Noh, mis tunne on siis?

Taustahalaks nii palju, et kuna mul on mingi Google'i konto kamm, saan viimasel ajal blogile ligi sagedusega üks kord kuus, kui olen juba tegelikult leppinud sellega, et mitte kunagi enam ei saa eelmise postituse trükivigu ära parandada. Märgiotsijad lohutavad, et ju siis on aeg paikseks jääda. Oleme Katsiga juba ammu Eestis, a alles nüüd õnnestub mul mõned vanad jutud internetti lennutada.

* * *

Ligi kaks aastat Eestist eemalolekut mõjub silma- ja ajuopina, millest toibumine võtab palju kauem aega, kui ma arvasin. Esimeste nädalate kärsitus, hirm ja ebakindlus ehmatas mind väga: viuh! silmad veekalkvele ja siis mõne positiivse asjaarenduse puhul oli kohe toonus kuskil osooniaugus.
Palju lihtsam oleks olnud tagasi tulla varem, kui hing mööda maailma laiali pillutatud ja ütlen 9/11 kohta 7/11.

Suuremat sorti eksistentsiaalset meeltesegadust oleks aidanud ennetada teadmine, kas jääda Eestisse pidama, ja/või töökoht. Mul polnud kumbagi. Polnud isegi elukohta, kus rahus endasse sulguda.
Enamik keskeakriisile lähenevaid naisterahvaid suundub välismaale ennast otsima. Hea juhul leiavad nad endale mehe. Ma ei leidnud.
Ülejäänud, sh ma, kehitavad õlgu, et, jah, sitt niff, ei mõelnud välja, mida oma eluga peale hakata ja kelleks saada, ning proovivad kuidagimoodi edasi koperdada.

Minnes mus ju ei olnud eriti rännupotentsiaali polnudki, nagu ütles nüüd ka mu esimene reisikaaslane Kadri. Kartsin umbes kõiki asju. Üldisemas plaanis sain aru, et mulle tegelt reisimine ei meeldigi, vaid pigem vegeteerida ühes kohas kuni viisa otsa saab ja peab jalad selga võtma jälle. Igatahes olen ma väga õnnelik – üht-teist on ikkagi tehtud ja nähtud.

Hea, et seda blogi sai peetud, muidu ma ei mäletaks pooli asju. Ja hea, et ma eraellu ei laskunud, sest aeg-ajalt tervitab mind kui vana semu keegi, keda ma elu sees näinud ei ole. Kuulsaks saamine mind ikka üldse ei huvita.

Kes mind vahepeal eriti näinud pole, ütlevad pärast visuaalset ülevaatust, et „äh.. sa pole üldse muutunud, ikka samasugune.“
Seespidiselt täheldan vähemalt ise muutusi. Elukogenum. Tugevam. Samas ei osanud ma arvata, et muutun palju leplik-rassistlikumaks – pingutan palju tahan, aga ma olen ikkagi niiii euroopa inimene. Näiteks on mu Lõuna-Ameerika reisiplaan mõneks ajaks kalevi all, sest natuke aega tahaks neist rahu saada:)
Lühidalt - inimesi on küll kõik kohad täis, aga neid päris minu inimesi on vähe; massist on neid veelgi raskem leida. Ja neid inimesi tuleb ilusti hoida.

Kuigi tunnen end ühiskondliu hälvikuna, sest tööl ma ju veel ei käi, hakkab „stressis välismaalane“ tasapidi juba maha rahunema. Poole aasta pealt sisenejatele inimestele võiks olla eraldi kalendermärkmikud.

Harjumishädad

- Esimesel päeval tahtsin liituda TeleYhega, mida enam pole, ja jalutasin vaeste inimeste kosmeetikapoodi, mida ka enam polnud.
- Pisitasa läheb üle pidev infarktieelne seisund, et sõidad „vastassuunavööndis“, mis muidugi ei välista seda, et aeg-ajalt mõni hull ongi sattunud vastassuunavööndisse.
- Õues on kogu valge, mis tähendab, et kogu aeg peaks nagu elu elama.
- Kui menüüs on kalamari saia peal, hääldan seda „kalamaari“.
- Lühikesed vahemaad – just jõuad tukkuma jääda ja juba kohal.
- Inimesed, keda sa tead, klatšivad su selja taga inimesi, keda sa tead.
- Kontingent on kohati selline, et kohe tahaks jooksu pista. Halenaljakam kui Moskva tsirkus.

Konkurentsitu paha asi nr üks on aga elukallidus: täiesti tasuta võib end närvi ajada, sest hinnad on Eestis suuresti nagu Austraalias. Ja palgad neli korda väiksemad.
No ja nahk kuivab ja kohvikus kallatakse sulle termosest liisunud kohvi.

Hea asjad... Nr üks - sõbrad ja pere.

Tutvudes ei pea kellelegi oma nime spellima ja jagama õhinat, et hullult äge nimi; ikka vanad head talutürekese naljad ja sole mio.

Olin ka juba ära unustanud, et mul on kõik asjad olemas, millega iseseisvat elu elada. Taignarullini välja. Praegu võiks veel välja mõelda, kuhu loogilisse kohta olen ma pannud rattaluku võtme.
Hea meel oli, et erinevalt Katsi voodipesust ei olnud rotid mu maist vara ära närinud. Vahelduseks Austraaliale ja Aasiale on see ka tore, et kleidid ei hallitanud.
Riided tõestasid, et ma olen kunagi ka tööl käinud. Samas ei olnud mu minevik nii kostüümne kui Heinlal. Punased kontsad, Pauli botased, McQueeni kampsik, koti-ja sallikogu... Ei saa öelda, et ma armastaks oma asju väga palju vähem kui inimesi. Ja oma 60-80. aastate kleidikollektsiooni kriitilise pilguga taasnähes ma ei imestanud, et ma vahepeal mehele ei saanud.

Mis edasi?

Kogu segaduse sees on mu peas ka kindel veendumus, et ühel hetkel on kõik selge. Praegu on kaks plaani:
1) jään Eestisse;
2) ei jää Eestisse.

Esimese juhu õnnestumiseks võite mulle pakkuda tööd; ma olen ikkagi ju tööloom ja imelikult kombel tuleb tagasi see tunne, et tahaks olla SKP molekul. Müün kasvõi õlut või pileteid kuskil või toimetan ja kirjutan.

Teiseks juhuks võiks muga ühendust võtta need, kes tahaks minna pikemaks Uus-Meremaale või Malaisiasse.

Tiiu

Hiiumaalt