Mullu veebruaris kirjutasin blogisse jutu peakirjaga „Kiri Trawanganilt“. Nüüd saime ise kirja Gililt. Sweeeeeeet!
Meie sealse öömaja Rumah Kunduni perenaine Kade unistas toona, et küll oleks hea, kui neil oleks arvuti ja internet ja saaks oma külalistega ühendust pidada. Tundus nii suusoojaks jutt, aga täna oli Kade ja tema mehe Diani email postkastis. Ligi kaks aastat hiljem!
Kirjas juttu sellest, et nende aed lokkab ja poeg Kundun otsustas Balile kooli minna ja käibki juba ning uue kiirlaevaühendusega on see nüüd mugavam ja mitte eriti kallis ka.
Eks kirjutamise põhieesmärk oli siiski turunduslik – külastajaid ei pidavat olema just ülemäära palju ja nad soovisid, et me nende eest hea sõna kostaks.
Seal käis see müügitöö ju nii, et poisikesed piirasid su tee peal ümber ja juhatasid maja ette. Aga ajad muutuvad pöörase kiirusega ja meenutades seda, milline ehitustanner kogu saar siis oli, pole ime, et turistide pärast peab internetti minema.
Aga kel Gilile minek ja soodsat öömaja vaja, siis Rumah Kunduni võin julgesti soovitada. Facebookis: Rumah Kundun. Mu mälu järgi oli kahese toa hind 90 000 ruupiat ja hommikused pannkoogid hinna sees. Lahke ja abivalmis pererahvas räägib sulle avameelselt Bali ja Gili elust ning kui vaja, läheb ka metsa seente järele. Loodetevasti jagub saarel elektrit nüüd natuke kauem kui kella kaheksani, muidu on sellises kuumuses magamine on enesepiinamise kõrgeim vorm:)
Turistipreili verandal ilutsemas.* * *
Olen viimastel päeval palju ajas tagasi ja edasi olnud. Kärdlas Nõmme tänaval teisaldan end mõttes kohvitavasse Darlinghursti, siis olen Kuala Lumpuri liikluses ja pärast Ko Tao liivastel teedel.
Täna jutustasin pikalt Willemiga nagu kümmekond kuud tagasi töölt koju minnes McElhone treppidel. Paar päeva tagasi otsustasin, et pean minema Londonisse Timuriga kohvile. Ikka vastab tõele see, et kust mujalt sa neid sõpru ikka saad kui mitte töölt. Iseäranis siis, kui oledki kogu aeg tööl nagu Sydneys kippus olema. Sõber Timur, novembris näeme!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar