Nägime ära „metsiku peosaare” nädalase tsükli ja seda tuleb hinnata tagasihoidlikuks, sest siin on hulgi nooremaid ja vanemaid paarikesi ja rootsi sõpruskondi, kes pole suuremad asjad möllajad.
Kui kedagi huvitab peosoovitus, siis on selleks Irish Bar. Tantsuplatsiks oli seal küla peatee ja kaarikud sõidavad aegajalt läbi. See on päris naljakas. Kuna turiste on praegu vähe, moodustavad peoõhtutel enamuse kohalikud nolgid ja indoneesia poisid on flirtimise absoluutsed maailmameistrid. Õnneks on nad öösel millegipärast vaoshoitumad kui päeval. Lihtsalt jõllitavad, silmad punnis, et järgmine päev tänaval hõigata: „I see you in Rudy’s!” Minevikku nende keel ju ei tunnista. Ja mäletavad nad kõike ja kõiki ja karjuvad siis üle peatänava, et kuidas seenetripp oli.
Ega siin saarel muidugi eeldata, et keegi üle nelja päeva on – kinos jooksevad filmid juba teist ringi. Aga praegusel hooajavälisel ajal on Trawangan inimtühjalt lõõgastav. Sukeldud, kilpkonni võib näha ka snorgeldades, sööd ja jood.
Ega siin saarel muidugi eeldata, et keegi üle nelja päeva on – kinos jooksevad filmid juba teist ringi. Aga praegusel hooajavälisel ajal on Trawangan inimtühjalt lõõgastav. Sukeldud, kilpkonni võib näha ka snorgeldades, sööd ja jood.
Menüüst tasub vaadata, kas hinna sees on ka erinevad maksud, mis maksimaalset on 1000 ruupiat + 21%. Saar on väike, aga siit leiab imehäid asju, näiteks maasika-mündi smuutit ja „After 8” jäätist, korralikke kohvikohti. Kõik peale indoneesia köögi on aga suhteliselt kallis, sellised Tallinna kesklinna hinnad.
Õgarditele soovitame Beach House’i restorani, kus grillitud mereandide kõrvale saad ise teha „salati” ehk siis piiramatult võtta riisi, kartulit, muna, juurvilju, salateid jne. Hinnad hakkavad 20 000 ruupiast 100 grammi kalmaari eest kuni 80 000-te kalatükkideni. 21% makse otsa muidugi.
Kohalik kange alkohol on odav, aga selle maitsega on raske leppida. Kui kohalik rumm-koola maksab u 10 000 ruupiat, siis Cuba Libre on 50 000-70 000 ruupiat. Eesti rahasse arvestamiseks siis kolm nulli maha ja 20% juurde.
Erinevalt Ko Taost on baaris tööl ainult kohalikud ja ka sukeldumiskohtades on ametis kohalikke. Omanikud on enamasti eurooplased.
Olgugi, et Trawangan on politseivaba kanepi- ja seeneriik, pole siin erilist hipisitta.
Tõenäoliselt on need ajad lihtsalt möödas, sest Trawangan on üsna kallis. Me Söögionu rääkis, et asustus tuli Trawanganile 1960ndatel läbi Lomboki Sumatralt, tuues kaasa sealsed ehitus- ja kultuuritraditsioonid. 1970ndatel jõudsid siia turistid. „Alguses olid turistid siin kuude kaupa. Nii odav oli,” rääkis ta.
Tõenäoliselt on need ajad lihtsalt möödas, sest Trawangan on üsna kallis. Me Söögionu rääkis, et asustus tuli Trawanganile 1960ndatel läbi Lomboki Sumatralt, tuues kaasa sealsed ehitus- ja kultuuritraditsioonid. 1970ndatel jõudsid siia turistid. „Alguses olid turistid siin kuude kaupa. Nii odav oli,” rääkis ta.
Söögionu töökoht: Art Marketi warung, selline kodune potimajandus ongi.
Aga miks siin politseinikke ei ole? Tuleb välja, et tegemist on turismiarendusmeetmega. Politsei siin ikkagi käib, aga kimbutatakse ainult kohalikke. Siinse võltsmoraali järgi ei tohi kohalikud kanepit suitsetada ega müüa. „Aga kelle käest valged ostavad – ikka kohalike,” nendib Söögionu.
Aga miks siin koeri pole? Sellele polegi nagu seletust, sest näiteks Gili Airil on koeri palju. Söögionu mäletab, et 1993. aastal tõi Dream Diversi hollandlasest omanik Trawanganile oma kalli tõukoera ja kolme päeva pärast oli see koerte paradiisis. Üks koer on veel siin olnud, aga seegi suri kohe ära.
Kui Gili saari reklaamitakse paradiisisaartena, siis tegelikult Trawangan seda tiitlit väärt pole. Külas on iga tühi krunt nagu prügimägi ja hüttide ümbrused niisamuti. Vaatepilt on palju masendavam kui suurlinnades. Kuna käib äge ehitustöö, on kõikjal ka ehitusprahti ja väga ei ole tunda, et nad tahaks koristada.
Täiesti tavaline paradiisivaade.
