Sammuke Helsingist välja: nukulinn Porvoo

Kui mainisin mõnele soomlasele, et käisin Porvoos, venitasid nad viisakalt: „Oookeeei, lahe – tore väike linn. Sinna oleks mõistlikum vist suvel minna?“ Ja kui ma ütlesin, et olin seal kolm päeva, ei öelnud nad enam midagi.

Foto: Helena fotoblogist ohdarling.org

Vahelduseks on väga tore minna maale, kus on sama raha, liiklus parempoolne, stepsel läheb seina, jutust saad enam-vähem aru ja kehakeelest täielikult ja üldse eriti millegi üle ei imesta. See käik sai teoks Porvoo linnavalitsuse kutsel Nordic Bloggers' Experience'i raames ehk siis 7-liikmelise reisiblogijate grupiga.

Organiseeritud reiside võlu seisneb selles, et satud kohtadesse, kuhu muidu ei läheks. Teed asju, mille peale muidu ei tuleks. Ja seda siis muidugi inimestega, keda sa ei tunne.
Meie seltskonnas oli kaks ameeriklast, kaks sakslast, rootslane, belglane ja eestlane. Ei kõla nagu anekdoot. Aga tegelikult on kultuuridevaheliste erinevuste jälgimine on üks pagana nauditav tegevus.
"Kas Rootsil on oma rahvuslik lennukompanii?"
"Jaa, SAS."
"Hmm, pole vist väga hea enne lennufirmale selline nimi panna?" 
SOS,
* * *
Piltide pealt tundus Porvoo ehk Viljandi või Haapsalu moodi. Tegelikult ei oskagi ma midagi sama rahulikku ja aeglast võrdluseks tuua. Aeg seisis! Arusaamatu, miks kuskil paralleeluniversumis kummitavad töötähtajad tulid siiski üha lähemale ja lähemale.
Õnneks sadas üks õhtu lund ja mitu inimest tulid õue lund rookima, andsid tunnistust, et keegi selles linnas siiski elab.

Kokku on Porvoos 50 000 elanikku, aga et see jaotub suure ala peale, on üldmulje on ikkagi maa mis maa. Helsingist ainult 50 kilomeetri kaugusel, Peterburist neljatunnise autosõidu tee.

Venelastega on praegu lood nii, et nõrga rubla tõttu ei tule nad üldse või tassivad suvilasse kaasa kõik kuni vetsupaberini välja. Igatahes ei ole asjad nii nagu nad võiks olla.
Helsingis peatuvaid kruiisituriste tuuakse suvel Porvoosse busside kaupa, aga nii korraks, et midagi osta ega tarbida ei jõua ja tõenäoliselt nad isegi ei mäleta, kus nad käisid.
Need miljon turisti tulevad siia ikka tõesti vist suvel... Meil õnnestus näha üht Korea seltskonda ja poodidesse sisse astudes oli tunne, et müüja polnud absoluutselt valmis, et keegi sel päeval tuleb.
* * *
Vaikus ja mahasadanud lumi, laternad ja vanalinna nukumajakesed – isegi viimane teravkeel leebub ja kasutab hashtag'i #winterwonderland. Üsna ebatavaline, et keset linna asub Kokonniemi suusamägi (kus ma ei käinud, sest ma olen elus juba ühe korra suusatanud).

Sport on porvoolase identiteedi oluline osa. Võimalik, et kõige olulisem osa üldse. Tegeled sa saalibändi ja sünkroonuisutamisega, kaasatud on kogu pere ja omavahel käiakse tihedalt läbi.

Kui näiteks Hiiumaal on problemaatiline korraldada midagi laupäeval, kui on püha saunaõhtu, siis Porvoos võib iga kell olla mingi oluline spordiklubiline tegevus.

Vaade Linnamäelt.

Porvoo on vanuselt teine Soome linn Turu järel. Kuna avastasin horoskoobist hiljuti, et minu puhul on tegemist äärmiselt pealiskaudse inimesega, võin julgelt väita, et Porvoo ajalugu keerleb peaasjalikult rahvuspoeet Johan Ludvig Runebergi ja erinevate hoonete või kogu linna mahapõlemise ümber. Merelähedus = tuuline = põleb mühinal.
1760. aastal keetis üks naine niiviisi kalasuppi, et varsti oli leekides ka kirik ja enamik linna takkapihta. See oli õnnetus ja temaga ei tehtud midagi.

Kirik on kokku viis korda maha põlenud, viimati 2006. Siis üks mängis tulega üks 18aastane purjus tüüp. Järgmine päev sai siis teada, et kirik läks, natuke hiljem sai ta poolteist aastat vangis istuda ja üle 4 miljoni euro suuruse kahjunõude. Tema enam Porvoos ela. Igaüks valib ise, kuidas ajalukku läheb.

Isamaaline luuletaja Runeberg (1804-1877) valis teistsuguse tee ja teda peetakse siiani hea sõnaga meeles. Poeedi sünniaastapäeval 5. veebruaril tähistatakse Runebergi päeva ja süüakse kooki.

Imemagus Runebergi kook, millega kuulus rahvuspoeet alustas päeva. Alla loputada väikese šnapsiga.

Majamuuseumis meeldis mulle kõige rohkem, et sealsed rohked taimed olid proua Runebergi „originaalid“ ja neist näpistatud võsusid müüakse edukalt igal aastal. Proua Runeberg oli esimene, kes hakkas sealkandis lilli kasvatama ja iluaeda pidama, samal ajal kui teised püüdsid lihtsalt ellu jääda.

Runebergi majamuuseumis. Foto: Helena Gunnare fotoblogist ohdarling.org

Tänapäeva inimeste on oluliseks tööandjaks Kilpilahti tööstuspiirkond, mille tuntuim asukas on Neste Oil.
Lisaks turistidele püüab Porvoo meelitada ka püsielanikke. Linn sobib järgmiseks pikemaks peatuseks neile, kes Helsingist väsinud.Õnnestus kohata kahte eluga rahul näidet: Bistro Sinne peakokka Kai Kalliot ja Kannonnkka puhkekeskuse asutajat, kelle nime ma välja ei guugelda (nagu palju muidki fakte).
Et Porvoo-postitus ei veniks umbes kilomeetriseks, löön lahku selle osa, mille mõtestan lahti läbi toidu. Nii et elu põhiväärtustest järgmises kirjatükis.

VAATA ja LOE KA MEIE PORVOO-PERE TEISI LUGUSID:
1) Vagabrothers USAst: Winter Exploring in Porvoo, Finland
2) Ani Saksamaalt: “Zieht alles an, was ihr dabei habt” – Porvoo, Finnland
3) Helena Rootsist: Borgå (Porvoo)