voolab mööda. Vahel juhtub midagi erilist – vasaku käe nimetissõrm jääb ukse vahele ja jäme nagu juustupulk või ostan 86%-lise allahindlusega coolid rihmikud, millega kunagi küll käia ei saa, sest õues on nii külm. Muide, sain jälile, miks on nii palju paljajalu või ketsides inimesi näha – kaupluste kingavalik on lausa KOHUTAV! Siin polegi ju midagi osta! Mis nende sisseostjate ajus toimub?! Mõned ilusad asjad on ka, aga maksavad hingehinda. Kuskil 200-300 NZD (1 NZD on ümmarguselt 10 krooni; jah, ma jäängi sinna krooniaega kinni). Absurd, ma läksin täiesti endast välja, kui tahtsin endale sügiseks mingeid šeffe käimasid. *****! Vot käingi sporditossudega edasi. Saite, mis tahtsite! Tõmban uued sinakashallid fliissõrmikud ka veel kätte. Ma praegu veel kaalun, kas on mõistlik panna oma nädalapalk sulejope alla:

Kuigi see ost tundub ainuõige viis näidata armastust iseenda vastu, on see esialgu ehk natuke ülejõu käiv tundeavaldus. Noh, viimased kolm päeva on täitsa inimväärne päevasoe olnud; ööd aga ei halasta – rõske sügis on kohe-kohe käes (pidin vahepeal isegi haigeks jääma, aga ei jäänud). Keegi teab, miks suvi tulemata jäi?

Tööl on endiselt huvitav. Nüüd hakkas veel austrihooaeg ka. Vahelduseks on igasugu üritusi ja kuulsaid inimesi ka. Minust on saanud kõrgema kategooria koka-groupie. Noored ägedad ja pühendunud mehed, ullallaa.

Ükspäev käis õhtust söömas Michael Meredith, kelle restoran Meredith's valiti eelmisel aastal Uus-Meremaa parimaks.
Laupäeval oli ühed pulmad jälle. Ma pidin hoolitsema pruutpaari ja ta lähikonna eest. Õnneks alles hiljem öeldi mulle, et peig oli endine Martin Bosley chef, vahepeal Londonis Gordon Ramsay juures töötanud tüüp ja nüüd Uus-Meremaal tagasi. Muuhulgas oli lauas ka Matterhorni chef. Sellised asju pean ma tõesti tagantjärgi teada saama, muidu kukuks käed aukartusest otsast ära.

Siis kui mul ükskord vaba õhtu oli, küsisin järgmine päev, et kuidas oli.
„Suvakas.Ahjaa, Martin Freeman käis söömas.“
„Kesse?“
„Näitleja. Kuidas sa ei tea?! The Hitchhiker's Guide to the Galaxy't pole näinud vä?“
„Ei ole. Kuidas ta oli?“
„Väga britt.“

Martin Freeman on vast rohkem tuntud Office'st ja Love Actually'st. Siiakanti sattus Freeman muidugi sellepärast, et mängib Bilbo Bagginsit Peter Jacksoni uutes Kääbiku-filmides.
Viimasel ajal mul ongi tunne, et ma pole näinud ühtegi filmi ega videot. Ja pole aimu ka, mis praegu popp on. Imelik tunne, aga mitte väga hea. Nagu ei jaksaks enam ajaga kaasas käia.

Esimest korda elus pakuti mulle palgatõusu, sest ma olen tubli. Arvatavasti seepärast, et uusi võetakse töötajaid ja tõepoolest – Maretil oli õigus – keegi ei guugelda ega loe päevad otsa lisa. Tunnen ennast ikka ülientusiastliku idikana, kui näen uut inimest proovipäeval ja ta ainuke küsimus on, et ei tea, kui palju töötunde saaks; tahaks palju.
Esialgu ei ole küll veel midagi juhtunud ja arvatavasti on see tõus sentides ega kata kaugeltki üürikuluauku, mis ma pärast Mareti lahkumist pean maksma. Mnjah, rikkuse kasvukõver ei ole olnud selline, nagu lootsin. Ligi pool palgast üüri alla panna on mu põhimõtete vastu.

Palju suurem uudis on aga see, et sain pühapäevad vabaks teisipäevade asemel, et ma ei pea oma eraelu elama unetundide arvelt. Viimased kuu aega olen ma sisuliselt magamata need pühapäevaõhtud ära kannatanud, aga väga lihtne pole see olnud. Seda suurem olnud kergendustunne, kui pärast suurt kiiret ja rahmeldamist saabub kuskil pärast kella kaheksat see hetk, kus ma tunnen, et kõik on lõpuks ometi kontrolli all.
Ajaa, kui keegi mind kosida tahab, siis palun ärge tehke seda kuskil restoranis või mõnes muus avalikus kohas.

Ja täppidest nii palju, et sellepärast ma olen vist Tiu ja Tiuu ja Tui, et kahe järjestikuse i täpitamine ajab välismaalase aju lühisesse.

PS. Üks naljakas nali hospitality-inimestele:

ƒ(x) walks into a bar. The barman says, "Sorry, we don't cater for functions.”