Kära oli siiski vähe, ainult sääsepirin ja gibonid. Sääsed olid pildile jäämiseks liiga pisikesed, gibonid aga pelglikud ja kavalad seal puudeladvus..
Keelitasin Juani, et ta ei võtaks minu pärast vaba päeva, aga ta ütles, et on juba kolm päeva tööl käinud ja väsinud. Muidugi on väga huvitav, kui keegi oskab sulle rääkida rohkem, kui oma silm seletab. Juan oli hästi valmistunud: kotis olid tal köiejupid mööda kaljut randa laskumiseks ja muljetavaldav kamuflaažnuga.
Ühtlasi pakkuge, kui vana see tüüp on (ja siis pakkuge uuesti).
Pärastlõunane mäkketõus on sellise kuumaga ikka ülihigine ettevõtmine. Mul oli pulss nii laes, et pidin uhkuse maha suruma ja paluma tempot aeglustada. No et sääsetõrjet peale panna ja nii.
Valik erinevaid tüvesid. Umbes mitte kuskilt ei tohtinud kinni haarata, sest igal pool olid ogad või sipelgad.
Erineva kaliibriga tarzanid:
Noor jõujuur:
Väga suur hall liblikas, kelle pildile saamiseks pidi väga palju hiilima:
Veel midagi halli - ei midagi uut siin ilma peal - metsasea songitud auk:
Tagasi maheda briisi käes.
Ajan juttu türgi paarikesega, kes pole kahe kuu jooksul ühtegi kala saanud.
Ilus pilt, aga õudne vaadata.
Enne pimedat džunglist välja, enne õhtust äikest koju, vants-vants.
Rannas, umbes kõige käidavamas kohas nägime veel maosaba, mis lipsas oksahunnikusse.
Juan andis oma kodusest kasvatusest paar aaloejuppi ja läksin koju päikesest ja sääskedest punetavat nahka rahustama. Mõnus-mõnus on see värske aaloe. Ma paneks putka püsti - seda turistid ostaksid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar