Tiiu ja töö

Ükskõik kui palju mulle ei meeldiks laiselda, meeldib mulle tegutsemine palju rohkem.

Veendusin selles taaskord esmaspäeval, kui käisin Tea Roomis proovitunde tegemas.

Pidin enne terve hommikupooliku Wikipedias veetma, et menüüst läbi närida, sest mu toidusedelist on jah seni puudunud näiteks rillette ja chorizo.

Algus oli klassikaliselt paljutõotav: „Kas sul mustad kingad ja püksid on kaasas?”

„Püksid? Ma võtsin sokid.” Kuidagi saab „pants” asemel „socks” kuulda?

Polnud hullu, sain kohapeal püksid nr 12, mis püsisid kuidagi üleval, kui värvel kahekorra keerata, kuid sellega nende istuvus ka piirdus.

Sisuliselt oli mu ülesanne olla nagu töövari, sibada ettekandjal sabas ja panna kõike tähele. Alguses olin koos Jennyga, kellega see enam-vähem toimiski. Pidin enamasti veeklaase täitma ja teekannudesse kuuma vett juurde valama. Füüsiline töö.

Pärast sain a la carte spetsialist Fabio, kes jagas lahkelt igasugu ülesandeid: „Vala veini! Vii šampanjat! Kata laud 32 magustoiduks ära!” Kus-mis...

Kujuta ette, et astud kuhugi restorani ja sulle öeldakse: „Vaheta laudlina ära ja kata laud!” Vot selline tunne oligi. Katad, üldse ei nuta. Eks see Fabio nägi muidugi kohe, et ma pole eriti a la carte ettekandjana töötanud. See, et härra Otspere lasi kuivalt lauda katta ja klaase täita, oli sel hetkel täiesti kasutu.

Edasi läks nii, et tegin seda, mida keegi jooksvalt käskis – saali, köögi ja baari vahet. See ei meenutanud kuidagi lugude kirjutamist või uudiste toimetamist või midagi muud, mida ma oskan.

Kolme tunni pärast olin vaba ja pidin andma oma pangakonto andmed ja Tax File Numberi, mida mul muidugi käepärast polnud. Sest polnud aimugi, et mul on tööpäev ja selle eest makstakse. Täisajaga kohta seal praegu pole, aga ehk saan vahel üritustel abiks käia.

Ehk siis on endiselt tungiv vajadus töö leida. Huvitav on jälgida, et kuidas kõik tuleb ajaga, aga tuleb. Mind peaks raiuma õpikutesse õpitud abituse peatükki.

Alles ma olin täiesti segaduses, mida oma eluga pihta hakata – kuhu suunas tormata ja kelleks hakata. Veidi kahetsen, et poistega põhja poole korjetööle ei läinud, oleks söönud külma purgibologneset ja unistanud sushist. Härrade vastuargument: „Kuule, sa oled ju preili, preilid ei korja puurvilju.”

Alles ma jonnisin, et öäk kui vastik on endale CV-d kokku valetada ja nüüd on mul selline vahutaies, et silm lausa puhkab peale vaadates. No panin jaa enda pildi ka.

Aktiivsem ukselt uksele faas on mul veel ees (homme?). Kuulutustest on lemmik senini see, kus peab bikiinides kella 6.00-14.00 kohvi tegema. Mingeid eeldusi pole vaja, peaaasi et personality oleks see õige.

Oma unistuste tööd – STOP-märgi hoidmist – ma vähemalt praegu ei saa, sest sinna on vaja igast värvi sertifikaate, mille saamiseks peab kursusel käima.

Oh kui lihtne oleks minna suveks Rannapaargusse, kannaks soomlastele šnitslit ette ja teeks öösiti hulgi rummkoolasid. Või siis teeks hoopis natuke teadust.

Hommik.
Park.
Räppar TO: hey hey elizabeth bay.

PS. Kui Fidžil on hea, siis ma tulen. Luban!