Edasi/tagasi Eestis

Ajasin juttu ühe Eestis elava austraallasega, kes tahab nii kuulsaks saada, et ta käest ei küsitaks nädalavahetusel 28 korda, miks ta Eestis on.

Mina ei taha kuulsaks saada. Mu käest eriti ei küsita ka, et miks ma siin olen. Vahel harva. Ja siis ütlen, et ma tahan olla, sest ma ei jaksa kuskil mujal olla.
Ausalt öeldes hakkasin juba ise ka kahtlema, et selline riik nagu Eesti on üleüldse olemas ja päris suur kergendus, et ikkagi on. Ümberringi räägitakse eesti keelt. Kõik on nii tavaline. Mozzarella ei maksa ebanormaalselt palju ja naistel on kunstripsmed. Mõnus.

Aga inimesed peavad ju midagi küsima, kui mind näevad. „Millal siis jälle lähed? Kuhu sa siis nüüd edasi plaanid?“ Sest oma ajusopis on nad mind paigutanud nurka sildiga MAAILMARÄNDUR.
Tööpakkumisi esitatakse ka ebalevalt, et mine tea, millal sa jälle...
Nägin vana tuttavat (tüüp on endiselt noor, aga tutvus on vana nagu mul see ikka kipub olema), kes tunnistas, et jah, kuus aastat on Eestis tagasi oldud, aga ikkagi kripeldab.
Jah, see äraolemine, uue kogemine on sõltuvushaigus. See torkiv tõmme ei kao. Lihtsalt ühel hetkel teed sa kompromisse elu ja endaga ja oled paigal. Eneseleidmise tee on pikk ja aeglane ning võib juhtuda, et enne leiab sind keegi teine.

Paar päeva tagasi rääkis üks juhututtav, et ma minevat varsti jälle. Minu teada ei vasta see tõele.
Aga kirjutan siis natuke neist asjust. Sest pikk blogipaus pole ju tingitud sellest, et oleksin kirjutanud raamatu. Lihtsalt on olnud palju tegemist ja vähe keskendumist.

* * *
Memuaarid jäid pooleli Malaisia seenemetsas. See maikuine Cherating oli nii õige ja hea. Lihtsalt olin. Sain peidus olla. Kui tahtsin, rääkisin juttu. Enamasti olin vait või kuulasin. Või siis olin printsess, keda viidi sööma, pandi istuma, lapiti salvrätikud sülle, telliti toit. Pulki võisin õnneks ise hoida.
Olen Cheratingi sattunud alati pärast mingit suuremat sisemist tuulispaska, magan end korralikult välja ja klopsin taas kokku. Cherating sobib mulle ja tundub, et mina sobin sinna ka. Seekord oli ka korduvalt jutuks, et peaksingi sinna jääma. Praegu ei tahaks aga kindlasti väljaspool Euroopat elada. Hm, isegi nädalavahetusel Pärnus olles tabab mind teisel päeval rets koduigatsus.
Kuala Lumpuri pakkumistel hoian siiski silma peal, käiks hea meelega korra „suvilas“ ära.

* * *
Uus-Meremaale ma ka kindlasti tagasi ei lähe, kuigi mu viisa veel kehtib. Tulin sealt tagasi kirglikuma toiduarmastuse, katkise südame ja kombega käia toas välisjalanõudega.
Muide, mu endine töökoht Martin Bosley's tunnistati tänavusel Cuisine NZ Restaurant of the Year Awards'il parimaks kohaks kategoorias Best Specialist Restaurant. “The service is very smart, too,” öeldakse arvustuses ja mulle meeldib seda natuke isiklikult võtta.

Mõtlen Uus-Meremaa peale päris palju. Kääbiku filmi treiler paneb naeratama ja niisamuti ka tuuline ilm, mis muudab mu lokitud-lakitud pea jälle Arraku kangelaseks. Kohati tundub, et ma sisustan endale Wellingtoni kodu koopia.

Mina: “Kas hortensia eest on keeruline hoolt kanda?”
Müüja: “Ei ole, aga eks ta on muidugi kõva jooja.”
Mina: “Hm, nagu perenainegi...”

Mina: “Kas ma pean ostma 200x200 või 200x220 cm suleteki? Mis vahet seal on?"
Müüja: “Oleneb härrast, kes sinna alla peab mahtuma.”
Mina: “Ah soo. Palun 200x200 siis, et ma ei peaks mõtlema, mis pidi ma seda tekikotti pean toppima.”

* * *
Eestis oli juba esimesel hommikul postkastis kiri, et millal sa tööle saad hakata.
Põhiaur läks esialgu kolimiste peale. Tõin kolm aastat Katsi maal olnud kola ära ja selgus, et mul pole isegi panni ja soolatoos oli ära roostetanud.

Siis ma sattusin üle kolme ja poole aasta uuesti kontoritööd tegema ühe kinnisvaraprojekti heaks, huhuhuuuuu...
Juba teisipäeva õhtuks on selge see, et nädal kõigepealt murdnud minu ja läheb alles seejärel oma selgroo kallale. Kell pool kümme õhtul vajuvad mul käed rippu ja naljalt uut päeva ei näinud, sest silm läheb enne kinni.Üks nädal ei jõua küünelakki maha võtta ja siis nädal aega uut peale panna.
Kuhu ma olen sattunud?!
Maret ütles, et mul on alati see kuue nädala stress, enne kui uue olukorraga harjun ja vingumise järele jätan. Vingunud olen päris palju. Ilma erilise põhjuseta. A no ikka on tunne, et jalas on nähtamatud 15sentimeetrised kontsad ja ei jõua elus edasi. Ja kui mul need päriselt jalas on, suudan vabalt lennelda (küll väikese hoovõtuga). Hobigrupie'na on olnud edukad ajad, olen tutvunud sportlastest ja muusikutest kuni Michelini-kokkadeni. Kogu sotsiaalne pillerkaar on olnud muljetavaldav pärast Uus-Meremaa madalat profiili.
Ikka nii hea on kohas, kus kohtad tänaval vanu sõpru, ilma et oleksid nad ise sinna välja mõelnud. Üldse on need sõbrad kogu aeg su lähedal.

Mis siis edasi? Praegu mõtlen pead selgeks. Samas ei ole ju ka esimest korda jälle uuesti alata. Ja ju läheb jälle tavalist rada, et asjad lihtsalt juhtuvad.

Praegu ma veel ei ahasta, et taskurätik peab olema standardvarustuses, saapahooaja avasin juba 13. augustil ja pärast lumist „Vuosaarit“ oli kaks päeva hiljemgi veel paha olla.
2012 on olnud parajalt pöörane ja hästi ootamatu ja tohutult õpetlik. Ja mis kõige parem – see aasta ei ole veel läbi. Tahan veel ja veel ja veel!

Tiiu,
Tatari tn ajupesulast