Järjekordne üheotsapilet

Kui mõned kuud tagasi tahtsin oma reisikindlustust pikendada, sain lakoonilise EI-vastuse. See oli kolmas kord pikendada ja uurisin, et miks siis enam ei kõlba. Kindlustusandja saatis sellise pika lause:

"Kuna tegemist ei ole ravikindlustuse vaid reisikindlustusega, siis klientide puhul, kes viibivad pikemalt väljaspool Eestit ja ei tule peale poliisi lõppemist Eestisse tagasi, st ei kasuta kindlustust reisimiseks vaid elamiseks väljaspool Eestit, tehakse meil lisaks kahjuanalüüs, mis järel otsustatakse, kas sõlmitakse järgmiseks perioodiks kindlustus."

Hm.. Pidasin oma eemalolekut viibimiseks ja kindla-, st eestisuunaliseks rännakuks. Kuigi eks seegi on elamine. Kindlustusseltsiga vaidlemine on mõttetu, a nagu oleks eestlaste seast välja arvatud.

Üks kogemustega reisumees seletas siis mulle, et ega pikaajalistele rändajatele olegi head kindlustusvarianti.

Ühtlasi olin ilma jäänud oma eesti telefoninumbrist, pangakaart ei töötanud, kredikas oli ammu kehtetu, blogisse ei saanud ka enam sisse ja polnud ühtegi võtit, millega Eestis elu alustada. Ja CV-sse panen viimaseks ametiks „vabatahtlik maaler“?

* * *

Mu viimane saarepäev oli mõnusalt ideaalne: käisin itaallastega kalal ja hiljem Mango Bay's unelemas.



Õhtul tegi ühe itaallase proua kala ära. Istusime nende kehvakeses tänava-äärses baaris, sõime ja vaatasime telekast tennist. Vihma ladistas. Nii põhjatult tühi tunne oli, et ei tundnudki enam mitte midagi.

* * *

Nagu Jaagup Kreemgi laulab, et "tähtis pole sihtmärk, tähtis on vaid tee", panen siia kirja, kuidas me end Eestisse liigutasime.

Transpordiskeem Ko Tao – Tallinn oli ootepausidega ligi 40-tunnine. 1. juunil kell 9.20 viis takso sadamasse, 10.15 Chumponi laeva peale, siis 7,5 tundi bussisõitu Bangkokki. Bangkokis viskasime kotid hoidu ja tegime kauba-, supi- ja õlletiiru. Taksojuhi pidime jälle üle laskma, ise ta oli nõus 400 baadi eest lennujaama viima, las maksab siis need 2 x 75 baati teetolli ka selle eest...

Väljalend hilines 2 tundi, aga Aerosvitiga 9,5 tundi Kiievisse (lennuk ebamugav, aga see-eest sai kaks korda süüa) ja Air Balticuga Riiga.

Finišisirge tulime bussiga. See oli juba hea meeldetuletus eesti elust: kui mujal pead mööda lennujaama internetti taga otsima, siis mis mõttes pole viimased viis kilomeetrit enam bussis internetti olnud?! Ootamatult sain oma blogisse sisse logida, enne ega pärast pole see õnnestunud.

Peas keerlevad igasugused mõtted. Inimestel on nii palju riideid ja nii vähe tättuusid.

Luban, et ma ei paranda enam kedagi, kes ütlevad Läti või Eesti kohta Ida-Euroopa. Teen esimese euroostu ja käin Pärnu bussijaama peldikus. Eestikeelne jutt kõlab pingutatud ja teatraalsena nagu algkooli kevadkontserdi teadustaja.

Ümberringi on kaks värvi, roheline ja hall. Metsad ja teed. Metsikult rahulik.

* * *

Jaanus orgunnis bussijaama ekspromptvastuvõtu. Niiii hea tunne oli näha neid kalleid inimesi (isegi kui kõiki ära ei tundnud). Kallin tõi roosid, vau.

Suure elevusega panin kuhugi oma rahakoti. Kuna seal oli ka suurem summa sularaha, siis mul on natuke kahju ka. Kui mu reisialguse sarihaigestumine välja arvata, mingeid muid tagasilööke, ihulist ja varalist kahjukannatamist ju polnudki.