11.7.16

Goa – madalad ootused on õnne alus

„Näed sa, nad on minunimelise külmkapimagneti teinud!! Aa, kurat, GOA!“
Jaa, miss Oga tundis end Goas väga koduselt. Püüdsin muidugi kogu näitlejameisterlikkusega eirata kõiki neid venekeelseid pöördumisi, aga selge on see, et ida-eurooplust pole võimalik inimesest välja juurida. 
Selge on nüüd ka see, et Goa on täitsa okei peesitamispleiss ja olen võimeline niisama lesima, ilma et sunniks end iga päev maailma vallutama.



















Kui eelnevalt rannasoovitusi küsisin, mainiti umbes kõik Goa rannad ära – kus keegi käinud oli, seda ka soovitas. Seepärast ei jäänudki muud üle, kui oma peaga Benaulimi kasuks otsustada. Teaduslikult on tõestatud, et otsustamine teeb inimese õnnelikumaks ja inimesele meeldivad tema otsused, sest need on ju tema tehtud valikud.
Rahulik, puhas rand, hea toit, perekonnad, kirjutati tripadvisoris. Täpselt küll ei teadnud, millise filtriga neid arvutusi lugema peab. Aga kui hull see ikka olla saab? Pärast mullust sisemaareisi oli teada, et merega on alati parem kui mereta.

Delhist lendasime Air Asiaga Goasse (67 eur) ja pärast edasi Jaipuri Jet Airwaysiga (73 eur). Suurim üllatus oli see, et Goa lennujaamas polnud sularahaautomaati. Üllatusest võib välja lugeda, et kohalikku sulli meil polnud. Õnneks oli aga eurosid ja ametlik rahavahetusputka polnudki teab mis röövel. Takso Goast Dabolimi lennujaamast 27 km kaugusel Benaulimisse maksis 650 ruupiat (8,6 euri).

Juhile ütlesime Blue Corner, sest kuhugi peab ju sõitma (kodukas siin ja vaata ka tripadvisorit). Õnneks oli seal ka vaba hütt, kuigi hinnas alla ei saanud, kuigi märsis oli hooaeg juba otsakorral (öö kahele 1100 ruupiat ehk 14,5 euri). Polnud meil ju me vaja juuti K. Heinlat ka kaasas.

Aga olime väga rahul – kui rannapuhkus, siis juba oma maja otse rannas.
Meie ümbruses palju rannaöömaju ei paistnud ja enamus näis nagunii eelistavat kaugemaid ja mitmekordsemaid võimalusi. Vähemasti saime kuuma täie raha eest ega istunud kuskil kondikaga külmikus. Köögi- ja tandooriahju haisust sain muidugi kohe migreenihoo, nii et lamasin paar päeva pimedas toas.

Pidime panema äratuse, et alustada päeva, enne kui päike mõistuse ja naha ära võtab. Samas polnud ka seda stressi, et äkki on ilm pilves. Ei, päike siras, hommikune meri voogas uinutavalt ja pärastlõunal tõusis tuuleke. Ja nii iga päev. Hommikusöök, lõuna, õhtusöök. Lugemistunnid päikesevarju all. Värskendus lainetes. Sarongi- ja ehteparseldajad. Jalutus piki randa vasemale ja paremale. Ja nii iga päev. Milline sulnis jõudeelu!
Verandavaade.

Pärastlõunane vaikelu.
Sarongimüüjatega oli meil erinev taktika.
Mina ütlesin, et ma ei oska ja ei kanna mitte kunagi mitte midagi. 
Kadri lubas osta viimasel päeval ja nii ta neid igapäevaseid jutuajamisi maha pidaski.

















Benaulimi elu 
Vastupidiselt eelarvamusele oli nii liivariba kui merevesi täiesti puhas. Prügikoormaga autod aina vurasid ja iga päev lonkis mööda randa ka u seitsmemeheline koristusbrigaad. Vees ei näinud ma mitte ühtegi kilekotti ega muud laga (erinevalt mitmetest teistest Aasia randadest). Keegi ütles, et see oleneb hoovusest, ma ei tea.Venelasi siiski leidus, aga me onnikompleks täiesti venelaste- ja hipivaba tsoon. Mega!
Indialased ise venelaste kohta head ei rääkinud, nad olevat ülbed ja koledad. Aga kuna neil on raha ja soovi maksta viiekordset hinda, oskasid kõik teenindajad vene keelt.
Algselt oli idee ka mõnes reises rannas ööbida või niisamagi üle vaadata, aga see plaan läks nii üle, et juba esimesel päev olin ma nõus kuuks ajaks Benaulimisse jääma. Jäägu see lõbu indialastele, kes käivad Palolemis valge inimese ihu vahtimas.
Sel talvel juhtus nii, et tegelesin tõsisemalt enese ülesputitamisega ning mingi pidu ja tilulilu mind üldse ei huvitanud (aga isegi depressioonis Tiiu on täiesti okei reisikaaslane!). Ses osas oli Benaulim ka hea valik. Kui ühel muusikat kostus olime kui kaks pahast penskarit.

Nii ma seal siis olin. Vaatasin merd, taevast ja palme ja lugesin „Õnneteraapiat“ (kui te pole mingil põhjusel selle alusel tehtud „Silver Linings Playbooki“ veel näinud, vältige elu eest! Raamat on NII palju parem!) ja kujutasin ette, et suudan ka enda õnnest kirjutada.
















Teeks midagi, läheks kuhugi
Ühel päeval tegime väljasõidu. Dudhsagari (Piimamere) kosk on üks kõrgemaid India koski ja seda ilmaimet vooriti vaatama kõikjalt Goast. Turistid toodi kogumispunkti, kus nad pidid ostma metsapääsemise pileti (20 ruupiat), džiibikoha (400 ruupiat) ja rentima päästevesti (30 ruupiat), kaameramaks 30. No vägev bisnes! Maasturid aina vuhasid džunglisse, tolm taga. Mu päikesesooja aju jooksutas see kohe kokku. Aga äärmuste kogemine nihutab perspektiive, nii et lollimaks nagu ka ei jäänud.

Kosk ise on kuival ajal paras nire, aga issanda loomaaed korvas selle pisiasja. Ulmeline puhkusegarderoob, kirglik reisifotograafia, pea ees hüpped otse keelumärgi alt.
Kui keset koske äkki rong läbi sõitis, tekkis korraks ka India tunne. Muidu oli Goa/Benaulim minu jaoks geograafiliselt määratlematu. Koht, kus pakuti india toitu. Nii et kui sa käisid Goas, siis sa käisid ikkagi Goas, mitte Indias.
See on nüüd siis ka tehtud: päästevestiga džunglis.
Taamal Piimanire kosk.
Rong! India! Darjeeling Limited!

Väljasõidu teine atraktsioon oli vürtsiistandus. Neid on ümbruskonnas mitmeid, aga kuna kodutöö oli
meil tegemata, sõitsime suvalisse. Istandusega oli seal muidugi vähe ühist, pigem oli see turistikonveieriga näidisaed. Vähemalt nägin ma emast ananassi ja veel avaldas meile muljet ääretult entusiastlik giid-higiprits, kelle taimekesed ravisid kõiki maailma haigusi, eriti vähki.
Sissepääs koos lõunaga maksis 400 ruupiat (5 euri), millele lisaks üritati meid vägagi jõuliselt meelitada elevandisafarile (600 ruupiat), aga see on asi, mida eetilistel põhjustel mitte kunagi ei tee. Ühegi kohaliku tuju sellise suhtumisega ei paranda.
Ringi sõidutas meid autojuht Carlos, põline goalane. Lisaks muule kohalikule infile jagas ta ka oma seiklusi erinevate riikide naisturistidega (nt purupurjus venelanna, kel raha polnud ja oli nõus tasuma intiimteenusega). See suurustamine oli üsna kurnav. Moraal: vahel ikkagi mõistlikum lihtsalt rannas passida ja mitte kalduda turismifilosoofiasse.

Delfiine vaatamas ma Goas ei käinud, sest keegi isegi ei vaevunud veenma, et neid näeb. Väidetavalt mingites randades neid kohtab.

Jalutada oli tore. Rannad vahelduvad kiiresti. Põhja poole minnes ei saa 10 000 sammu täiski, aga juba nähtud Sernabatim, Colva ja Betalbatim, mis on juba реальный русский пляж. Коля кафе и ресторан у Розы. Korra ikka võib tsirkuses käia karu vaatamas.
Naaberküla Colva prouad upitavad makrelli soolata.
Niimoodi see kala kuivabki.

Hello, Bollywood!
Mingeid inimsuhteid meil Goas ei tekkinud. Naabritega teretamine oli suur asi ja hütila personal oli pehmelt öeldes ignorantne. Arvustati, et nad on indialaste suhtes tõrjuvad, aga ei näidanud nad mingit külalislahkust üles ka meie suhtes. Ainult üks restoranipoiss naeris vahet pidamata ja tandooriahju tüübiga sain ka jutule. Hooaja lõpp?
Ühel hommikul tuli proua omanik meie juurde ja uuris, kas me oleme britid või austraallsed. Et ta filmitegijast vend tuleb täna. Kes oleks arvanud, et valgel nahal on omad eelised - vaja oli valget inimest!
Kell kaks olidki filmimehed platsis ja enne kui ma toas välja sain, oli Kadri minu kui peaaegu austraallase tanki pannud. Tuli välja, et stseen on juba üles võetud, aga heli oli pekki läinud ja noore naisturisti laused tuli uuesti lindistada. Jooksu pealt muudeti stsenaariumi ning rootsi tüdrukust sai Austraalias elanud soomlane (no näete, lõpuks ikkagi skandinaavlane!!). Kadri arvas, et meie eas ja ülekaalus on seegi hea, kui hääl veel kõlbab. Mis tal viga arvata! Tühja kõhuga india aktsendiga fraaside korrutamine ja käsu peale flirtivat naeru polnud lihtne teha. Nii et ma pole üldse kindel, kas sügisel leiab mu nime rasvases valges kirjas kuskil lõputiitrites.
Kolmandajärgulise Bollywoodi filmi juhusliku kõrvalosatäitja taustalugeja (Kadri väljend) haltuuraga minu muuvistaarikarjäär ka lõppes. Bollywoodi konkurents on karm.

PS. Arvutis võivad pildid veits puseriti olla, aga ma ei saa praegu põhjuse jälile. Tõenäoliselt liialt harv blogimine.

Kommentaare ei ole: