Phi Phi - ämbrisaar

Millegipärast arvasin ma, et Ko Phi Phi on nagu loodusmuuseum. Ilus, puhas ja kui midagi puutud, läheb kohe katki. Puhtus oli neil meeles küll – enne kui jala maha jõudsid panna, küsiti juba saarekoristusmaksu.
Siis ma olin kuulnud, et tegu on Tai kõige kallima saarega ja öömaja peaks kindlasti ette ära buukima. Eesti mees Ivo rääkis kunagi, et Phi Phi on küll hirmus turistikas, aga Rantee beach üllatas teda niiviisi, et nad jäid sinna kolmeks päevaks snorgeldama. See asub sadamakülast 45 mintsa džunglimatka kaugusel. Paadiga saab ka.

Muide, Phi Phi on autovaba, rollerid on Phi Phil ainult politseinikel ja prügivedajatel. Seepärast on kõik hingelt ühistransporditöölised rakkes paatide peal ja sellevõrra tüütumad.
Phi Phi soundtrack võikski olla „Boooooot-boooooot, taxiboooooot!“.
Pärast pensionäride ja paarikeste Lantat ihu lausa karjus seltskonna järele, nii et jäime Ao Ton Sai'sse.

Ainult ma ei tea, kuidas mu aru seda välja ei mõelnud, et Phi Phi on hilisteismeliste (20 +/- 1 aasta) peoparadiis.
Iga pudu- ja puuviljapoodnik seadis hämardudes oma ämbrileti üles. Suuremad ühikud neist olid u põrandapesu oma möötu ja sinna valati kaks suurt pudelit Sangsomi (890 baati).
Mõtlesin noorjoodikule, kel kohustuslikuks aksessuaariks ämber, vastava termini ka – ämbrik. Päris vaimukas ju.
Rannas oli 6-7 erinevat baari, millest lõugas eriti halva kvaliteediga eriti halb muss. Igaühes oma muidugi. No tõesti, nagu vaesemehe Ko Phangan.Öö pannakse tina ja siis näeb pärastlõunane rand välja nagu koomalaagri väljasõit.

Inglise ja rootsi keele kõrval oli keel nr kolm... eesti. Paari päeva jooksul sain eesti jõmmidest päris tõsise trauma, mida leevendas lohutus, et mõtle, mis sa siis tunned, kui peaks olema britt.

Phi Phil tuli pähe kole mõte, et ehk oleks aeg jälle üheks tsunamiks (inimesed laseks enne evakueerida).
2004. aasta tsunamiks oli Phi Phi parajas ökoloogilises kriisis: tihedalt täis ehitatud, veepuudus, prügiuputus, laevaliiklus koralle katkumas... Ja siis nad said uue võimaluse kõik jälle täis ehitada.

See jutt oli nüüd Phi Phi Donist. Kõrvalsaarel Phi Phi Leh'l on kultusfilmist The Beach tuttav kultusrand Ao Maya. Filmitegijad vabandasid, et aitavad turismi arendada. Selles pole kahtlustki:
Phi Phi on sukeldumiskants ka. Sukeldumist parseldati sama agaralt kui paadisõitugi. Võib-olla on neil mingi pearahasüsteem.
Torm oli mere pahupidi pööranud. Esialgu oli nähtavus liialdamata andmetel 1 meeter, hiljem umbes 10. Snorgeldamas käies võis küll peaga vastu paati ulpida, miskit ei näinud.

Tarmo käis sukeldumas ka soomlastega, kes kiitlesid, et neil on kõik jumala viimase peal - varustus ja orgunn. Sest mõtle, kui keegi sust midagi negatiivset tripadvisorisse kirjutab... No ja kas siis jäid Tarmo lestad maha ja vees selgus, et BCD on katki. Oleks siis mingi saja sukelduja reis olnud.

Aga igas dive shopis ei ole Maci arvutit, et tripadvisoril silma peal hoida:

Pilte on mustmiljooooon...
Tarmo rõõmuks oli Phi Phi vähemalt rohkem palme ja vesi oli ka sinisem kui Lantal. Mitte et see nüüd alati välja oleks paistnud.
Domineeris universaalne lääne köök, aga leidus ka mõnusaid odavaid koduseid sööklaid.

Puhkuseinimene.
Veel värvilisi puhkuseinimesi. Ja kive ja merd ka:

Kõik pildid on Tarmo tehtud, sest ma ise üldse ei viitsi.