Kaardistatud

Malaisia ja Indoneesia (Sumatra) 19.02-01.04.2014

* Kõigepealt lend Tallinn-Helsingi-Bangkok-Kuala Lumpur (Finnair + Malaysia Airlines).
* Siis paaripäevane Aasia rütmiga kohanemine ja väljamagamine Malaisias Melakas.
* Sumatraga alustasime Padangist ja liikusime vaikselt üles põhjapoole.
* Banda Aceh'st lendasime tagasi Malaisiasse Kuala Lumpuri ja ilutsesime Cheratingis.
* Tagasi KL-Hong Kong-Helsingi-Tallinn.

Eestisse jõudes ei tahtnud ma tükk aega magama minna, vaid hoida endas võimalikult kaua seda kahe maailma vahel oleku tunnet. Et ikka piinleks võimalikult kaua samade mõtete ja tunnete virrvarris, mis ma olen kord juba selgeks mõelnud. Et kus ma peaksin olema ja millise heaolu ja loobumise see endaga kaasa toob. Ega sest mõtlemisest head nahka ei tule – veel enam – see nahk võib isegi katki minna.
Kui järgmisel hommikul ärkad, on ju kõik vanaviisi.

Sumatra kasuks langes valik peamiselt asukoha (Singapuri ja Kuala Lumpuri lähedal) ja kliima meeldiva kombinatsiooni tõttu. Ilm oli tõesti kuiv, kuigi päikesepaistet varjutas mõnda aega metsatulekahjude suitsuvine.
Hea sihtkohavalik, pean ma ütlema. Ehe ja huvitav. Kõik tundus päris. Mustrid on kandmiseks. Käsitöö on kasutamiseks. Aiamaa on söögiks ja müügiks.
Lausa tättestusin aeg-ajalt – mitte kuulsuse poolest, aga tegin sellised lihtsate väärtuste armastamise üleskutseid. Mitu raksu hakkasin aga hoopiski tundma, et olen ülbeks läinud. Dotsent-nurgatohter ütles, et väga hea, see ongi normaalne reaktsioon, kui inimene on nii palju ennast ületanud.

Suurimad elamused olid seotud suurimate ebamugavustega. Kõrgele taeva poole ja sügavale džunglisse minek olid mõlemad enesestmõistetavad ja läbimõtlemata kinnisideed. On ikka hea, kui inimene ei oska midagi oodata – saab ikka üht-teist tehtud ka. Tahaksin, et oleksin „elamuskoriluse“ sõna ise välja mõelnud, sest see iseloomustab seda reisi kõige täpsemalt.

Isehakanud mägironija vallutab Kerinci vulkaani:

Endine tegev-, nüüdne harrastusantropoloog kaks päeva kaduva rahvakillu jahil Jambi provintsis (muda ja kaanide kiuste):

Võsaragistaja kummutab rannapuhkuse-eestlase müüti (need on pildid on Bukit Lawangist ja Bukittingist, aga ronisin igal pool mujal ka):

... aga ahvide ja kose nimel ikka võib:

Hinge läinud vaateid:

Baiturrahmani suur mošee Banda Aceh's.

Sumur Tiga (Pulau Weh).

Veel mõned kommentaarid

* Ma ikka tõeliselt armastan kohaliku eluolu sisse minekut ja nende jutte. Mulle meeldib süüa kohalikes kohtades kohalikke asju. Kohaneda ja leida kohti, kus ma võiksin elada.
* Vabastav on kogeda uusi asju ja seljatada oma eelarvamusi. VÄGA vabastav. Tuleb vaid endale võimalus anda.
* Energiat oli palju. Aeg on mind ikka muutnud: alkoholi tarbisin vähe, magasin vähe - seda kõike Kadri suureks hämmastuseks. Ei tea, kuhu see hommikune turulkäija jäänud on;)
* Vaimustusin lõpuks ometi granadillist ja mangost. Jään ellu, kui süüa on ainult riisi.
* Nutitelefoni kaasavõtmises kahtlesin tükk aega, aga see oli mõistlik otsus: hea kerge kaasas tassida, allalaetavad sõnastikud, olulise info kandja, fotokas. Järgmine kord plaanin kahelda pigem läpaka kaasavõtmises. Kuigi mõningaid mõtteid ikkagi sinna toksisin, meenutab see tööd ja tassimine on ka tüütu.
* Õnn peitus paljus, aga kindlasti ka ideaalsetes reisikaaslastes.
* Ühtegi raamatut ei lugenud, ühtegi filmi ei vaadanud – ei jõudnud oma mõtteidki ära mõelda.
* Ei viitsinud tutvuda kaasturistidega. Ei ole miskit peale hakata teadmisega, mitu päeva keegi reisil on ja kuhu järgmiseks läheb.
* Kui eelmine kord Indoneesias käies olin ma peamiselt haigevoodis, siis seekord jäi tervisehädade laeks vaid toidumürgitus (elu esimene!). Midagi ära ei varastatud, maha ka ei unustanud midagi.

Kuhu järgmiseks?