Staartrekkija ettevalmistus vol1

Ettekujutust Nepalis matkamisest oli täpselt nii palju kui Liisu Annapurna videotes: inimesed jalutavad külavahel, räägivad jääkirmest veeämbris, pilluvad iroonilisi matkatarkusi ja lõpupoole napisõnalisi kokkuvõtteid stiilis „Täna oli väga raske“.
* * * 
Kõige olulisem pole ei füüsiline ettevalmistus ega matkaraja valik, vaid loomulikult asjad!
Kõik Nepalis käinud kinnitasid, et ei ole vaja muretseda - osta saab seal KÕIKE. Aga mida vaja on?
Vana matkahunt Liisu soovitas kaasa võtta murakaliksi, lutsukomme, vetsupaberi ja koormarihma. Rolf rõhutas sooja pesu ja kilepükste vajalikkust.

Et aga asjade ostmine tundub teoorias alati palju lihtsam kui tegelikkuses, ei tahtnud ma kraami kokkuvarumisega kohapeal paanitseda. Nii et kammisin ikka mitu kuud Tallinna kaubandusvõrku (lisaks küla pealt kokkulaenamisele). Ma pole kunagi elus nii palju aega spordipoodides veetnud.
Suur mõttekoht planeerimisel ja pakkimisel on juba suur temperatuurivahe – meil kõikus see +30st ja räästani hangede vahel. Nii et sombreerost ja paarist hõlstist ei oleks vast piisanud, kuigi hakkama saaks, kui ma mõtlen keset lund kohatud Jeemeni hipidele.
Nr 1 vajadus olid mul matkasaapad, sest uskusin, et need peab sisse ka käima. Samuti uskusin, et ma vahepeal rikastun, aga seda siiski ei juhtunud. Nii ostsin ma impulsiivselt Timberlandi noortesaapad 33 euro eest.

Lühikesteks otsadeks Eesti talves ja Nepaali lumes sobilikud. Muidu aga hakkasid jalad soojas nahksaapas hirmsasti higistama. Iga puhkepaus tähendas niisiis ühtlasi ka õhutus- ja sokikuivatuspausi. Peamine kaebus hais. Iseenesest pidasid hästi vastu ja olid mugavad, hõõruma hakkasid alles 9. päeval pärast intensiivset laskumist (mõlemal jalal sama koha peal vill). Toestatud pahkluu ja kaitstud varbaosa on kiviklibusel maastikul ikkagi väga mõistlik.

Mis siis veel ostsin: plätud, kolm paari matkasokke (ühed eriti soojad – kokkuvõttes olid kõik liiga paksud), tavalised mustad retuusid, mille asemel kandsin hoopis jooksuretuuse ja korduvalt äraviskamisele kuulunud kirjusid malaisia-hiina retuuse (millest on välja veninud juba püksid). Kõige lemmikumaid Marianne komme ma ei leidnudki.

Varem olemas:
Seljakott – 60liitrine Ferrino kott, mis mind juba 13 aastat on teeninud, aga alles tänavu õppisin seda õigesti seljas hoidma.
Magamiskott – tükk aega kaalusin, kas võtta ja võtsin. VÄGA õige otsus eelkõige hügieeni seisukohalt. Külalistemajades külalised vahetusid, linad aga mitte. Ühe korra ainult õnnestus nööril kuivavaid linu näha. Minu magamiskoti temperatuurid ei jätaks mind ka Tallinnas toas eriti ellu, aga 1-2 teki vahel on ok.
Jope – Liisu käest saadud NFA lumelauajope, veepidavus 20 000 ja hingavus g/m²/24h, vile ka küljes. Igati praktiline ja mugav, olen VAIMUSTUSES!
Nokats ja soe müts – olen endiselt nokatsiusku, mulle meeldib. Sooja mütsi võttis üks kohalik proua juba esimesel päeval endal, kui me polnud veel külma tundnudki. Õnneks sain Katsilt tema Nepali mütsi.
Päiksekad - võtsid ühed vanad Ray-Bani prillid, mille praktilisus ületas kõvasti nende välimust. Ise ka ei saa aru, kuidas ma selliseid valikuid suudan teha:)
Sellise enese sissemässimise mõõdus matkarätiku sain laenuks ja kui varem ma neid ei usaldanud, siis korralikult sissetöötatud rätt on ikka hea: pisike, imab hästi, kuivab kiiresti.
Minu jaoks olid asendamatud veel: plekk-kruus, pistikujagaja (et mitu asja saab korraga stepslisse panna), ipod, kaasaskantav i-asjade laadija, väike pesupulber, villased sokid, kindad, kleeplint. Aastatega kujuneb välja oma isegi ehk veidravõitu rutiin, millega end turvaliselt tunned. Seekord oli ka aluseks aastatetagune pakkimis- ja to-do-list, muidu poleks näiteks meenunudki, et võiks äraoleku välisministeeriumi kodulehel registreerida vms.

Aga nüüd STOP! Teatavasti jõudsin mina Katmandusse, seljakott jäi aga Istanbuli. Esialgu võtsin seda kergendusena. Vaatasin hiidkotiga Katsi ja Kadrit, et näete, mul pole, aga ikka saan hakkama.

Mida päeva edasi, hakkas süvenema mureke, vaat kui ei saagi kotti kätte ja pean hakkama uuesti kõike ostma. Milline energiaraisk! Arusaamatu automaatkiri Katmandusse teisaldatud mustast kotist süvendas seda nigelat tunnet veelgi, mu kott on ju roheline.

Lennujaam olin Turkish Airlines'i õnnetuse pärast veel suletud, kui asja uurima läksin. Turvakontroll lasi mind inimtühja hoonesse. Ilge bardakk oli seal, minu kotti aga mitte. Siis tuli üks ema tütrega ja leidis kohe oma pagasi. Ma ikka ilma. Kuni loivas lähedusse üks mees, kes küll otseselt ei kinnitanud, et ta seal töötab, aga juhatas ruumi, mis oli omakorda maast laeni pakke täis. Oh ja minu oma ka!

Matkavarustuse saab Katmandus muidugi ilusti kokku kaubelda. Midagi tasuta nüüd küll ei saa või siis me ei osanud piisavalt kaubelda. Põhimõtteks oli saada 30% alla või siis lihtsalt hind, mida olid nõus maksma. Põhibrändid North Face ja Mammut, mille demonstratsioonesinemine siis mägede vahel toimub.

Katmandust ostsin veel:
*  pealambi – ülikerge- ja valge; „Good copy!“ kiitis ka müüja;
*fliisi, kuna mu päevalehe nässakat ei pidanud Kats piisavalt fotogeeniliseks (tal oli õigus);
* pikkade varrukatega spordipluusi – samuti ülikasulikuks osutunud ost nii päikesekaitse kui kliimasobivuse poolest.
* kuidas seda kokkuõmmeldud kangajuppi nimetatakse, mida saab kaela ja pähe panna? Selle soetasin ka.

Tänapäevased kosmosekangast spordi- ja matkariided on A&O, mugavad ja kuivavad kiiresti.
ma ikka poetasin alatasa kuhugi üleliigset puuvillakaltsu maha. Nii et kui siin tuli kommentaare, et vaat, kus tublid tüdrukud, sellise naljariietega ronisite nii kõrgele, siis ma olin igaks juhul vait - sellist spordivarustust pole mul kunagi olnud:)
Riided võiksid olla muidugi isepuhastuvad, juhul kui pole sooja/voolavat või üldse vett.

Ei läinud vaja/ei kasutanud: keeduspiraal, mängukaardid, ristsõnad, sääsetõrje.
Aga näiteks päikesekreemi kulus planeeritust rohkem. Oleks võinud võtta mõne raamatu, millele hammas peale hakkab.

Miks mul kahest tuba on vaja? Teine voodi on asjadele.

Kaasavõetud toiduabi koosnes müslibatoonidest, pirnikaramellidest, paarist mandariinist ja šokolaadist. Oleks võinud end paremini varustada ja igaks päevaks oma toiduportsu planeerida, kui oleks osanud ette näha seda sundvegetariaanlust (v .a tuunikalakonserv). Kindlasti pole kaugel reis, kui ma süvenen kõikvõimalikesse toitvatesse geelidesse ja tuubidesse.

Arstipaunas olid isiklikest vajadustest ja käitumisharjumustest lähtuvalt valuvaigistid, söetabletid, kraadiklaas, plaastrid, Lactoseven, magneesium pulbrina kohe manustamiseks (ei pea kuskil lahustama hakkama), kurgutabletid, dehüdratsioonist taastumise pulbrid, desinfitseeriv viin, silmatilgad, unerohud.
Vaja läks paari peavalutabletti ja igapäevaselt magneesiumi. Magneesiumi polnud ma varem niiviisi söönud, aga lihased tõesti eriti ei valutanud – eks sai ka venitatud ja korra mudis Kats mu krambis jalalihased lahti. Unerohud olid bussisõitude üleelamiseks, aga Nepali teed olid täiesti okeid näiteks võrreldes Sumatraga.
Mida teeks teisiti? Oleks võinud kaasas olla midagi lahtistavat, sest vaevlesin kõhukinnisuse käes. Ei aidanud ei kohalik puskar, 2 nädalat soojas olnud suitsuvorst ega kohalik kraanivesi. Katsil oli suitsuvorst kaasas. Meenub see Hawaii-saate maapoiss, kes pani oma spordikotti ka mitu plasttopsi kilusid.
Vee puhastamiseks ostsime Katmandust klooritablette, sest pudelivee hind läheb mägedes kuni kümnekordseks. Algus hakkas hais vastu, maitsel polnud hädagi, kuigi tagantjärele lugesin soovitust lisada selle parandamiseks C-vitamiini. Aga mõte kasutada tabletti, mis kõik asjad vees ära tapab... ei tundu organismile meeldiv.
Matkalt tagasi olles alles julgesin mõelda mõtet, et hea, et meiega midagi ei juhtunud. Isegi mitte ühtegi marrastust ega komistamist. Suurema jamaga kas helikopter järgi või eesliga alla. Nepali tervishoiusüsteemi ei oleks tõesti tahtnud testida. Meie kehad-organismid pidasid hästi vastu ja täitsa uhke tunne selle üle. Eriti kuuldes, kuidas mõned jõudsid vaid poole päevatee kaugusele, kui pidi juba põlvevalu pärast tagasi tulema.
Järgneb.