Tiiu: tööjutt vol2

Kaua pole kirjutanud, mul ei tulnud isegi praegu blogi aadress enam meelde. Pea on vist täis saanud.

Aga asjast. Korduma kippuvaid küsimusi kipub praegu olema ainult kaks, aga neid on umbes sama sitt kuulda, kui paar aastat tagasi, et kas sa selle ülikooli ka lõpuks ära lõpetad. Ehk siis:

1) Kaua sa Austraalias oled?

2) Mis tööd sa seal teed?

Kui kaua?!

Keeruline on vastata, millal ma koju tulen või kuhugi liigun. Oma sunnismaisuses sõltun praegu vaid rahast, mis mind kunagi taas liikuma paneks kas siis Eesti, Aasia või Lõuna-Ameerika poole.

Aga...:

* Pikendasin oma tervisekindlustust esialgu poole aasta võrra.

* Panin oma Eesti telefoninumbri aastaks kinni. Number oleks vist võinud isegi tiksuda, sest Teleyks pole viimasel ajal küsinud isegi miinimumarvet, mida mu talupojamõistus paari sõnumi eest ikka maksta tahaks. Nüüd lepingu peatamise eest tuli tasuda 49 krooni. +61 42 46 39 738. Ärge siis ehmatage, kui keegi saab imelikult numbrit sõnumeid. See pole mingi uus väljapressimisskeem, vaid mina.

* 5. mail läheb Kats Eestisse tagasi ja ma kolin Mareti juurde kuskil suve/talve keskpaigani..

* Töövestlustel ütlen, et jään Sydneysse aastaks.

Mis teed?

Jutt sellest, et Sydneys töö leidmine ei ole tegelikult raske, kui ise vähegi agar oled. Jaotad kümneid või sadu CV-sid.

Või siis peab õnne olema – õigel ajal õiges kohas. Mul juhtus nii.

Laupäeval ütles Delmar, et kahe nädala pärast käin ma tööl. Ma ei osanud eriti midagi seepeale öelda või vaielda ja lõime käed.

Esmaspäeval käisin ma, Delmar moraalseks toeks, kahes tööbüroos juhuotsi jahtimas. Esimeses saadeti mind üsna konkreetselt ja mitte eriti viisakalt tänavale tagasi, et kogemus on mul väike ja pealegi ei värba nad praegu kedagi ja äkki paari nädala pärast. Teine osutus rohkem poistetööde agentuuriks, aga ma kuni 25 kg ikka jaksan tõsta kui vaja (James on ju näiteks 92 kg). Õigel kontaktisikul oli aga parajasti vaba nädal ja nii tuli agentuuridest nulliring.

Teel koju käisime Woolloomooloos paarist kohast läbi, mis nüüd tagantjärgi tundub lihtsam, kui see tegelikult oli...

Esimeses pubis ei öelnud nohisev pekikõhuga (no see pluuse oli veits kitsas ja lühike) baaridaam mitte ühtegi sõna, aga manageri ikkagi kutsus. „Ei meil uusi töötajaid vaja, meil on hoopis kliente vaja.” Tundus, et alustama oleks siiski pidanud uutest teenindajatest.

Teine oli siuke baari moodi koht ja nad lubasid mu CV ilusti säilitada, kui midagi peaks tekkima.

Kolmandas kohas oli juba üks tüdruk oma CV-ga ees. Ta oli isegi minust tõsisem. Raske uskuda, et maailmas võiks olla rahvaid, kes on kehvemad suhtlejad ja muljeavaldajad kui eestlased.

Manager näitas menüüd. Hm, olime sisse astunud hispaania restorani - Velero. Muy bien, hispaania keel on ju mu vana armastus. Manager Miguel küsis, kui kaua ma Sydneys plaanin olla ja kus ma elan. Et neil just lähebki mitu inimest ära ja on vaja uusi koolitada ja kolmapäeval helistavad.

Aga ta helistas juba teisipäeval ja kutsus reedeks proovipäevale.

Printisin kodukalt menüü välja. Toidumenüü kaks lehekülge ja veinide oma 11. Kas peaks üles tunnistama, et ma pole elus sees šampapudelit avanud? Vahuveine on ligi 20. Peaaegu terve päev läks hispaania kööki kiikamiseks.

Delmar pühendas mind siinse restoranielu veidrustesse, mis kohati kõlab nagu keemia (CMOS ehk cold milk on the side - lühend selle jaoks, et kohvitassi kõrvale tuleb eraldi külm piim panna) või füüsika (kuidas kahe laudlina puhul voldid jooksma peavad) või psühholoogia (kokaga PEAD sõber olema, muidu saad taldrikuga pähe). Austraalias on igast kokasaated väga popid, eriti MasterChef Australia, ja kõik kokad ei ole võluvad jamieoliverid.

Proovipäev

Hommikul tõestasin jälle, et mida varem hommikul (vibra peale) ärkad, seda kiiremaks lõpuks läheb. Suurem hilinemise hirmus panin jooksu, ilm oli sügise kohta väga-väga palav. Hea üllatus, et Woolloomooloo asub me kodust 12 mintsa allamäge.

Seal on siuke pikk maja kai peal, restoranid ja korterid. Ja siis alati peab hooletult mainima, et Russell Crowe elab seal.

Algus nagu ikka - riided vahetada: omalt poolt mustad kingad ja püksid, töö poolt valge pluus (sain väidetavalt nr 40 meeste särgi) ja põll. Ringkäik restoranis, lauanumbrid, positsioonid, köögi- ja baarisüsteemid ehk kust mida kuhu viia.

Tore üllatus oli see, et taldrikuid peab kandma käerätiga. Ma muidu veel saaks need on pisikeste näpitssõrmede vahele, a rätikuga on see alguses ikka puhas kepp.

Võid ju need 3 taldrikut kätte võtta, a maha peab ka laadima.... No mu lemmikud olid ikkagi ääreni täis kohvitassid. Õumaigaad. Kohvi annab üle ääre loksutada juba kandikule tõstes, mis siis veel kandmisest ja lauale panemisest rääkida. Vahuveinipudelit ma täna lihtsalt ignoreerisin.

Ettevalmistustööst oli kasu ka, kui köögis öeldi, et mejillones või gambas on valmis. Hea lihtne ja toimiv toiduväljastussüsteem on seal restoranis ja väljaõpetamine samm-sammult. Ja kokad olid nii toredad, eriti põhimees. Eriti äge hea-tuju-tüüp.

Üldiselt polnud hullu, kuigi räti-taldriku hoidmise pärast sain mitu märkust ja kandikut kandes värisesid käed nagu võimsas pohmellis kahvliga tatart süües. Tass logises alustassi peal! Tund enne päeva tuli kinga talt lahti, mitte niiviisi irvitavalt, vaid ikka kapitaalselt. Mul polnud Mentost, et oleks kuskilt enesekindlust saada. Panin oma mustad valge tallaga ketsid siis, hea et plätudega ei tulnud, aga märkuse sain ikka, et mustad kingad peavad olema.

Kui ma veel lõpuks ligi tund nuge-kahvleid uhasin poleerida, hakkas küll hoog raugema. Märkused keerlevad peas ja silme ees on pilgeni täis kandik ja noad-kahvlid kah ei lõpe. Et oli tore päev ja aitäh, et andsite mulle võimaluse. Ajaa, ma leidsin sealt lauahõbeda vahelt paari ruutsentimeetrise lataka inimnahka.

Lõpuks ütles manager Miguel, et võta oma põll kaasa, pühapäeval saad lõuna ja vist ka õhtuse vahetuse ja esmaspäeva ka. Ma ei saa öelda ka, et andke andeks mul on deit. Rõõm on nii suur, et tahaks Migueli kohe kallistada.

Pühapäeval on Austraalias Anzac Day ja esmaspäev on ka vaba. Anzac Day on Esimeses maailmasõja langenud kaasmaalaste mäletuseks, praktikas on see muidugi massijooming.

Rahast ma veel ei tea, sest ma ei ole seda saanud.

Palju kirjutasin, sest see on endiselt ainus asi, mida ma enda arust täitsa hästi teha oskan. Aga nagu paistab, on minus siiski ka ettekandjapotentsiaali, kuigi pean kogu vaba aja kolme taldrikut rätikusse mässima ja püüdma kandikutäie klaasidega mööda korterit lennelda.

Oma siseheitlustes ei jõudnudki ma veendumusele, et suudaksin alustada uuel alal ja veel inglise keeles. Mu sõpradel oli minusse rohkem usku kui mul endal. Aitäh teile.

Nüüd pakun ma – eesti juustusingi pannkoogi spetsialist – pursuidele austreid.

Olen enda üle uhke. Olge teie ka :)