Muide, nad maksavad oma uue nelja magamistoaga maja eest sama palju kui me oma Sydney kööktoa eest. Ja me ei maksa mingit kosmosehinda siin. Kuna nõudlus on suur, lubas omanik pärast me väljakolimist rendi hinda tõsta.
Brisbane elas oma rahulikus rütmis. Jaanuarikoledusi meenutasid vaid räsitud jõekaldad ja pruun vesi, mis enne olevat sinine olnud.
Lugesin raamatuid, vaatasin filme ja kantseldasin lapsi.
Võiks selle käigu kohta veel nelisada kaheksakümmend seitse korda "rahulik" öelda, aga oma adrenaliinihetked sain ikka kirja.
Kuidas võõrastega tutvuda
Sydney lennujaamas Brisbane’i lendu oodates peame teise väravasse minema ja poiss mu kõrval küsib, kas see oli nüüd 39 või 49.
Pärast istub ta mu kõrvale. Vaatan ta Peruu kilekotti ja teen juttu, et kas ta on Lõuna-Ameerikas käinud. Poiss seletab, et elab Colombias ja tegeleb näitlemisega. Muidu on aga Sydneys sündinud, Cairnsis üles kasvanud ja praegu elab pere Brisbane’is.
Minu Eesti jutu peale ütleb, et ta teab ka ühte eestlast; näinud pole, a sõbra sõber.
Räägin, millega Eestis tegelesin ja et siin olen hoopis ettekandja. Siis ta räägib oma jälle oma sõbra eestlasest ja mul pole enam kahtlust ka, et tegu on Kristjaniga.
“Kristjan on mu naaber, sisuliselt elame koos,” ütlen talle.
Ja selgub ka, et see ühine sõber on Chris, ameeriklane, kes oli ka meie juures jõuluõhtul.
Kuidas poes käituda
Siis ma käisin ka esimest korda elus Ikeas. Suur pood!
Airi jäi kassasse maksma. Ma läksin rootsi toidukraami uudistama.
„Niimoodi läksidki läbi?!“ küsis Airi pärast.
Ma ei saanud täpselt aru, et mis selles imelikku on, et lihtsalt poest läbi jalutada pohlamoosi, lihapalle või lagritsat ostmata.
Selgus aga, et see lastele mõeldud telk mu käes oli maksmata ja Airi ei jõudnud imestama hakatagi, et kas ma olen nii muutunud: lihtsalt passin peale, et müüja kõrvale vaataks ja marsin kassast läbi.
Muidugi oli see lihtsalt hea ajastus, ei jälginud ma mingit müüjat ja siis tuiasin südamerahus mööda keskust ringi, varastatud telk kaenlas. Sest ma ju arvasin, et Airi tasus selle eest juba ammu.
Pärast oli juba imelikult tagasi minna ja teatada, et olen varas.
Kuidas lennuki peale jõuda
„Kui kaugel lennujaam on? Peaksin juba seal olema...“
„Oleme poole maa peal, veerand tundi veel.“
Selge, mis seal siis ikka. Jõuab vast ikka.
Aga.... Jõuame hoopis teeremondi ja ümbersõidusildini. DETOUR… DETOUR.. DETOUR…
Hakkan natuke närviliseks muutuma. Samas on see kõigest Austraalia siselend, vahemaa alla 1000 km, tööle vast ei jõuaks, aga midagi pakilist ees pole.
Vihma sajab. Autod venivad uimases rodus. Lõpuks saame kiirteele, et siis enne lennujaama jälle oranži teetöömärki näha.
Kell 11.30. Kümme minutit lennu väljumiseni. Annan alla. Tegin internetis küll check-ini ära, aga turvakontrollist peab ikka läbi minema ja pealegi ei tea ma täpselt, kuhu minna.
Siis hüppan autost välja ja pläterdan lennujaama poole nii kuis jalad võtavad.
Minu lennu numbrit tabloo peal pole.
Lähen turvakontrolli, õnneks pole seal palju inimesi. Ütlen, et mul on hirmus kiire. Turvamehed naeratavad, et jõuab küll. Ida-eurooplane ikka ju kardab, et alati saab sõimata.
Pärast seda pean ma täiesti „juhuslikult“ läbima lisaturvakontrolli (nagu ka Sydney lennujaamas). Tahan jooksu juba jooksu pista, sest mul on ju endiselt kole kiire. „We haven’t finished yet!“
Olen „clean“ ja saan tulema. Ka nüüd ei näe ma ekraanidelt oma lendu, et teaks, kuhu väravasse minna.
Aga kuhugi suunas peab ju jooksma ja võtan suuna ainukese Sydney lennu poole. Gate nr 32, umbes kõige viimane.
Umbes 29. juures on Tiger Airwaysi koridori viit. Jee!
Lükkan paberid letti - korras!
Igaks juhuks lähen lennuki poole ka veel joostes. Airile jäi isegi head aega ütlemata ja kalli tegemata, sest nii kindel tundus see, et jään Brisbane’i natuke kauemaks.
Aga 11.37 olen lennukis. Otsaesine on higine, tunne on hea.
Jalad valutavad sellest pingutusest veel viis päeva.
Sydney lennujaamas Brisbane’i lendu oodates peame teise väravasse minema ja poiss mu kõrval küsib, kas see oli nüüd 39 või 49.
Pärast istub ta mu kõrvale. Vaatan ta Peruu kilekotti ja teen juttu, et kas ta on Lõuna-Ameerikas käinud. Poiss seletab, et elab Colombias ja tegeleb näitlemisega. Muidu on aga Sydneys sündinud, Cairnsis üles kasvanud ja praegu elab pere Brisbane’is.
Minu Eesti jutu peale ütleb, et ta teab ka ühte eestlast; näinud pole, a sõbra sõber.
Räägin, millega Eestis tegelesin ja et siin olen hoopis ettekandja. Siis ta räägib oma jälle oma sõbra eestlasest ja mul pole enam kahtlust ka, et tegu on Kristjaniga.
“Kristjan on mu naaber, sisuliselt elame koos,” ütlen talle.
Ja selgub ka, et see ühine sõber on Chris, ameeriklane, kes oli ka meie juures jõuluõhtul.
Kuidas poes käituda
Siis ma käisin ka esimest korda elus Ikeas. Suur pood!
Airi jäi kassasse maksma. Ma läksin rootsi toidukraami uudistama.
„Niimoodi läksidki läbi?!“ küsis Airi pärast.
Ma ei saanud täpselt aru, et mis selles imelikku on, et lihtsalt poest läbi jalutada pohlamoosi, lihapalle või lagritsat ostmata.
Selgus aga, et see lastele mõeldud telk mu käes oli maksmata ja Airi ei jõudnud imestama hakatagi, et kas ma olen nii muutunud: lihtsalt passin peale, et müüja kõrvale vaataks ja marsin kassast läbi.
Muidugi oli see lihtsalt hea ajastus, ei jälginud ma mingit müüjat ja siis tuiasin südamerahus mööda keskust ringi, varastatud telk kaenlas. Sest ma ju arvasin, et Airi tasus selle eest juba ammu.
Pärast oli juba imelikult tagasi minna ja teatada, et olen varas.
Kuidas lennuki peale jõuda
„Kui kaugel lennujaam on? Peaksin juba seal olema...“
„Oleme poole maa peal, veerand tundi veel.“
Selge, mis seal siis ikka. Jõuab vast ikka.
Aga.... Jõuame hoopis teeremondi ja ümbersõidusildini. DETOUR… DETOUR.. DETOUR…
Hakkan natuke närviliseks muutuma. Samas on see kõigest Austraalia siselend, vahemaa alla 1000 km, tööle vast ei jõuaks, aga midagi pakilist ees pole.
Vihma sajab. Autod venivad uimases rodus. Lõpuks saame kiirteele, et siis enne lennujaama jälle oranži teetöömärki näha.
Kell 11.30. Kümme minutit lennu väljumiseni. Annan alla. Tegin internetis küll check-ini ära, aga turvakontrollist peab ikka läbi minema ja pealegi ei tea ma täpselt, kuhu minna.
Siis hüppan autost välja ja pläterdan lennujaama poole nii kuis jalad võtavad.
Minu lennu numbrit tabloo peal pole.
Lähen turvakontrolli, õnneks pole seal palju inimesi. Ütlen, et mul on hirmus kiire. Turvamehed naeratavad, et jõuab küll. Ida-eurooplane ikka ju kardab, et alati saab sõimata.
Pärast seda pean ma täiesti „juhuslikult“ läbima lisaturvakontrolli (nagu ka Sydney lennujaamas). Tahan jooksu juba jooksu pista, sest mul on ju endiselt kole kiire. „We haven’t finished yet!“
Olen „clean“ ja saan tulema. Ka nüüd ei näe ma ekraanidelt oma lendu, et teaks, kuhu väravasse minna.
Aga kuhugi suunas peab ju jooksma ja võtan suuna ainukese Sydney lennu poole. Gate nr 32, umbes kõige viimane.
Umbes 29. juures on Tiger Airwaysi koridori viit. Jee!
Lükkan paberid letti - korras!
Igaks juhuks lähen lennuki poole ka veel joostes. Airile jäi isegi head aega ütlemata ja kalli tegemata, sest nii kindel tundus see, et jään Brisbane’i natuke kauemaks.
Aga 11.37 olen lennukis. Otsaesine on higine, tunne on hea.
Jalad valutavad sellest pingutusest veel viis päeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar