Tiks-tiks-tiks tiksub teine nädal Melbourne'is

Teisipäev: on, mida vaadata
Federation Square.
„Alice in Wonderland” Melbourne’i muuseumi Imaxis. Pärast nägime Carltonis opossumeid.

Tundub, et kultuurišokk on tegelikult vist hoopis teadmatus, kas tahame ikka paikseks jääda. Kas olla Aasias mustade küünealustega või kannatada Austraalias paberkuiva nahka? Korralik city-elu? Pigem läheks Uus-Meremaa poistega kaevandusse tööd otsima. Teine idee on osta buss ja panna nelja tuule poole ajama.

Kolmapäev: transpordikeenjused sõidavad Inki juurde moeturule

Meil olid täpsed juhised, kuidas kohale jõuda. Kell 11, kui pidime tegelikult juba kohal olema, saime saata Liisale SMS-i: „Oleme trammis!” Me jääme siin ALATI hiljaks. Peamiselt seepärast, et me ei mõtle välja, mis suunas minna ja kui kaua see aega võtab.
Pidime sõitma nr 19 trammiga peatusest nr 5 peatusesse nr 25 ja kui olime jõudnud juba peatusesse nr 3, hakkas tunduma, et sõidame vähe vales suunas.
Lõpp-peatusest jäime ootama uut trammi, aga selgus, et tagasi läks seesama tramm.
See on üks maailma sitemaid tundeid, kui ühistranspordiga läheb nii palju viltu kui minna saab. Kahju, et meil pilet oli – oleks võinud veel piletikontrollile ka vahele jääda.

Aga no tühja sellest trammijamast, parem ütleme Liisale ja Inkile suure aitähi, et meil kõigil on nüüd uusi hilpe, et sügisele ja talvele vastu minna (kusjuures ilm läks tagasi suveks).

Kitlivaimustus pole ikka veel üle läinud.

Kuna meil oli ühistransa päevakaart, üritasime maha sõita kogu selle aja, mis me kodus ei söö.

St Kilda beach. Tuleb välja, et suvi on läbi. Tulla soojast Aasiast Austraalia sügisesse ja kuulata lugusid lähenevast Eestimaa kevadest on sürr.

Jorma, siin on ka elu :)

Rebu meenutas, et ta käis oma Melbourne’i päevil vene poodides maiustamas ja läksime pelmeenijahile. Tegime viis ringi kvartalile peale ja lõpuks pidi Kats venelaste käest küsima, kas nad on venelased ja kus saab pelmentšikuid osta. Tutkit, poed juba kinni.
Vahtisime siis niisama läbi akna Borjommi ja marineertud seeni ja lugesime kuulutustetulba läbi. Интересно.



Puhkeõhtu Miša Raskiniga.

Neljapäev: päeva tegu - külaskäik Tomi ja Bethi juurde

Kuna oleme igapäevarutiinis, kus suurt midagi ei toimu, paneb see me avaliku suhte proovile.

Tiiu ei viitsi ärgata ja Kats toob talle hommikusöögilauast maasikamoosi. Aga voila! täna on jonnipäev!
„Ei, ma ei taha minna! Ei ole nõus! Miks ma pean?!”

Kaheksa tundi hiljem trammis (tasuta turistitrammis).
„Kuidas sa mind kannatad?”
„Nagu kutsikat – ei tohi tähelepanu pöörata. Viie minuti pärast on ta nõus jälle mängima. Sa oled siiski ainuke inimene, kellega ma olen nõus nii pikalt reisima.”

„Anna andeks, et ma sulle Sandra Bullock ütlesin. Ta on koledam kui sina.”
„Sa, kurat, ei saa ka öelda, et ma olen Bullockist ilusam.”
„Ei saa.”


Kadri, siin on sulle Evelin Ilves alias Saša Zaitsev Tiiu kehastuses.





Laupäev: retoorilised küsimused

Hommikusöögilauas.

"Noh, Heinla, oled närvis vä?"

"Muidugi, kui sa küsisid eile viis korda, kas raamatukogu on laupäeval lahti ja ma ütlesin viis korda, et ma ei tea. Ja esimene asi, mis ma hommikul kuulen: "Kas raamatukogu on täna lahti?""

Lähme uude kohta sööma.

Tiiu: "Kas siin on ka hea toit?"

Baari ees pingil.

Tiiu: "Ebamugav on siin passida ja oodata."

Kats: "Mul küll ei ole."

Tiiu: "Aga kuidas sa tead?"

Ja need on kolm näidet ühest päevast... Praeguseks võib selle korrutada 140 päevaga.

Boonusträkk: Melbourne’i rotispikker

Kraanivesi on joodav.
Turul on häid pakkumisi, eriti enne sulgemist (me elame Queen Victoria Marketi juures); toidupoodides on turust odavamaidki pakkumisi.
City Circle trammi ja Tourist Shuttle bussiga saab tasuta sõita.
State Library of Victoria Raamatukogus on tasuta internet (1. korrusel 15, 2. korrusel 60 minuti kaupa).
Hea näljahävitaja on sushirull (alates 1.50).
Odavalt riidesse saab kaltsukates, nt Savers.
Hostelis saad kõike laenata.