Don't Tell Mama

Ma pole kunagi aru saanud, et kuidas täpselt Aasias „paikseks“ jäädakse. Kuigi see pole legaalne, aga on ikkagi on paljudes kohtades valged inimesed sehkendamas.
Ja mu ärkveloleku teisel õhtul see juhtus: „Ära mine ära. Jää siia. Me hoolitseme su eest, otsime sulle elamise ja võid meid baaris aidata.“

Reageerisin nimele Hiding/Hidden Rabbit ja trimpasin kokteili nimega Escape from Tallinn ja kõik tundus väga normaalne.

Tegelikult kutsuvad nad Lunaks (sest ma polnud nõus olema Tuna).

Mu kolmandal puhkusepäeval suruti pastakas ja tšekiraamat pihku. Proovitöö. "Ainult pool tundi läks tellimuse võtmiseks, tubli!"

Don't Tell Mama on üks baar Cheratingi rannas. Õigupoolest seal ainult üks baar ongi.
See oli me õhtukodu – jood värsket puuviljamahla ja vahid pimeda mere poole, arutad ilmaasju, lõke põleb ja keegi mängib kitarri, passid internetis. Mängisin isegi piljardit. Maret küsis seepeale, et džiisas, mis juhtus.
Baaritegelased on malaislased. Ma ei tea, kui palju on nende või nende kohta käivates juttudes tõde. Et nad on kõik tegelikult linnast ja rikkad, osad on abielus, osadel on lapsed. Ja tundus, et neil kõigil oli olnud midagi, mis oli sundinud neid vabatahtlikult Cheratingi jääma.

Ma tean, et ma ajan parajat hipisitta praegu ja ma ei ole tegelikult hipi, aga sel kohal oli mingi segane võlu.
Ei mingeid narkootikume; kuna Malaisia on ikkagi moslemimaa, ei voola ka alkohol ojadena; hooramaja ka ei olnud. Lihtsalt kõige sõbralikum ja heatahtlikum koht, kuhu ma seni olen sattunud. Pelgupaik?
Perepilt.
Piltselgitus, miks Stripperi hüüdnimi on Stripper.
Püsikunde. Tema vanaisa olevat olnud Malaisia kunn ja ringitite peal. Aga kuna tüübil on mingi närvihaigus, olevat ta perekonnast välja visatud. Võta siis nüüd kinni... Igatahes on tal prilliklaasid kui pudelipöhjad ja tilluke oranž auto ja hilisteismeline poeg Mario.

Don't Tell Mama poisid ei öelnud mulle isegi hüvasti: "Sa tuled ju tagasi."

Järgmisel õhtul tšillisin juba Bangkokis 5-tärni hotelli katusel.