Paralleelelud

Katsi elu: poolel teel kohalikuks

Tiiu on haige ja sotsialiseerun palju kergemini, sest muud võimalust ei ole.

Flaieritüdruk

Ühel õhtul tutvusin DJLi baari võtmeisikutega – Simoni, Willi ja Johniga. Simon on omanik, Will baarman ja John mängib reedeti muusikat.

Will jagab lisaks ka H2O pidude flaiereid. H2O ja The Castle on Ko Tao ainukesed ööklubid, mis on vaheldumisi avatud paar korda nädalas.

Veensin Willi, et saan flaierijagamisega hakkama. Pika logelemise tagajärjel oli tekkinud vajadus kuidagi kasulik olla.

Ikka juhtub, et hommikul kõva peamurdmine, kes telefonimälus on Ben Londonist, Peter Šotimaalt või siis Harri Soomest. Igaks juhuks ei ole nimesid kohe ära kustutanud ja aeg on näidanud, et üks kord saan ma nendega uuesti tuttavaks niikuinii. Kõige märkimisväärsem lugu juhtus Beniga Londonist, kellega tutvusin nädalate eest The Castle’is just sel õhtul, kui Tiiul oli Jänesega see õnnetu vahejuhtum ja minul tuju seetõttu päris nullis. Ühel õhtul märkasin tuttavat nägu, kes ütles, et tema nimi on Ben ja jagab homme H2O peo flaiereid.

Muidugi selgus hommikul, et meil tuleb järgmised kaks päeva koos veeta ja veenda kõiki, et tulemas on nii kõva pidu, et kuku pikali. Jagasin umbes 500 flaierit, st siis 500 korda tapvat flirtimist, sest meie strateegia järgi pöördus Ben naiste poole ja ma võtsin mehed ette. Suutsin oma mojo täiesti ära kurnata ja päris odava naise tunne oli lõpuks.

Kaks korda päevas olime valves sadamas, et tulijatele kotti pähe tõmmata. Kohalike taksojuhtide ja majutusepakkujatega moodustasime auväravad, kust siis pelglikud turistid püüdsid märkamatult läbi lipsata. Olin lausa nii tubli, et ulatasin flaieri Rick Maiale ehk siis peo staarDJ-le.

Seejärel sõitsime flaiereid jagama erinevatesse randadesse. Rannas on seda tööd kõige kergem teha – turistid on abitult päris alasti ja pikali. Sattusime sedavõrd hoogu, et ei suutnud kell viis õhtul lõpetada, nagu plaan ette nägi. Jagasime flaiereid kuni järgmise hommiku kella viieni ja isegi AC baaris.

Peoõhtul taksoga H2O poole sõites kartsin, kas kohale tuleb üle 20 inimese. Kui mitte, kuidas neile otsa vaadata, kes mind uskusid ja tulid?

Aga H2O oli rahvast täis! Viimati olin nii uhke ja õnnelik oma saavutuste üle septembris Jõelähtmel.

Kõik näisid pidu nautivat. Hea oli tunne oli, kui tuttavad näod tulid tänama, et neid sellele peole kutsusin. H2O omanik Luke palus, et temaga kindlasti ühendust võtaksin, kui Ko Taole kunagi tagasi tulen. Enamik külastajaid olid ju mehed...

Töötasu oli 100 bahti tunnis + tasuta joogid.

DJ-de Absolute'i ja Rick Maiaga.
Kolleegiga.Tänuliku peokülalise Jayga.

Basseinipidu

Pärast õnnestunud H2O pidu palkas DJLi Simon meid Beniga ka oma basseinipidu promoma.

John aitas ka, kuid topless preilisid nähes kippusid Johnil sõnad sassi minema.

„Big boo-boobs, huh, pool party!” kogeles John. Kogemata lisas aga otsa: „Yesterday!”

Basseini ja tantsuplatsi saime rahvast täis ja Simon maksis meile rohkem, kui algselt kokku leppisime.

John, mina, Absolute, Will.

Tiiu elu: osalusvaatlus

Siin tuleb nüüd tühja täis postitus, et tõestada oma jätkuvat eksistentsi.

Aitäh kõigile, kes on mu tervise kohta pärinud. Ravikuur kestab, ei köhi enam nagu tuberkuloosihaige ja väikestviisi lepin, et mu kehatemperatuur on u 36,2 kraadi, hetkel näiteks 36,1. See vist on ka põhjuseks, et mul on enamasti külm ja teistel jookseb higi nagu kevadine kasemahl. Laupäeval doktori juurde kordusvisiidile.

Pühapäev

Mulle lähedal seisvate inimeste utsitamisel eirasin arsti soovitust kodus püsida ja külastasin diskoõhtut, kuhu Kats, Ben ja veel paar tüüpi olid kaks päeva inimesi meelitanud. Tundus, et peamiselt siiski Kats, sest enamik mehi võttis ta käest flaieri kui isikliku kutse peole ja siis Kats pidi nende kõigi nimesid mäletama ja juttu ajama.

Kats võib enda üle tõesti uhke olla – muidu on H2O-s olnud 20-30 inimest, seekord aga täismaja. Mingil strateegilisemal turundusel pole ka mõtet; siinsetele kahepäevaturistidele piisab, kui flaier pihku pihta ja öelda, et täna õhtul siis. Muid suuremaid meelelahutusi samal ööl saarel nagunii ei korraldata.

Minu puhul oli tegu osalusvaatlusega, sest pöörastamiseks ei olnud jaksu ja napsu ei võtnud. Karskusselts peaks andma mulle nüüd vähemalt vimpli selle eest, sest kõigist neist pakutud lonksudest oleks mul olnud vähemalt terve bucket maos ja maksas. Teller – see oleks olnud kindlasti veel huvitavama koostisega kui Tunnel Vision bucket.

Lonksust keeldumine mõjus ilmselge ebasõbraliku žestina ja keegi ei tulnud pärast seda minuga lähemalt tutvuma (see läheb nüüd men repellenti nipiraamatusse).

Alguses oli üsna konarlik olla, kõhulihased olid köhimisest hellad ja voodilame keha tõrkus muusika rütmis õõtsumast. Kuna ma olen ikkagi saare kõige kuulsam haige, siis tuli aeg-ajalt kinnitada, et kõik on okei, saan hakkama, ei, ma ei vaja midagi.

Muidu oli täitsa huvitav ringi vaadata, tavaliselt ei pane ma ju midagi tähele.

Kuulasin ära, kui purjus inimene tuli uuesti avastusega, mille ta mulle tund tagasi ette kandis, et ta saaks tunni pärast seda uuesti avastada ja rääkima tulla.

Siis ühel hetkel oli nii kerge ja pehme olla, kuskilt ei valutanud, muusika paitas. Hauss ei ole siin surnud, sest diskorid on siuksed vanamehed ja laiskvorstid ka, sest lood on enam-vähem samad iga kord.

Mul oli kaks head inglit – energia- ja hoolitsuseingel. Üks näiteks soojendas oma püksis vett, sest ma ei tohi külma juua. Ei kõla just väga esteetiliselt, kuid mõjus väga ennastohverdavalt. Teine andis mulle oma energiat ja hoidis tuju üleval, kui Kats korraks läks ja kadus.

Ma nüüd tahan öelda, et mu inimestetundmine on häbiväärselt kehv ja kannan tõeliselt head inimesed pealiskaudse esmamulje puhul maha ilma neile võimalust andmata, tundugu nad siis tuulepea-playboyd või lihtsalt mittekeegid.

Kõik, mis ma olen pidanud drinkide mõjuks, on hoopis mingi alati toimiv peoloogika. Mul oli isegi pohmelliväsimus järgmisel hommikul.

Esmaspäev

Ravi kulgeb edukalt, kraade on vähe, a mitte enam ka üle 36,8 ja köha raugeb ka tasapisi. Olen veel terve portsu asju välja mõelnud, a arvatavasti pole selle teadmisega midagi teha.

Mu hiiumaa suguvõsa on võtnud nõuks surnukuuri ära ummistada. Osad inimesed ei vasta mu kirjadele, millest teen ühese järelduse, et on mis on, a lõpuks läheb ikka metsa ja ma pean oma energia suunama uue, isegi mitte unustamise peale. Oleks aastavahetus, siis ma lubaks, et uuel aastal õpin kommunikeeruma. On olnud helgemaid seisundeid.

Tervitan Elenit, Railit ja teisi eestlasi, kel on viimane õhtu Ko Taol, ees ootamas Phangan.

Teisipäev

Olen murelik. Lugesin just Krister Kivi õelavõitu lugu Austraaliasse läinud eestlastest ja sain teada, et Maret Soom võttis kaasa 80 kg kleite ja kingi.

Lasin oma 5 kleiti ja 7 jalanõud silme eest läbi - sellest vist ei piisa, et seal välismaal sõpru võita.

Siis lasin silme eest läbi Ko Tao kaubandusvõrgu – sellest nagu ka ei piisa... Ostan Changi maika (enamvähem kohalik vaste Bockile) ja mässin kuldse vöö ümber, pähe panen snorkli ja kujutan ette, et on paabulinnusulg?

Muidugi on mul kummimadrats, kopsupilt, kaks sukeldumisraamatut, keeduspiraal, golfivõistluse vabatahtliku kilejope ja muud glamuurseks eluks hädatarvilikku

Praegu täpselt ei saagi aru, kuidas see mõte meil detsembris peas ringi käis, et ah praegu hakka riideid ostma ja tassima; küll jaanuris ostame ja siis on aled ja teeme endale ISIC kaardid ka, kus me oleme igavesti 25-aastased.

Nüüd me ei lähe ju kuhugi Bangkokki. Hoopis lõuna poole Krabisse ja sealt Malaisia ja Indoneesia lennuki peale.

Lonely Planet ei tahtnud väga öelda, et Bali on maailma parim shopping-meka. Küll aga andis lahkelt teada, et Indoneesias on leitud maailma suurim madu, 9,85 m pikkune püüton. Õnneks oli ligi 100 aastat tagasi. Ma pole ikka veel peale vihmaussi ühtegi madu näinud. Ükspäev oli vastasbangalos kõva kobistamine ja Kats arvas, et gekot aetakse välja. Tegelikult oli umbes meetrine roheline madu pugenud räästa vahele ja kohalikud ühendasid oma jõud, et ta vagaseks teha.

Siis lugesin veel Kivi loo kommentaare umbes 80 tk ja juurdlen nüüd, kas pean end identifiseerima botaaniliselt (umbrohi), zooloogiliselt (vereimeja) või sotsioloogiliselt (white trash/luuser).

Neljapäev

Vahepeal on olnud ranna- ja puhkepäevad.

Sai Daeng Beach:

Sairee Beach:


Ekipaaž: Kats, Tiiu, Ben.

Hiljemalt teisipäeval tuleb minna Krabisse lennuki peale. Tuleb seda teisipäeva ikka sisendada, sest see on palju lähemal kui 2. veebruar. Ees ootab kuu aega Balit.