Kannonnokka on Porvoo külje all asuv gruppidele avatud keskus kaljusauna, toitlustuse ja erinevate värskeõhu liigutamistega. Väidetavalt ka popp pulmapidude pidamise koht.
Kui ma õigesti aru sain, tähendab
kannonnokka kännu otsas istumist ja mõtlemist. Ehk siis olulist soomlaslikku tegevust, mille selgitamine lõppes kiiresti alati sellega, et ah, seda on raske seletada (NB! pean „Lingvistilise metsa“ lõpuks läbi lugema).
Meelelahutusprogramm algas söömisega (kohe pärast lõunasööki) ja jätkus 200meetrise laskumisega mäe otsast. Kuigi ma olen
puu otsas elanud,värises seekord jalg ikka korralikult, sest liug algas hea mitmemeetrise allalangemisega. Seda oli muidugi hirmsam vaadata kui kogeda ning igaks juhuks pidin kõik ära vaatama ja eelviimasena minema. Siit
videost alates 25. sekundist saab aimu, kuidas see kõik välja nägi. No väga äge oli, iga kell teeks uuesti!
Natuke raske on uskuda, et kui võõrustajatelt oli käsk end talveriietega varustada, läksin ma ikkagi oma klassikalise lahenduse peale: käepärased vahendid. Nii oli mul kolm kihti pükse, üleval viis kihti, jalas õhukese tallaga saapad. Vist ei pea lisama, et need olid kõik suvalised linnariided ja mul oli väga külm.
Pärast seda tegime lühikese räätsamatka. See oli mul esmakordne. Soe hakkas ja mulle meeldis. Veel rohkem meeldis, et me tegime lühikese tiiru, mitte ei mütanud tunde, sest vähese lume tõttu libastusin kivide peal või jäin okstesse kinni.
Metsik pingutus möödas, pidi jälle sööma neli käiku. Toit oli super, kokk Jari Pekanlehto on eriti hea käega. Järgemööda siis peedipüreesupp, kalataldrik, metsseavorst ja kaua küpsenud lihatükk ning magustoiduvalik. Mõnumõmin. Olgu see lõkkevalgel telefoniga pildistamine kas hullus või lollus, aga on vähemalt midagigi vaadata. Igatahes oli see ood kohalikule toidule ja ümbruskaudsetele taludele. Metssead on Kannonnokkas omast käest võtta nagu näiteks meil siin Ööbiku gastronoomitaluski.
Õhtu lõppes saunaga: laval, külmeveetünnis ja mullivannis. Vetsu jalutasid soome metsa vahel bikiinidega -14 kraadiga, Crocsi kotad varba otsas. Muide, saunas oli kausisüsteem - muidu raiskavad esimesed duši all ligunedes nagunii kogu sooja vee ära ja teistele ei jätku.
Oli lõõgastav talveõhtu. Selle agaga, et pidasin „relaxi“ reisikavas ekslikult vabaks ajaks, mida saan palgatöö huvides ära kasutada ja pea pidi süümepiinadest pooleks minema.
* * *
Nagu trend on, teevad Porvooski kodusest toidust
fine-dining'uni ilma kohalik tooraine ja väiketootjad. Teiseks on aga esindanud mitmeid rahvuskööke: kaks nepaali toidukohta, sushi, hiinakas, tai... See on rahvaste rände plusspool, mida ma Eestisse rohkem igatsen.
Nii vähe kui Tripadvisorit usaldan, ma ikkagi seda vaatan. Nii, Porvoo top5 söögikohtadest õnnestus ära maitsta kohad 3-5: Bistro Sinne,
Hanna-Maria (kodutoit) ja
Zum Beispiel (moodne lõunakoht). Number üks on
SicaPelle ja tõenäoliselt ongi. Helsingis toidutuuri teinud Heatheri sõnul pärineb sealt tema elu parim toiduelamus.
Bistro Sinnest teen pikema pildireportaaži. Soovitaksin seda kohta pigem õhtusöögiks, sest maitsed on väärt pikemat istumist.
 |
| Chef Kai Kallio. |
 |
| Netis leidsin teeninduse kohta nurinat, kuid meil sujus kõik libedalt. |
 |
| Eelroaks maheda Charolais' veise pastrami umbes seitsme saatjaga. Ma oleks võinud veel umbes seitse portsu süüa. Nii hea! |
 |
| Bouillabaisse soome moodi. |
 |
| Šokolaadisupp mustsõstrasorbetiga. |
Sinne teine restoran asub
Helsingis.
Rohkem Porvoo toidukohti leiad aga Visit Porvoo kodukalt.
Porvoos on aeg aeglane ja toit hea. Minu lugupidamine.
PS.
Susan kiitis teorestorani
Timbaali - ongi selline toidukoht, mis on spetsialiseerunud tigudele, aga saab muudki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar