Nepal: esimene ehmatus*

Prantslane Blaise Pascal oli tark mees ja teadis juba 17. sajandil, et inimese hädad saavad alguse sellest, et ta läheb kodust välja.
Passime Katmandu lennuväljal bussis. Vihma sajab ja õhutemperatuur on kümne kraadi ringis.
„Miks meil oli vaja siia ronida?“ See pole isegi retooriline küsimus.
„Paremaks inimeseks saama,“ ütleb Kadri ja seekord ei tee ta isegi nalja. Ei teagi, kuidas see Nepal meile pähe tuli. Mustangi kuningriik oli pikalt jutuks, aga 50taalase päevatasuga jaksavad seal viibida vaid peeterrebased ja me pole peeterrebased.
Aga vot nüüd olemegi Nepalis, kuhu Turkish Airlines meid 11 tunniga otse Tallinnast kohale rabistas.

„Hea, et saame esimesel päeval kohe end välja puhata,“ arutleb Kadri edasi. „Peame ainult välja mõtlema, kuhu me läheme.“ Järjekordne reis, kus meil pole ka mitte esimest öömaja bronnitud.
Buss käima ei lähegi. Jalutame need mõnisada meetrit lennujaama hoonesse.

Viisasabas saab aimu, kui palju mahutab üks Airbus A330. Väga palju. Kogu selle massi peale on kaks töötavat ja u kümme mittetöötavat kassat, kus võetakse 30päevase turistiviisa eest 40 dollarit ja pannakse nimi kenasti kaustikusse kirja. Veel me ei tea, et see on suuremat sorti kaustikumajanduse algus, aga erinevalt kõikidest hilisematest kordadest sai seekord isegi tšeki.
Ühtegi mägironijat ei paista. Pigem nagu oleks klassitäite kaupa tuldud vabatahtlikku tööd tegema.
Ühel tüdrukul jookseb ninast verd. Juba?! Katmandu asub 1400 meetrit merepinnast (esimese hooga kirjutasin, et maapinnast).

Viisa lõpuks passis, saab reaalsuseks alatine hirm: mu kotti pole kuskil. Kadunud pagasi leti mees hõiskab mulle juba kaugelt, et kott jäi Istanbuli ja see saadetakse järele. Üks teine kott oli veel jäänud. Ta helistab, kui pagas kohal. Mis siis ikka. Huvitav on muidugi see, et meil pole plaani Katmandusse jääda, vaid sõita aklimatiks Dhulikheli ja matkata sealt Thrangu Tashi Yangtse kloostrisse.
Läheb küll natuke „ärkasin, pesin ja sõin hommikust“-blogiks, aga järgmiseks saime valuutavahetusest eurode vastu portsu ruupiaid, nii nagu taskuarvuti välja klõbistas. „Prepaid taxi“-boksis polnud peale aga seinasuure hinnakirja midagi ega kedagi. Ehk siis olulised tegevused mõistmaks, et lääne inimese väärtused nagu tšekid ja reeglid peaks ära unustama – endal lihtsam.
* * *
Katmandu äärelinn on ilgelt räpane, hall ja trööstitu. Teeme taksos esimese, ülierutunud reisivideo, milles pole kübetki optimismi. Sai ka selgeks, et roamingut küll ei ole (täpsustan, et Elisa kodulehe järgi nagu oleks ja kuu jooksul saabub mulle ka SMS-kutse Kõpu rahvamaja kinoseansile, aga see on ka kogu saak). Hmm, kuidas see pagasimees mulle helistada saab siis?! Ja kus on see ülivõrde-Nepal?!

Katmandu orus Tiibeti-teel asuv u 10 000 elanikuga Dhulikhel on linnake, kust peaks avanema imeline Himaalajale. Vihmaga ei avane muidugi midagi; eks Murphy seisab hea, et vaated avaneks alles lahkumise päeval... kui siiski.
30kilomeetrine taksosõit maksis 2700 ruupiat. Kaubelda ei õnnestunud, ehkki meil on oma juut kaasas. Tegelikult saime sõita sama raha eest vähemalt topelt, sest me ei leidnud Lonely Planetist väljavaadatud külalistemaja üles. Paari aasta taguste reisijuhtide puhul on muidugi alati see oht, et konkreetset asutust ei olegi enam olemas, aga seekord ekslesime täiesti vales suunas (jah, isegi kollektiivsel kaardivaatamisel). Pärast eksitasid meid asjaolud, et Shiva külalistemajja sai 1) läbi templi ja 2) mööda mudast jalgrada.

Mu askeetlik tuba ja kogu reisivarustus teadmata ajaks.

Hommikuvaade aknast: esimene nägemus Himaalajast.

Artiklitest jäid silma hoiatused, et kui mujal maailmas kõhuhäda ei saa, siis Nepalis saad selle kindlapeale ja tänavatoidust peaks seal hoiduma ka treenituma seedimisega ekstremistid. Dhulikelis ei tekkinud kiusatustki – kui puhtusest ja orgaanilistest juurviljaaedadest oli läbi huumoriprisma kirjutatud, siis söömisvõimaluste kohta ütles Lonely Planet täitsa õigesti – need on väga piiratud. Sööd kodus. Ehk siis tellid toidu külalistemajast, kus sa ööbid. Tagantjärgi on isegi natuke naljakas, kuidas pepsi turisti üllatas, et omlett on minimalistlik roog kahest kokkusurutud praemunast. Tõime orgaanilisele aiapidajale linna pealt tomateid.
Olmest rääkides tuli veel üllatusena, et elektrit oli jao pärast ja internetti polnud kogu linnas, mis muutis mu kaugtöömõtte naeruväärseks ja pani idanema esimesed mõttealged sellest, et mind vallandatakse.
Kõige suurem tagantjärele tarkus oli aga see, et sooja pesu ja magamiskotti peab hoidma käsipagasis. Toas oli sama külm kui õues. Selle vahega, et veel niiskem. Ühesõnaga, külm.
Külma veega hambapesu... huh, valus. Millegipärast kartsin, et mul ütlevad mägedes hambad üles.
Peapesu pärast väga ei muretsegi, müts peas, ja küll see peanahk varsti ise puhastuma hakkab. Mul on selle identiteediga ikka vaja vaeva näha, sest naisteajakirja töötajana ei tulnud mulle kordagi pähe, et võtta kaasa kuivšampoone ja kas nende testimisest vähe juttu on olnud.
* * *
Dhulikeli eluolu:

Tilluke video ka:

*alustasin tagantjärele reisikirjaga, mida me kuu aega Nepalis tegime.