Hiidlasest kasvab kosmopoliit: Gili Trawangan

Bali kõrval asuva Lomboki külje all on väikesed Gili saared. Gili tähendabki tõlkes väikest saart. Sini-sinise vee ja valgete liivarandadega paradiisisaared, nagu neid reklaamitakse ja see on tõsi, kui pole just mudase küla vahel. Kasside paradiis, sest koeri pole; seene ja kanepisõprade paradiis, sest politsenikke pole. Põhimeelelahutus on snorgeldamine ja sukeldumine.

Gili Air – Lombokile kõige lähem ja suurima elanikkonnaga; sobib perepuhkuseks,
Gili Meno – keskmine, kõige väiksem ja kallim; sobib rahuarmastajatele, kes tahavad mere ääres hütis elada ja inimtühjadel randadel jalutada.
Gili Trawangan – tuntuim ja rahvarohkeim; laia valiku erinevate ööbimis- ja toidukohtadega peosaar. Suuremates hotellides ja sukeldumiskeskustes saab kaardiga maksta ja ATM on olemas ja internetis saab samuti käia. Enamikes väikestes hotellides ja kodumajutustes tuleb valmis olla selleks, et kraanist tuleb soolast vett.

Pärast rollerite ülemvõimu on väga kosutav, et neil saartel on ainsateks liiklusvahenditeks jalgrattad või hobuvankrid (cidomo). Arvatavasti unistavad kõik poisid siin oma motikast...

Neljapäev

Kuna eelistame pigem ühes kohas paigal olla, kui paaniliselt paigast paika traageldada, on meil edasiliikumiseks alati vaja orgunnida võimalikult väikse raha eest võimalikult palju sõitu.
Seekord õnnestus siis enam kui 12-tunnine ots teha. Meie vabandus on see, et meil on piisavalt aega endale seda lubada.

Start Kutast Suka Beach Innist kell 6.15;
Finišis Gili Trawanganis Rumah Kunduni kodumajutuses kell 18.30
Detailid: Minibuss Padangbaisse (1h) – passimine (1h) ja praam Lomboki saarele Lembari (üle 5 h) . – minibuss Bangsali (2 h) – passimine (ligi tund) - paat Trawangani (u 45 min) - jalgsi öömaja otsimine (20 min).

150 000 ruupia oli eest küll ja veel. Eriti kui olla suhteliselt magamata, sest eelmisel õhtul nägime Laosest Vang Viengist tuttavat Hawaii Chrisi ja läksime linna peale oma jällenägemisrõõmu tähistama ja jõudsime kella 3 paiku koju asju pakkima.

Transpordiskeemist võiks eraldi välja tuua praamisõidu, mis oli arvatavasti umbes 25 km (umbes nagu Rohuküla-Heltermaa) ja võttis aega üle viie tunni.
Lebad seal võidunud istmel suitsuvinguses salongis ja üritad lugeda ja magada, taustaks kaks telekat, kus ühes on kohalik seebikas ja teisest kostab kõrvulukustavat estraadi. Eks see oli peaaegu et talumatu, aga kui kord oma reisimise lõpetame, tunneme ka sellest laevasõidust puudust. Ja merre vaadates nägid pea igas kaadris prügi: nuudlipakke, plätusid, kilekotte, penoplasti. Kõige popim šokolaad tundub olevat KitKat. Kohalikud on agarad prügitekitajad. Kärdla kino sihvkahunnikud kahvatuvad selle kõrval, mis üks neljaliikmeline pere suudab maha jätta – pähkli- ja munakoored ja konid.

Praamipildid:

Tõestus, et Tiiu loeb ingliskeelset raamatut. Lk 3.

Lomboki saarel viis tee Bangsali sadamasse läbi ahvimetsa (monkey forest) ja tõepoolest – neid hängis kümnete kaupa. Ajasid oma ahviasju: otsisid üksteiselt putukaid, jalutasid, tegid sugu ja enamasti jõllitasid niisama.

Väga Laose moodi oli see Lombok. Kitsas kurviline mägitee, orud, tee ääres puuviljaletid ja osmikud.

Bangsalis panime kotid maha, sest laeva polnud näha ja muidugi oli vaja 2 minuti pärast paadi peale minna. Läks kõige tavalisem küna, mis pole kindlasti kunagi mõelnudki, et keegi ta kohta laev ütleks.

A ja Gilile sõite me delfiine ei näinud.

Saarele jõudes hakkasime astuma, paljajalu nagu hipid, seljas kott, mida tõstes ütles kohalik poiss: „Bloody hell!”
See poiss jagas meile igasuguseid fakte Trawangani kohta, näiteks et kõrvalsaarel Gili Menol on järv ja seepärast on ka Trawanganil palju sääski. Peoõhtud on siin 3 korda nädalas ja põhikohad Rudy’s ja Irish Pub.

Rannaäärsed kahesed toad olid 200 000 ruupia ringis; me 2008. aasta Lonely Planet on praegusi hindu arvestades iganenud.

Jäime pidama teise kohta, mida vaatamas käisime – 4 toaga.
Täiesti kogemata sattus ütlemata armas koht: soe perenaine Kade, tähelepanelik teenindus (kui õues istuda, tuuakse sääsesuits; öösel ulatatakse tuppa õue unustatud kott; vajadusel pakutakse hinna sees olevat hommikusööki ka enne kella kaheksat).
Ja muidugi tuba, mis on kõige ilusam, kus me ööbinud oleme - küünlad, öölamp, hea lõhnaga rätik (st pole kopitanud), värvid ja lausa kaks kalendrit. Ja üks neist on Tiiu rõõmuks vuntsimeeste kalender, mille tulud lähevad Trawangni laste toetuseks.
Ainult kraani on keegi vannitoas ära väänanud. Öö hind on 90 000 ruupiat, mis on ehk sutsu kallim, kui me siin lootsime leida, aga see luksus on kuhjaga seda väärt. Pealegi on see odavam kui me Kuta ööbimine. Ja meil on hoolitsev pere, õue peal mängivad lapsed, pailembesed kiisud, kirevad kuked, mošeest kõlav palvus. See kõik on kirjeldamatult rahustav isegi siis, kui müristab. Rumah Kundun sai nime omanike poja järgi.

Meie kodu Rumah Kundunis.

Kodutee.

Aga... meil ei ole elektrit (ajutine generaatoriprobleem). Väga romantiline, ainult et suurt midagi ei näe.
Pimeduse saabudes on küla vaikne nagu džunglis. Õhtul läksime tšehhidest naabrite Tomi ja Martiniga nuudlisuppi sööma ja no üldse ei näe, kuhu astud – on ees kalpsav konn või prügihunnik.
Warung Indonesias (warung on kohalik söökla) olid üksikud valgusallikad, aga ikkagi salapäraselt pime... Meiega tuli juttu ajama Made, kes on raamatupidaja ja parajasti kohalikus hotellis ametiasjus.
Pikalt seletas ta oma elust. Tal on 5 venda ja 10 õde. „No television,” põhjendas ta. Ema on praegu 95 ja ja isa 97. Siis õpetas Made meile indoneesia keelt. Eestlase jaoks on keel ikka väga lihtne; on ainult olevik, hääldus suupärane. Nii on meil ajus juba sellised keeleteadmised nagu lehmasaba (buntut), head ööd (selamat bidur) ja tahan maksta (saya mau bajar). eestlase jaoks on muidugi harjumatu, et pole käändeid, pöördeid ega ajavorme (nt eesti keeli siis mahl apelsin, eile mina tulema koju).
Homme õhtul on esimene päris keeletund. Made on tegelikult ka õpetaja – annab ülikoolis finantsaineid.

Praegu pole Trawangan küll Amsterdami meenutanud. „No cars, no motorbikes - no pollution. Only pollution of weed!” teatas reisibüroo poiss. Balil õhkasid kohalikud samuti, et Gili... weed! Nad ise kartsid seal politseid ja suitsetada ei julgenud. Enne saarele sõitu käis reisibüroos käis kõva äritsemine seentega (200k pealt 30k-le). Lonely Planet hoiatas ka, et seeni pakutakse siis sulle 6000 korda. Naabrid aga rääkisid, et ise siin midagi hoole ja armastusega ei kasvatata, vaid kogu kraam tuleb Sumatralt ja mingit mõju neil pole.

Muidugi peame arvestama, et praegu ei ole turismihooaega. Meile sobib.

Reede

Tegime külas rännaku ja kõik on nagu peo peal, nii tilluke on see meie metsik peosaar.

Rannad on imeilusad ja inimtühjad, meil jäi suu lahti.

Hull möll.

T6estuseks, et Kats on ka ikka siin saare peal.

Baleriin.

Aga tsementi veavad nad saarele agaralt ja ehitustöö käib.

Valisime sukeldumiseks välja Buddha Dive’i ja nad lubasid meile kindlapeale kilpkonni ja võib-olla ja manta-raid. Sukeldumise hind on siin fikseeritud ja see on 38 dollarit.
Rootslane lubas veel, et kui ma käime täna peol ja ülehomme sukeldumas ära, siis me enam saarelt ära minna ei taha. Ta ise tuli siia dive masterit tegema ja on nüüd olnud 4,5 kuud. Nyyd lugesime Jorma kommentaari ja v6tame äkki tema soovitatu...

Siis me tahtsime end jahutada ja õnnestus sattuda vette, mis oli tu-li-ne. Wtf!

Söömas käisime jälle Warung Indonesias, et saada kokku meie sõbra Madega. Madele meeldib viski ja jalgpall ja tal on mure, et Indoneesias on küll 250 miljonit inimest, aga ikka on raske 11 venda kokku saada. Seega tunneb eestlastega hingesugulust. Tal on veel huvitavaid fakte, nagu et riisisöömine teeb lolliks ja Saksamaal on õlu odavam kui tee.

Muuhulgas surkisime teiste inimeste rahakotis. Bali Keskmine palk on 200 dollarit, millest säästa ei õnnestu midagi. Made hotelli raamatupidajana teenib 1500 dollarit. Sellest maksab ta ka laste ülikooliraha, mis on 300 dollarit semester.

Õhtusöögi kõrvale andis Made bahasa indoneesia keele tunni, mis koosnes peamiselt söögist, numbritest ja erinevatest käibeväljenditest, mida Lonely Planet ei õpeta.
Näiteks:
-sa ei meeldi mulle (saya tidak suka)
-sa haised (anda bau)
-sa oled liiga noor (anda terlalu muda)

Nüüd saame rahuliku südamega peole minna.

* * *
Rudy’s. Veider kogemus, sest magasime une täis ja siis pool 2 öösel läksime küla peale. Umbes pooled olid kohalikud, diskor oli valge ja aasia mõistes täitsa hea muusikavalikuga. Seened on siin tõesti popid ja pidavat praegusel vihmaperioodil hästi vohama. Kõik on täiesti avalik. Baaritöötajate särgil on kiri „LOOK AT ME. I AM UGLY. MUSHROOMS MAKE ME HAPPY” ja seeni pakuvad nad sama vabalt nagu õlut.

* * *

Kuna olime kuulnud, et siin on eriti aeglane internetiyhendus, jätsime enamiku pilte koju. Pärast toome juurde, sest net on tegelikult ylikiire.