Nädalad mööduvad endiselt päev-päeva haaval rütmiga kiire-aeglane-ülikiire, ilma et midagi suuremat korda saadaks. Endiselt ei ole känguru ega krokodilli näinud. Endiselt tahaks vahel siit jalga lasta ja vahel on tunne, et vot siin võikski ilusat elu elada.
Aga näiteks vahepeal oli Jaanuse sünna ja siis tuli Kats ja siis oli Delmaril pika lauaga juubel (ehk saan neist tippsündmustest ka pildimaterjali).
Vahepeal tuli ka kiri, et tervisekindlustus hakkab lõppema; et kas ma tahan pikendada.
Imestasin, et kuidas nad kuupäevadega niiviisi udutavad, alles ma ju tegin uue kindlustuse… Aga saabki järjekordne poolaasta täis. Seepeale haakisin kohe külge esimese austraalia viiruse, mille umbes kõik on läbi põdenud – algul kurk haige, siis kole nohu, palavikku ei tule. Lihtne, a kuuuurradi tüütu.
Panen igaks juhuks siia me restorani baarmeni ja ühtlasi mu hea sõbra Timuri tervisejoogi koostisosad: poole sidruni mahl, mesi, törts kärakat, paar tilka Angostura bitterit, kuum vesi, nelgiga pikitud sidruniviilud, tähtaniis. Selline surakas, et kohe esimese lonksuga lööb vesise silmanägemise poole selgemaks.
Ilm on parajasti 20 kraadi kandis ja kohutavalt muutlik-mossis, mis peaks tähendama, et kohe hakkab suur suvi. Müstika, kui kaua ma seda kiidetud Sydney suve ootama pean.
Praegu on täitsa tavaline, et tuleb 10 piiska vihma ja siis selline mahe tuulehoog, mis pöörab kõik lauad pahupidi (sest mõistagi olen ma kogu aeg tööl). Metsik kolin. Nagu viimnepäev oleks käes. Siis on jälle kõik rahulik, päike tuleb välja.
Üldiselt on mu ilmataju üsna sassis, sest mida arvata, kui 27 soojakraadiga mõtled mitu head minutit, kas võiks viimaks ometi panna lahtised jalanõud.
Tööl pole suuremaid vahejuhtumisi olnud, kuid see industry on juba eos selline, et üks muutuja X ajab teist taga. Köök on üks suur egokotikute bande, kellegi elus on kindlasti mingi mässiv isiklik draama ja kliente ei saa ju ammugi valida. Olgu selleks siis näiteks “tähtis toidukriitik”, kes tegelt on ülipaks söömishäirega mees, kelle kodulehekülje lahendus jääb sellesse aega, kui internet leiutati (ma tean, et nii ei ole ilus rääkida, a ma ei suutnud seda endale hoida).
Ja siis trükiti uued menüüd sel õilsal eesmärgil, et saaks hindu tõsta + paar sisulist muudatust. Paar rooga läks välja ja siis näiteks ühes magustoidus on banaani asemel maasikad ja nii. Ainult et kööki ei teavitanud sellest keegi.
Täna oli pika nädalavahetuse grande finale – vaba esmaspäev, kõik pehmes pohmeluses ehk parim võimalus kogeda kõige ulmelisemat teenindust. Kallid kolleegid meenutasid täiesti omas rütmis liikuvaid planeete, süsteemi eikuskil.
Ma ise võtsin end eile sobivate asjaolude kokkulangemisel kokku ja käisin Layo ja Bushwacka tantsuõhtul Tankis. Muss oli enamjaolt nii monotoonne küte, et kõrvad tahtsid peast ära kukkuda. Ma ei tea, kas vanadus ja jet lag on piisavad vabandused. No ja peolised olid nagu kodumaisel reivil, ainult vene lohhide asemel olid austraalia lohhid, vilistasid ja tahtsid staaridega pilti teha, vanemad ja tuunitud Volkswagen Golfid kodus ootamas.
Aga tantsupartnerid olid head ja ikka on meeldiv viibida kohas, kus pole ühtegi pintsakut. Ümberläinud kokteilide sulajääloigus ligunenud saapad kuivavad nüüd arvatavasti nädal aega.
Pühapäeval on Eesti Majas Uno Loobi kontsert, a ma olen. tööl.
Lõpetuseks panen siia ka kaks "teateid tegelikkusest" lugemissoovitust: kirjatükid
Marika ja Rozi blogidest. Tahan, et ma oleksin need ise kirjutanud. Nii palju tuttavaid tundeid, mõtteid ja kahtlusi.
Ja loodan, et Kats saab ka varsti sule jooksma ja annab teada, kuidas ta läbi Bangkoki Sydneysse jõudis ja kuidas tal siin läinud on.
Tiuks
Pildid pätsasin Rozi albumist:
Arraku soengumodell.
Nunnukad. Timur tahab järgmine aasta sõbrad Londonist kaasa võtta ja Eestis peo teha.
Eesti reivilohh.
Osa sellest tantsurühmast pidi enne magamaminekut poolteist tundi oma keha venitama, et suudaks järgmisel päeval tööl olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar