Esimene Full Moon Party toimus kas 1987 või 1988 – keegi ei tea. Igatahes oli see kellegi sünnipäev ja läks nii hästi, et sama seltskond tuli ka järgmise täiskuu aja Paradise Bungalows juurde pidutsema. Nagu turismiinfo ütleb „siis peost sai rändurite meka ja nüüdseks ülemaailmne tantsumuusikaüritus.”
Enamasti on peolisi olenevalt hooajast 8000 – 30 000. Kuna nüüd juhtus Full Moon aastavahetusega samale ööle, oodati eri andmetel kuni 100 000 inimest. Sissepääs 100 bahti.
Korraldajate soovitused:
* Võta kaasa raha, 3000 bahtist peaks piisama. Võimalusel paiguta eri taskutesse.
* Võta kaasa isiklikut tõendava dokumendi koopia, kõik väärtuslik jäta ööbimiskohta.
* Kott jäta koju, sest pärast paari bucketit kipuvad need unarusse jääma.
* Kanna kingi või tenniseid - ohtlikud pudelikillud.
* Väldi päikesepõletust, sest hommikul läheb kiiresti väga palavaks.
Vastamata ühelegi neist tingimustest alustasime oma teekonda kella kolmese laevaga, mis aasia kombe kohaselt oli pigem poole neljane... Püüdsime end taburetil hoida ja vaatasime, kuidas üks prantslane heegeldas kohalikule kutile rastasid pähe. Kohale jõudes oli kuus tehtud, 39 veel jäänud.
Takso Thongsalast Haad Rini maksis 100 bahti nägu, oli tavapärane ja igati õiglane taks. Ikka on see eestlase aastavahetuse taksopaanika peas...
Aga meelega hoitakse hinda all, et inimesed liiguks taksoga, mitte purjus peaga tsikli seljas ja ei taha õnnetustest arme, mis on tuntud kui Ko Pha-Ngani tattoo. No tõesti ohtlikud on need mägised ja liivased teed.
Randa läksime kella seitse paiku, kui seal oli veel üsna hõre. Piletit ei tahtnud meile keegi müüa. Järgemööda asus üle 10 peokoha, mis idee järgi oleks pidanud mängima eri mussi, a eristada võis ainult kahte psy-trance’i ja ühte drummibassi kohta. Ülejäänu oli pehmelt väljendudes paha (meinstriim)pask.
Joogid olid odavad - alates 150 bahti ämber. Kundede meelitamiseks olid tasuta shotid, kõikvõimalikud kulinad, erihinnad. Isegi tasuta seksi lubati. Tehti kõik, et inimesed end lolliks jooks. Ja seda nad tegid. Raske öelda, kas Full Moon Party meenutas rohkem tsirkust, lõbustusparki või loomaaeda – igatahes kõik need elemendid olid esindatud.
Alguses istusime kuivalt ja vahtisime möödavoorivat kaadrit. Üks neist osutus Zeviks,
meie naabriks Mui Nes. Nii ameerika, aga ikkagi soe tunne, kui ta tuleb kallistab, teeb põse peale musi ja ütleb: „I love you, girls.” Ja tugev oli ta ka, tõstis meid lavale nagu tittesid.
Ta sõbral Chrisil oli juba Vietnamis terviseprobleeme ja oli enamiku ajast toas. Nüüd oli ta jälle haiglas. Tuhat taala läks selgitamaks välja, et tal on vedelikupuudus. Mees, joo vett!
Zev oli leidnud ka uusi sõpru, arvatavasti hakkavad meid nüüd Ko Taol lõbustama California poisid.
Rahvast aina kogunes.
Tiiu läks vetsu, ent seal oli umbes 20 tüdrukut sabas ja kiirem mõte tundus linna poole minna. Esimeses kohvikus vetsu ei lubatud, küll aga vinnas keegi Tiiu plätud ära. Kui ta seal käed rippus seisis, andis üks abivalmis skandinaavlane nõu, et võta siis järgmised. Ei jäänudki muud üle, kuigi need olid umbes number 43.
Tagasi tulles oli aasta juba vahetunud. Kui kella pole, võib see väga ootamatult juhtuda. Kats otsis ennast, mõistust ja meid. Selline tunnikese väldanud segane seis ja ristlohutamine oli. James oli leidnud endale tai pruta.
Telefonilevi oli nagu laulupeol, mis tegi olukorra veelgi keerulisemaks. Tiiu vahetas oma deidiga u 10 smsi, et üksteist üles leida. Lõpuks see õnnestus ja lõpuks oli keegi, kellega mööda prügihunnikuid kakerdada ja parajamaid jalanõusid otsida.
Nii see hommik tuli. Ühel hetkel oli Tiiul vaja jälle tegevust otsida ja – nagu üks briti gei tuvastas – oli selleks surnud inimeste fetiš. Ehk siis pildistas oma teel üles kõik kummuli inimesed ja muidugi ka merrekusejad (sellest ja hommikust tuleb eraldi galerii).
Ühtlasi jäi ette drummibassi ala, kus sai hommikuni tantsida. Muusika, mõnisada inimest, ainsaks külgelööjaks tõusev päike.. Mõnus-mõnus.
Tagasi tahtsime tulla seitsmese laevaga, aga kuna poisid ikka arvasid, et ei-ei-ei, võimatu, siis ostsime piletid kella ühesele katamaraanile. See tähendas siis seda, et James ärkas oma aru ja tai tshikiga kõrvalsaarel Ko Samuil ja meie passisime neli tundi parajaks sadamas. Tiiul oli pidev paranoia, et keegi varastab ta ida-eurooplase koti ära (kott, mille Vang Viengis purunenud rihm on täitsa kutu nüüd).
Muidugi oleks võinud muretseda koti pärast rohkem peol kui inimtühjal rannal, naise mõistus. Pidu tundus kõiki koledaid jutte arvestades üsna turvaline ja Sun Dance Music Festivalist viisakam. Aga näiteks Ambrosio oli koti maha pannud, et üht tüdrukut lavale upitada ja kui ta tagasi keeras, oli kott kadunud. Ei vea tal nende naistega ikka.
Mis järeldused me siis teeme:
* Hea, et ära nähtud. Kuigi 20 aastat liiga hilja. Kusagil saare teises küljes pidi toimuma ka coolide inimeste pidu, a turistidena olime infosulus. Vähemalt meeldejääv aastavahetus.
* Ko Phanganile pikemaks tagasi ei lähe, vaid otse Ko Phi Phile.
Tules6u.
ANDY BADBOY.
P6himassi ahvid.PS. Seljakotiinimeste kodu ei paista enam asjade seast väljagi. Soetasime kummimadratsid, mille peal hulpida ning kalu ja koralle vaadata.
Puudu on veel suur peegel ja riiul. Poisid polnud nõus oma lukssviidist fööni varastama, see on jama. Ambrosio tuli külla pesunööriga.
Andy ja James hakkasid täna Chiang Mai poole sõitma. Taevas nuttis.
Toredad jõulud olid meil!Ja kas selleks, et inglastega tutvuda, oli vaja ikka nii kaugele tulla, et oleks saanud ka Molly Malones ja Nimegas skoorida.
Jaa.
SOOVIME TEILE K6IGILE K6IGE PAREMAT UUT AASTAT!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar