Aklimat-palverännak Thrangu Tashi Yangtse kloostrisse

Jalgsi- ja bussiretk marsruudil Dhulikhel – Namo Buddha – Panauti – Banepa – Dhulikhel

Nepaali minnes tundus kõige olulisem aklimatiseerumine ehk siis olla ja harjuda. See pidi kindlasti toimuma kõndides ja valituks osutus üks pühamaid budistlikke paiku  – Thrangu Tashi Yangtse klooster.
Selle agaga, et kui peaks ankeedis vastama, kui väga meid sinna oodatakse, siis ma oleks valinud "pigem ei".

Kõigepealt vastati emailile, et veebibronne nad ei tee ja kõigepealt peame minema Katmandus nende hotelli ja siis nad eraldavad toad. Isegi kui nad bronne ei teinud, oli neil pikalt ette teada kuupäevad, kui vabu tube ei ole. Et me aga Katmandusse ei läinud, anti kolm telefoninumbrit, kellega ühendust võtta.

Meie külalistemaja peremees laenas telefoni ja kolmest numbrist sai Kadri kätte Karma, kes kinnitas, et meil on öömaja olemas. Ütlesime, et nelja-viie ajal jõuame.
 Kuna kogu minu pagas koosnes peaasjalikult läpakast, polnud pakkimisega muret. Läpaka jätsin maha, ülejäänu oli seljas. Pudel vett kotis.

Olgem ausad, võtsin seda palverännakut rohkem sõnakõlksuna... Aga kaardi peal ongi kirjas Namo Buddha pilgrimage trail 18 km - 6h. Igatahes oli plaan minna jala Namo Buddhasse ja sealt Panautisse, edasi juba bussiga Banepa kaudu tagasi.

Pool tundi treppe mööda üles, higi lahti, jõudsime Kali templini. Kuna see on sõjaväe valduses ja tekitas pigem nõutust, ma seda pildistamisväärseks ei pidanud. Küll aga jäädvustasin avara vaate, mis oli mäe otsa päris palju huvilisi meelitanud.

Lõunapeatuse tegime piirkonna kõige nooblimas restoranis Deurali, mille paigutaksin pigem kategooriasse "Koht, kus süüa". Toidust palju suurem elamus oli see, kuidas muutus meie ümber tiirelnud perenaise tuju, kui ta sai aru, et ma ei jäta talle suurt jootraha.

 Roheline jume saime varjualuse katusest, kuna vahepeal hakkas sadama.

Vihma käes marssimisest pääsesime. Tee oli ilusti tähistatud, nii et eksimisest pääsesime ka.

Foto: Kadri

Osta! Osta! Osta!                                                                       Foto: Kadri

Selge vihje, et hakkame lähenema:

Palvelippe on viite eri värvi, mis paiknevad kindlas järjekorras ja tähistavad viit elementi. Sinine sümboliseerib taevast ja ilmaruumi, valge õhku ja tuult, punane tuld, roheline vetti ja kollane maad. Nii need siis lehvivad tuules ja kannavad igas suunas palveid, mantraid, õnnistust.

Thrangu Tashi Yangtse klooster

Thrangu Tashi Yangtse on 1978.aastal asutatud Tiibeti budistlik klooster, kus on praegu u 250 munka.

Siin on üks video, mis annab aimu, mis elu seal elatakse:

Ilusa legendi järgi andis Buddha  oma elu siin oma elu näljasele tiigrile ja tema kutsikatega.

Nn check-in oli omaette katsumus. Kõigepealt läks aega, et kloostriõuelt üldse mõni hingeline leida ja siis veel aega, et see oleks külalistemaja manager Karma. Leidsime ta kloostri pood-kohvikust. Ka siis tegi ta nägu, et tema pole tema ja ei ta ei saa inglise keelest aru ja talle pole küll keegi helistanud.

Avasüli see klooster meid küll vastu ei võtnud.

Voodikoha hind oli küll palju kõrgem, kui me arvestasime, aga püha ürituse nimel ikka võib (1200 ruupiat, sisaldas kahte toidukorda) . Nagunii poleks vastu õhtut osanud enam kuhugi minna. Tuba oli soe ja puhas, vähemasti võrreldes meie Dhulikeli öömajaga.

Ühte Tallinnast pärit noort vene naist kohtasime, muid vahejuhtumeid ei meenu.

Õhtusöök oli kell 19. Kuna seal olid pildistamist keelavad sildid, siis mina muidugi pilti teha ei julgenud. Kadri seal midagi pusserdas toidukausi varjus.
Kloostrikooli poisid istusid ühes ääres, külalised eraldi (sh mungarüüs valged inimesed). Enamasti oli dsellised vanemas keskeas inimesed - järgmisel hommikul nägime, kuidas neid autodega viidi-toodi. Meie olime sellise mugavuse kõrval ikka tõsised palverändurid!
Kloostrikooli poisid serveerisid suurest potist sööki. Vürtsikas leem nuudlitega, millest muljet ei avaldanud ei kumbki koostisosa ega roog tervikuna. Mõtlesin, et mina küll suudan seda soolast jakivõiga teed juua, aga tegelikult ei suutnud. Jälk!
Pole ime, et valgete sektsioon oli pärast  kohvikus kui üks mees. Noored mungad käisid ka seal munade ja nuudlite järel.
Meie kodu üheks ööks:

Hommik oli õhtust targem. Eineks tennispalli suurune pelmeen, aga täidiseta. Kõrvaseks läätseleem. Gluteenitalumatu selles kohas küll pikalt vastu ei pea, aga meil just üks selline oligi kaasas.

Uhke Thrangu Tashi Yangtse tempel, mis valmis 2008. aastal:

Kloostri juurde kuulub ka kool, kus õpib 70 noort munka. Koolis pakutakse tiibeti, inglise ja nepaali keeles üheksaklassilist üldõpet, millele lisandub põhjalik kultuuri- ja religiooniõpe. Koolis rõhutakse ka keskkonnateadlikkusele ja ümbrust hoitakse korras.

Kui näete mu käe ümber üht värvilist võru, siis see tuli Namo Buddhast kaasa, et mind kaitsta.

Tegelikult oleks pidanud seal mitu päeva kohal olema, nüüd jäi vaid minek ja tulek.

Hakkasime hoogsalt Panauti poole astuma (mitte et sinna bussiga ei oleks saanud). 

Vaiksed külakesed, inimesed tegid põllul tööd, mehed lõid luuslanki. 

Foto: Kadri

Panauti vaateid:

Panautisse jõudes juhtus see, mida oodata oli – mul jalad maast lahti ja kontakt reaalsusega kadunud. Ei juhtu väga tihti, aga kõik mu reisikaaslased on sellega juba kursis. Aga jah, ebasobivalt soe riietus, väsimus, nälg ja pettumus, et süüa ei saanud ning ma olen täiesti omas maailmas.

Kats ja Kadri tegelesid samal ajal kohaliku kõnekaardi registreerimisega, et saaks kasutada seda kõneaega, mis Kadri eelmisel päeval (kõnekaardi pähe) ostis. Selleks oli vaja pilti, passikoopiat, ema ja vanaise nime. Käiku läks minu isik, kuna mul oli kõige rohkem linnukesi selles listis.

Et protseduur tundus range ja bürokraatlik, oli seda veidram avastada, et kohapeal ei saanud koopiad teha, pildi lõikamiseks polnud kääre ja kedagi ei häirinud, kui kaks tšikki tegelevad hoogsalt kellegi teise identiteedi kujundamise ja allkirjade vorpimisega.

Kohalik number kulub kamba peale ikka ära. Kadril oli kaasas iidne Nokia, mille aku pidavat lõpmatuseni vastu pidama. Kui see meie Kadri ainult laadijat poleks unustanud :D

Panautist sõitsime kohaliku bussiga Banepasse ja sealt Dhulikeli. Banepas ostsin esmaabi-samosad – arvestades, et see tänavatoit mind veel millegi hulluga nakatab – ja äratasin end jälle elule.

Suure ringi küsimus: kui ma olen kahepäevase matka teisel päeval akontaktne, siis kuidas üle elada 21päevane matk? Mõtlen selle 21 ühepäevaseks matkaks?