* * *
Oleme täna oma 11. öö Rumah Kundunis, homme kell 7.30 saame viimast korda puuviljasalati ja ülihea pannkoogi ja tee ning asume teele Ubudi poole.
Elu oli siin meil nagu kodus.
Saime verandale võrkkiige ka, vot nii heas kirjas oleme.
Heas kirjas olla pole muidugi eriti raske, sest näiteks ühe öö olid meil naabriteks venelased, kes tahtsid, et Kade teeks neile süüa 5000 ruupia eest. 5000 eest saab poest pool purki kokakoolat või paki nätsu. Järgmisel hommikul kolisid nad välja, sest „Julia saab ikkagi elada vaid konditsioneeriga toas”, ja võtsid endaga kaasa kolm rätikut.
Viimasel päeval oli meil elekter peaaegu ööpäevaringselt. Tiiu on läbi lugenud juba kaks 400-leheküljelist ingliskeelset raamatut. Elu esimesed.
Heas kirjas olla pole muidugi eriti raske, sest näiteks ühe öö olid meil naabriteks venelased, kes tahtsid, et Kade teeks neile süüa 5000 ruupia eest. 5000 eest saab poest pool purki kokakoolat või paki nätsu. Järgmisel hommikul kolisid nad välja, sest „Julia saab ikkagi elada vaid konditsioneeriga toas”, ja võtsid endaga kaasa kolm rätikut.
Tšehhide asemele tulid meile naabriks... pildi pealt näete ise kes:
Alguses olid uued lapsnaabrid meist huvitatud kui naisterahvastest, a kui nad said teada me vanuse, arvasid, et peame olema nende emad. Charlie vedas veel Katsiga kihla, et on ta 18. Kats ei uskunud.
Ja mis siis järgnes?
„Kas ma läpakat saan laenata, et fotokast pilte laadida? Kuule, see võtab 13 tundi. Kas see on okei, et jätan läpaka enda kätte?”
„Kas ma sääsetõrjet võin võtta?” NB! Meil sai Eestist kaasa võetud Autan otsa ning kohalikud Soffell ja OFF haisevad küll, aga sääskede vastu suurt abi pole.
„Kas teil on seda nuga veel vaja?”
„Taldrikut oleks ka vaja.”
„Kas me võime te võrkkiige võtta?”
„Ei, see on meie kiik.”
„Siis me nihverdame selle salaja, kui teid siin pole.”
Ja seda nad tegidki. Päeva oli kiik koos Tiiu padjaga naabrite juures ja öösel tuli Muhamed mäe juurde, et panevad kiige tagasi. Mida nad muidugi ei teinud.
Hommikul aitas hommikusöögipoiss ja koduabiline Iwan kiige tagasi panna. Selle üks sõlm aga vajus lahti ja juhtus me reisi võrkkiigevigastus nr 2: seekord kukkus Kats, küünarnukk ja selg katki.
Veri täitsa väljas kohe.
Veri täitsa väljas kohe.
Ühtlasi moodustavad me kolm naabrit sõimetasemel kapelli ja laulukoori. Neil on kitarri väike sugulane, tühjad veepudelid, mida vastu tooli peksta, ja väga valjud hääled, millega kõvasti ja valesti üürata. Kes vähegi sugueluga seotud ingliskeelseid väljendeid teab, sel lüürika mõistmisega probleeme pole.
Nad kutsusid Iwani endaga malet mängima ja meie suureks heameeleks teeb Iwan neile pähe.
Trawanganist jääb meile ääretult soe tunne. Esiteks, siin ON lihtsalt väga-väga palav. Teiseks, meie perenaine Kade. Hämmastavalt tugev ja südamlik naine, kes on oma iseseisvuse ja -päisusega meile suureks eeskujuks. Kade näide annab lootust, et oma rahu ja õnne võib leida ka 30ndate teises pooles – ja seda ka paigas, kus tüdrukud abielluvad pärast menstruatsiooni algust.
Iwan ja tema tädi Kade.
Iwan ja tema tädi Kade.
VEEL PILTE:
Tiiu: „Heinla, sa said endale sõbranjed.”
Kats: „Nad ei oska ju inglise keelt.”
Lapsed: „Hello, what’s your name?”
Kats: „Siapa nama anda?!"
Naabripoisid
Charlie, 18, ja Gareth, 20.
Charlie, 18, ja Gareth, 20. 
Iwan ja Tiuks. Noh, indrekhirvlaan, mis sa nüüd Tiiu jume kohta ütled? (Iwani kupeldas Kats Tiiule kaasaks. Ideaalne mees: teeb süüa ja toob kandikul kätte, koristab, likvideerib ummistusi, ei ole kole, maleäss. )
Kats ja Iwan.
Tiiu ja Gareth.
Sõimekoori poster põgeneva rootsi neiuga.
PS. Kes siin uurisid maavärina kohta – me ei tundnud midagi ega teadnud ka, et eelmisel nädalal oli kuskil Indoneesia idaosas 6,2 magnituudiline maavärin. Kõik on korras, meil siin Bali kandis ei värise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar