Ära

Ko Taolt lahkumine tuli nagu välk ja pauk. Selleks, et olla teisipäeval 12 paiku Krabi lennujaamas, on vaja teekonda alustada juba esmaspäeval kell 21.

Niisiis oli vaja pühapäeval me lahkumisvalu leevendada, põhilohutajateks John, Ben, Carla, Scott, Sam, Will, Evatt, Kane.

Muidu üsna vaguralt alanud õhtu võttis kohe tuurid üles, kui otsustasime Lotus Barist minna Office Bari ja kogu ladyboyde kabaree oli sinna lõõgastuma tulnud. Kuigi tegu on täieliku freakshow’ga, on nende hulgas ikka väga armsaid inimesi. Lõbus õhtu!

Meil on siin Ko Taol selja taga nii palju hüvastijätte ja on kummaline tunne, kui see juhtub äkki su endaga. Seitse nädalat.... Heldene aeg, see on ju kaks kuud. Terve Eesti suvi!

Hea oli olla (paeaegu et) kohalik. Tiiu sai juba New Heaven Cafes naeratusi ja Kats 7-elevenis personaalset teenindust. Kats vist tundis üldse juba kõiki. Arst lehvitab kliinikust…

Äraminekuõhtu oli pinev, no ei olnud hea tunne. Hüvastijäturingkäik, kallid, musid, soojad sõnad. Neil DJL Divingust kutsus Tiiu dive masteriks õppima. Mine sa tea.

Jääme igatsema neid Ko Tao häid aegu: päikeseloojanguid, verejanulisi sääski ja massakaid, hommikust kukekiremist ja luuabrigaadi, haidega sukeldumisi, Lotus Bari kohutavat muusikavalikut, pitsasid ja pastasid, kunagisi puutumatuid tai randu meenutavaid lahtesid, motikavigastusi, tuttavaks saanud ettekandjaid ja baarmene, täiuslikke sitapäid nagu Laurence, murdjaid argentiinlasi; kõiki neid, kes on sinna saarele sattunud ja jäänud. See ON ilus elu.

***

Läks vaja nelja rollerit, et meid sadamasse saada: kolme peal kotid ja neljandal me ise. Eriveosed jäid siiski ära: kummimadratsid pärandasime Carlale ja Scotile, kopsupilt lendas prügikasti. Vanad eestikeelsed FHMid on ka mööda maailma laiali jäänud.

Uutest transpordivahenditest on meil ära proovitud nüüd öölaev (night boat). Kell 21 hakkasime Ko Taolt liikuma ja hommikul 4.30 olime Suratthanis. Siis oli mitu satsi klassikalist passimist ja 8.30 olime bussiga Krabisse jõudnud. Need otsad läksid maksma kokku 750 bahti.

Krabi oli palav ja eriliselt uimane. Üritasime oma väheste järelejäänud bahtide eest midagi süüa ja lõpuks valisime ühe tänavatoidu koha, kus toit oli tegelt vastik ja kuna küsiti rohkem raha, kui alguses jutuks oli, siis jäime võlgu kah veel.

Vähemalt oli meil Krabis eriti agar taksojuht, kes tahtis meid juba varakult lennujaama viia ja seega ei kordunud Saigoni juhtum, kui me jõudsime kohale pärast check-ini lõppu. Mitte et sellest hilinemisest siis mingit häda oleks tekkinud, aga kust me teadsime, et jama ei tule ja see minutite lugemine oli täielik peavalu.

Kuala Lumpuri lennujaamas saime oma lollimaksu ka lõpuks kätte. Me lennujaama kõrval asuvas uues ja odavas Tune hotellis õigel ajal tuba ei broneerinud ja hiljem oli juba hilja. Siis täna mõtlesime, et hakkame astuma ja kuskil ikka midagi leiame. Aga läheduses midagi polnud ja linn ise asub üle 70 km kaugusel, mis on sisuliselt juba Tallinna-Haapsalu vahe. Siis olime mingis urkas Kota Warisanis u 15-minutise taksosõidu kaugusel lennujaamast 140 ringiti eest. „Kota Warisan! Kota tähendab linna, aga see küll linn ei ole!” naeris taksojuht. Meie Balile minek tegi tal südame soojaks, sest ta ise oli seal pulmareisil käinud. Nüüdseks on tal 9 last ja 1 lapselaps. „Järgmine kord, kui tulete, toon oma naise käest teile rambutane!”

Kats leidis kohe uue sõbra valge maika ja mustade spordipükstega keskealise hiinlase, kes lasi end meeldejätmise huvides Peter Paaniks kutsuda. Peter Paanil on oma transpordifirma (see auto, mis parajasti on paranduses?) ja turismifirma ka. Ta on giid ja räägib 8 keelt, peamiselt erinevaid siinseid dialekte. Meid viis ta suurema hea meelega Kota Warisani peale süüa otsima öösel kell 1, st eskortis meid 7-eleveni juurde. Kohaliku toidu sööklad oli kusjuures avatud ja meesterahvad vaatasid wrestlingut. Peter seletas, et see pole midagi, linnas ollakse väljas kella kolmeni väljas ja siis seitsmest minnakse tööle haigutama. Hotelli tagasi saime tagasi juba autoga, sest Peter Paan tundis hotelli autojuhti.

Hommik tuli väga kiiresti, sest me olime enamuse ööst maha molutanud. Valus ärkamine ja unine taksosõit. Aknast nägime kohta, kus toimuvad F1 Malaisia etapid. Sellega vaatamisväärsused piirdusid. Lennujaamas ei leidnud me mitte kuidagi check-ini üles ja kohtasime veel mitmeid sõbralikke malaislasi. Sõbralikkus tuleb neil hästi välja, lipitsemist ja võltsi sealt ei leia. Tundub, et maailma riigid on neil eeskujulikult pähe õpitud. Ka lennujaama töötaja Santana tundis huvi, kas meil on Gorbatšovi pärast hea meel, et Eesti vabaks sai.

Niisiis jäi Malaisia-visiit üürikeseks ja südamesse soe tunne ja mitmed küllakutsed. Lisaks saime lõpuks kasutada kogu aja kaasas tassitud universaalset adapterit ning takso oli tasuta ja hommikul ei pidanud päris kell 5 ärkama, et kell 9.30 Bali lennukile jõuda.

Malaisia on me seniste kaoseriikide kõrval kõige tsiviliseeritum ja kõik teadsid, kus on Eesti.

Niisiis jõuame me 24 tunni jooksul olla kolmes riigis: Tais, Malaisias ja Indoneesias.
Kadri, Sa peaks me üle uhke olema – vaat milline eeskujulik transpordiskeem jälle, et saada sõidud sõidetud ja kuuks ajaks vegeteerima.

Päikeseloojang Vibe'is. Tiiul ei ole väga palju riideid seljas.

Edasi juba Fizzis...

Tiuks, John, Ben.
Wannabe-Vunts John.

Scoti ilunumber.
Ja nüüd.. Lotus Bar! Ämbriralli algab.

Office Bar on alati hea ja odav mõte. Vasakult: John, Tiiu, Scott ja Carl, Sam, Kane.
Tubli, Will, vapustav soeng. Ise tegid?

Lõpuks jälle üks lokkispäine tai poiss.
Tiiu sõbranjedega.

Adrian.
Kane ja Tiuks. Nunnu!
Huh.. Valus.
Kane, Adrian, Ben.
Office'i baarmen, Sam, Kats.
Ko Tao kõige ilusam ladyboy, kuigi tal on ka ikka vunts ees.
Tiiu, Adrian ja veel üks neiu, põhiline tantsupartner.
Nice to meet you.
Evatt, Ben, Kane.
Kats, Evatt, Sam.

Michael Jacksoni "Thrilleri" reinkarnatsioon.