Kõigepealt on tuleb hankida TIMS card. TIMS ehk Trekkers' Information Management System on loodud matkajate ja matkaradade kaitseks ning illegaalse matkamise vältimiseks. Et õnnetuste korral oleks ülevaade, et kes ja kus.
Grupis matkajatele on sinine kaart (1000 ruupiat), FIT ehk Free Individual Trekker ehk isetegutseja peab oma rohelise kaardi eest välja käima maksma 2000 ruupiat ehk 17 eurot. Raha kasutatakse TIMS-kaartide trükiks ja süsteemi ülevalhoidmiseks, matkajate heaks meditsiiniabi ja päästeoperatsioonide jaoks ning infrastruktuuri arendamiseks ja matkaradade korrashoiuks.
Kaitsealadele sisemiseks on vajalik Entrance Permit. Hind on rahvuspargiti erinev, näiteks Langtangi oma maksab 3000 ruupiat (26 eurot). Kui tahad veel kuhugi minna, tuleb taotleda uus TIMS-kaart ja maksta pargi sissepääsutasu. Ei saa kurta, et millegi eest maksta pole!
Kõige lihtsam ja tõenäoliselt kõige mõistlikum oleks jätta kogu orgunn matkabüroo hooleks. Aga kuna meil on aega, põikpäisust ja himu säästa, teeme kõike ISE.
TIMS-kaart ja Entrance Permit
Et meil on Katmandus autojuht, laseme end sõidutada Tourist Service Centerisse. Asutus jätab tõsise ja suurejoonelise mulje – kontrastiks kohmetutele hipidele, kes on hädas detailse taotlusvormi täitmisega alustades sellest, et pastakat pole. Ametnik on oma paberite vahel keskendunud hoopis söömisele, kui me kolme peale andmeid kokku kompunnime ja mõtleme käigupealt, et kuhu me siis õieti läheme. Loetud minutid ja kaart käes.
Rahvuspargi sissepääsuluba ei õnnestu aga saada, sest Langtangi kontoril olevat naistepäeva puhul vaba päev. TIMSi ametnik selles mingit probleemi ei näe – küll me rahvuspargi väravas loa saame ja kui seal kedagi pole, siis saame tasuta.
Etteruttavalt võib kinnitada, et loll turist ei saa kindlasti midagi niisama. Dhunches, rahvuspargi väravas kupatatakse kõik bussist välja ja kõik pannakse ilusti kaustikusse kirja, raha eest saad sama ilusti Entrance Permit'i oma TIMS-kaarti.Bussijuht käsib TIMSist teha kolm koopiat, mis nii minnes kui tulles erinevatesse kontrollpunktidesse jagatakse. Laigulises vormis härrad otsivad paar korda bussi läbi ka. Esimese versiooni kohaselt otsitakse pruuni suhkrut ja kulda. Selle autor on meie kandja Nono, kellest tuleb veel palju juttu. Teine, märksa usutavam versioon on relvade ja ebaseaduslikku küttimise kontroll. Rahvuspargi teema. Muidugi võib partatšokis olla mõni illegaal, sest Tiibeti/Hiina piir on üle mäe.
 |
| Siseneme Langtangi rahvusparki Dhunches. |
 |
| Giidid järjekorras, et saaks oma turistide paberid korda ajada. |
 |
| Dokumentidega turistid, kes saavad ise hakkama. |
Sujuvalt jõudsime juba bussi peale. Langtangi/Syabru Besi pileti ostmine oli vist me reisi kõige keerulisem väljakutse üldse. Tagantjärgi väga ei oskagi seletada, mismoodi mu aju töötab, aga tundus jälle oluline ise ära osta, mitte lasta külalistemajal sellega tegeleda. Vähemalt tõestatud, et kõigega saab hakkama, aga sääst on muidugi kosmeetiline. Tegelt võib süüdistada seda, et kui oled piisavalt palju reisinud, siis ikka koged, kuidas igast appiruttajad vahvalt vahelt võtavad.
Autojuht viis meid Gobgbu bussijaama ja liialdamata võib öelda, et vähemalt 25 inimese käest pidime küsima, enne kui Machha Pokhari bussipeatuse ja ilma ühegi ingliskeelse sõnata piletiputka Katmandu pealt üles leidsime. Vahepeal imetlesime kartulipõldu kaubakeskuse ees.
 |
| Selline putka oligi vaja Katmandu pealt üles leida. |
Meeleoluvideo "Piletiost kanakuudist"
Ekspressbussis on igal reisijal oma iste (mis siis, et vahekäik täidab kaubaveo ülesannet) ja iga kümne meetri tagant kohalikke peale ei võeta nagu local bus seda teeb. Ehk siis peatusteta. Väljaarvatud lõuna, metsapeatus, Dhunches sissepääsulubade kordaajamine, 3 korda kontrollpunktidesse TIMS-kaardi koopia, paar korda bussi läbiotsimine + bussiremont.
80kilomeetrine sõit võttis 10 tundi. Tagasi saime kõigest 6,5 tunniga ning kui uus Langtangi maantee valmib, siis pidavat kuluma 4 tundi.
Minnes üks oksendas, aga üldiselt oli üle ootuste sujuv sõit – ma ju varusin bussisõidu üleelamiseks unerohtu. Oli hetki, kui orgu vaadata ei tahtnud, samal ajal kui Kats, pea väljas, filmis ning Kadri kommenteeris tagurdamist: „Ei no tee on küll ammu otsas!“
Bussisõit on muuhulgas suurepärane idikakatalüsaator: kohe avavad end inimesed, kes keelduvad pagasit katusele panemast, kuigi sees ei ole ruumi; inimesed, kes keelduvad TIMS kaardi koopiate tegemisest, et säästa puid jne. Hirmus, kus maailm on ikka lolle täis!
Sõiduvõimalusi on muidu teisigi, näiteks Jeep. Jeep ja cheap tekitas meil matkabüroos hinnapakkumist küsides mõnusa arusaamatuse: „Yes, it's Jeep!" Kallim, aga ei pruugi tegelikult olla kiirem ja olulisem mugavam variant. Kohtasime Hongkongis elavaid nepallasi, kes sõitsid Kyajin Gompasse hoopis helikopteriga ja siis enam-vähem surid oma kahepäevasel laskumisel, et Syabru Besist Jeebiga Katmandusse sõita.
Meeleoluvideo "Bussireis Langtangi".
 |
| Prouad on bussi pakitud. Foto autor: Kadri |
 |
| Metsapeatus. |
 |
| Lõunapausid. Teise pildi peldik oli kõige rõvedam, mida ma ühes toidukohas olen külastanud. Toit oli maitsev. |
 |
| Alguses oli tee mõistliku laiusega, seejärel võis kõrvalsõitjaid patsutama hakata. Langtangis käis juba "targem annab järele"-manööverdamine. |
 |
| Järjekordne kontroll. |
 |
| Syabru Besi - bussireisi lõpp-punkt, matka alguspunkt. |
Kas võtta giid ja kandja, selles on küsimus. Netis on rohkelt praktilist infot, mis kogu süsteemi selgitavad ja õpetussõnu jagavad – ma ei hakka neid siin ümber trükkima. Jätkub ka analüütilisemaid-filosoofilisemaid arutlusi. Näiteks pärast eelmise aasta traagilist oktoobrit, kui
Annapurnas sai Thorong La kuru lumetormis üle 40 inimese surma. Miks ilmainfo ei liikunud, kas süüdi on giidita koi-backpackerid või asjakohase varustuseta nepallased ja kas giidi peaks kohustuslikuks muutma.
Jah, kohustust praegu ei ole, kuid minu meelest võiks vähemalt üks kahest – kas giid või kandja – matkal kaasas olla.
Nägime igasuguseid variante: kes kõndis, käed taskus, kes kandis kõike ise. Langtangi oru rajal kohtasime päris palju omal käel marssivaid noori hipisid ja üht prantsuse vanameest.
Ega mööda rada teemajast teemajja jalutamises erilist kunsti ole, aga arvatavasti on see ikkagi majanduslik otsus (mitte niivõrd eetiline küsimus, et keegi ju kotte tassib). Hipidel on oma pähklivõi ka kaasas, et selle eest lisa ei peaks maksma hommikusöögil.
 |
| Giidid ja kandjad. |
Saatemeeskond liitub turistidega üldiselt juba Katmandust, hoolitsedes ka teepealse asjaajamise eest.
Me otsustasime abimehe võtta matka alguspunktist Syabru Besist. Keegi kuskil end ise ei pakkunud – tundub olevat tõesti reegel, et giidid palgatakse Katmandust.
Hakkasime mööda peatänavat järjest läbi käima külalistemaju, millel oli giiditeenus fassaadil ära märgitud. Üks mees siis lubaski oma onupoja kutsuda. Poiss oli uje, inglise keelt tönkas ja kinnitas valmisolekut järgmisel hommikul teele asuda.
Hinnas – 1500 ruupiat päev (13,4 eurot) – me kauplema ei hakanud. Kui hiljem küsisin Nonolt, kui palju ta sellest rahast endale saab, ei saanud ta isegi küsimusest aru. Selgus, et kogu raha. Vot selline onupojapoliitika. Foorumitest võib lugeda, et Katmandus koorivad mõned bürood nii jõuliselt, et giidile/porterile jääb 400 ruupiat.
Asendamatu Nono
Tiibeti-šerpa segu Nono oli meile idee järgi kandja, tegelikkuses midagi giidi ja isehakanud väikevenna vahepealset. Ristisime ta Meie Nunnuks.
 |
| Foto autor: Kats |
Sellegipoolest oli ta täiesti asendamatu. Miks?
*„Pea vaba“-turistirežiim. Mõtlema pidime ainult kolm korda päevas, mida süüa (seegi on veidi petlik kohustus, sest menüü on igal pool sama). Ülejäänud otsused tegi Nono: kus teha teepaus, lõuna, kuhu jääda öömajale, millal päeva alustada, millal lõpetada.
* Rääkis läbi öömaja ja duši hinna. Kui oled piisavalt kulutav õgard, mida me kahtlemata olime, siis öömaja ja vee eest ei maksagi. Langtangi rajal said kandjad ja giidid tasuta süüa ja magada, meie aplus maksis tõenäoliselt ka selle kinni. „Kui turist piisavalt ei kuluta, siis giidil on probleem,“ ütles Nono.
* Teemajas identifitseeritakse sind giidi järgi. Nii olime meie kaustikus kirjas kui „Nono's group“. Nono võttis meilt toidutellimused ja kandis ka toidu ette. Kui rändad iseseisvalt, et võidakse sind lihtsalt tähelepanuta, st nälga jätta.
* Valdas infi, millal hakkab vihma või lund sadama või millal sadu lakkab või tuul järgi vaibub või kus külas pole parajasti vabu tube. Kohalikuna teadis külasid, inimesi ja olusid läbi ja lõhki (isegi kui ta ei osanud seda inglise keeles edasi anda).
* Turvakaalutlus: teadis, milline jakk ründab ja mida teha mäestikuhaiguse korral. Erinevalt meiesugustest tumbajumbadest oli tal ka telefonilevi, juhul kui peaks midagi tõsist juhtuma (meie kohalikul kõnekaardil polnud mägedes levi, rääkimata Eesti omadest).
* Ujeda nunnu koore all oli tegelikult rahaahne suslik, mida saab võtta kui hinnalist elukooli õppetundi.
 |
| Foto autor: Kats |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar