Teadsin umbes nii palju, et vaja on kahte bussi, üks läheb kolm tundi ja teine tunnikese. Vahepeal oli selgunud ka see tõsiasi, et mu Austraalia kõnekaart siin ei levi ja arvatavasti poleks üleöö Eesti kaarti avada saanud ja Malaisia omal ei näinud ka ühe kõne pärast mõtet. Nii et mul olid Kadri juhtnöörid, kuidas ta Cheratingis üles leida.
Kehastusin idioodi-leveli turistiks – iga liigutus tasub üle küsida. Nii jõuab kaugemale kui omaenda tarkusega.
Malaisia inimene peaks suhtlemisõpikus ilmestama seda peatükki, kus seletatakse, mis vahe on sõbralikkusel ja abivalmidusel. Kui kahtled, kas saad üksi rändamisega hakkama, alusta Malaisiast. Üksi rändav naisterahvas saab sellise abirahe, et kohati on seda isegi üle ääre.
Hotellist soovitati Puduraya bussijaama asemel Putrasse minna (mu andmetel peaks Puduraya remont siiski juba valmis olema).
Bussijaama mineku takso sain kolmandal katsel, st väldi fikseeritud tasu ja kõrgemat sõidualustustasu; normaalne on 3 ringtit (vähemalt mulle tundus nii). Taksojuht ahastas, et „You alone? No friends! No couple!“ ja oli kindlal veendumusel, et kõik hommikused bussid on juba läinud.
Bussijaamas haakis mulle külge üks mees. Küsis, kuhu ma minna tahan ja otsis õige kassa. Näitas, kust süüa osta ja kust buss välja läheb. Suhtlus oli rohkem kehakeelne.
Selgus, et Cheratingi saab ka ühe bussiga - Kuala Terengganu buss sõidab sealt läbi. Pilet 26 ringitit.
Pärast tõi ta mulle ühe paberilehe. Kuidas saab keegi mulle siin teate jätta, keegi ei tunnegi ju mind?!
CALL ME IF ANY HELP
0173304434
IF IM FREE IM GOING THERE
TQ
Pärast mu katseid vales kohas maha minna teadis kogu bussirahvas, kuhu sõidan ja ühes peatuses osutasid kõik (v.a need, kes magasid) mu poole. Me ei julgenud vastu ka hakata, kuigi see külavahekiirtee ei jätnud mingit muljet rannakuurordist.
Aga see oligi tõesti Cherating. Lonely Planet ütleb, et Cherating on väike surfiküla, kus on rohkem ahve, kasse ja monitor lizardeid (kuidas need eesti keeli on?) kui inimesi.
Hotellist soovitati Puduraya bussijaama asemel Putrasse minna (mu andmetel peaks Puduraya remont siiski juba valmis olema).
Bussijaama mineku takso sain kolmandal katsel, st väldi fikseeritud tasu ja kõrgemat sõidualustustasu; normaalne on 3 ringtit (vähemalt mulle tundus nii). Taksojuht ahastas, et „You alone? No friends! No couple!“ ja oli kindlal veendumusel, et kõik hommikused bussid on juba läinud.
Bussijaamas haakis mulle külge üks mees. Küsis, kuhu ma minna tahan ja otsis õige kassa. Näitas, kust süüa osta ja kust buss välja läheb. Suhtlus oli rohkem kehakeelne.
Selgus, et Cheratingi saab ka ühe bussiga - Kuala Terengganu buss sõidab sealt läbi. Pilet 26 ringitit.
Pärast tõi ta mulle ühe paberilehe. Kuidas saab keegi mulle siin teate jätta, keegi ei tunnegi ju mind?!
CALL ME IF ANY HELP
0173304434
IF IM FREE IM GOING THERE
TQ
Pärast mu katseid vales kohas maha minna teadis kogu bussirahvas, kuhu sõidan ja ühes peatuses osutasid kõik (v.a need, kes magasid) mu poole. Me ei julgenud vastu ka hakata, kuigi see külavahekiirtee ei jätnud mingit muljet rannakuurordist.
Aga see oligi tõesti Cherating. Lonely Planet ütleb, et Cherating on väike surfiküla, kus on rohkem ahve, kasse ja monitor lizardeid (kuidas need eesti keeli on?) kui inimesi.
Cheratingis seal ootas mind Kadri. Vähemalt ütles, et ootab. Teadsin ta Malaisia-vaimustusest, kuid olin siiski meeldivalt üllatunud, kui ta Facebookis oma elukoha Malaisiaks muutis.
Ma ei tundnud teda eriti, aga a) ta on ka Hiiumaalt ja b) töötasime koos Päevalehes.
Sellest peaks ju piisama?
Enesestmõistetavalt aitas ta mu asjad oma hütti vedada, mille ristisin kohe kanakuudiks. Siukest kana- ja kukekisa polnud ma varem Aasia peal kuulnud.
Õudne elukas ei taha pildi peale jääda.Kadri on kõige vooruslikum inimene, keda ma tean. Ta ei joo isegi kohvi ja käib jooksmas.
Seejuures on ta selline proua, kel hoolimata kanakuudielust on ripsmekoolutaja ja suur must ölgkübar (kuhu sisse külakassid pikutama lähevad).
Kadri teeb küla ainukese tantsulkakoha Little Bali jaoks raamatupidamist ja õhtuti vihub tantsu ja üle küla staar. Muljetavaldav, kuidas ta oma jäsemeid loobib.
Raamatupidamine tähendab sõna otseses mõttes raamatu pidamist.
Konn raamatupidamiskarbis.
Little Bali.
Baari omanik – DJ Shah – on selline kohalik Raivo Kiisler ja seepärast pidid siin sel nädalavahetusel toimuma iludusvõistlused. A härra läks oma modellidega Vietnami ja kogu see meelelahutus lükkus kahjuks kaks nädalat edasi.Cheratingis hakkas Raske elu Tiiu elus uus osa. Kõigepealt magasin kaks päeva ja siis hakkasin mitte midagi tegema.
Kuna mul polnud tööd, telefoni ega kella, siis olin oma kehaga kahekesi ja sain aru, et pean teda rohkem kuulama.
Võtsin pähe, et proovin iga päev erinevaid toite. Märk sellest, et ma olen tõesti muutunud. Alati võib minna ka lääne toidu peale välja, nt pasta bolognaise seafood.
Täpselt ei tea, mis mul selle karmaga on. Arvatavasti olen eelmises elus k6vasti tünga saanud, sest Cheratingis võeti mu käest alati vähem raha. Muidugi juhul, kui üldse maksta õnnestus („Hmm, eile ei kulunud meil ühtegi ringitit.“).
Mulle meeldis, et Cherating on väga kohalik koht, viis püsituristi ja viis üheööliblikat.
Loksusin vaikselt sellesse aeglasesse ja märkamatusse Aasia ellu.
„Sa oled ühe kõrvarõnga ära kaotanud.“
Aaaaa, on jah üks ainult. Kodus nägin, et teine oli ehtekarbis.
* * *
Ja siis tore pildiseeria ühest uusärikast ja tema orgunnitud hommikusöögist, kes Kadrile kangesti tööd tahtis pakkuda:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar