16.2.12

Martinborough

Wellingtonist tunnikese sõidu kaugusel asub Martinborough' veiniküla. Pinot Noir' kants, mis reklaamib ennast Uus-Meremaa vanima Pinot Noir' piirkonnana, mitte et siin miski ülemäära vana oleks. Aga jah, arvestades seda, et tegu on tõesti pisikese külaga (1300 elanikku), on nad ennast väga edukalt maailma (veini)kaardile kasvatanud.
Martinborough'sse saab mugavasti autoga või rongiga Featherstoni ja sealt edasi bussiga. Kohapeal on vahemaad pisikesed, kas või rendi ratas või taaru jalgsi.

Klimaatiliste tingimuste poolest iseloomustavad Martinborough't päevasoe, jahedad ööd ja pikk suvi, meile oli aga vaja näidata üsna morni palet.
Martinborough's on ligi 30 veinitegijat. Meie jõudsime põigata kolme juurde.
"Aa, see orgaaniline," kommenteeris me ülemkelner kuivalt.
Nii et kompost, kasulikke putukaid ligimeelitavad lilled, lammas-muruniidukid, naturaalsed väetised. Käsitsitöö... Nagu tavaline eesti talumajapidamine.
Peamaja on uhke: viies tükis Wellingtonist kohale veetud ja poosetab ka veinipudelite etikettidel.
Kassipilt on üleslaadimisega läinud uperkuuti, aga siuke volask seal turistide ja nende fotokate meeleheaks lösutas.
Aga nüüd veini juurde. Vynfieldisi ampluaa on Riesling ja Pinot Noir.
Mingit erilist elamust ei saanud. Kui midagi esile tuua, siis puuviljast Pinot Rose 2011 - külmana vast hea lürpida tüdrukutega kuumal suvepäeval (maitsebuketis tunda maasikaid, pirni, küdooniat).
Toidulaud tekitas küll tungi, et ma hakkan ikkagi nüüd KOHE talu pidama ja seal võiks olla avokaadopuu ja artišokid.

Nimi juba viitab sellele, et omanikeks on kaks sakslast, kes alustasid seal veiniteoga 14 aastat tagasi. Pisike veinimaja, mille enamik toodangust läheb ekspordiks. Punaste veinide puhul jäi mulle meelde mõnus, kergelt suitsune mekk.

Väidetavalt maailma parima Pinot Noir' tegijad.
Üllataval kombel kujunes lemmikuks hoopiski Chardonnay. "Chardie uueks tulemiseks" võiks seda nimetada, sest ka Delmar taasavastas paar nädalat tagasi Hunter Valleys (Austraalia) käes Chardonnay.
See Martinborough' 2010. aasta oma oli põnev, võiselt popkornine.

Kokkuvõte. Martinborough ei olnud küll nii peen ja maitserohke kui möödunud aastane ringkäik Lõunasaarel Marlborough's ja aega jäi väheks, kuid sellegipoolest oli üks eriti mõnus pärastlõuna.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Päris ok veinimärkmed :) Ma loomulikult kadestan sind!
Kertu