Äge on see alguse ärevus, kui üldse ei kujuta ette, mis toimub hakkab, kas elektrit on, kui palju lund ja mis vesi ka maksab. Väga midagi peljata siiski ei oska. Piilusime eile matkalt saabujaid ja need tundusid täitsa elus.
Kell seitse hommikul olime valmis. Meie eelmisel päeval tellitud kandja Nono hilines, aga tulemata ta ei jäänud. Virgutas ta meid kohe kolme uudisega: seljakotti tal endal ikkagi ei ole, siis olevat ta isa õhtul kukkunud purjus peaga selja puru ja viidud Katmandusse haiglasse, kolmandaks tahtis kaasa võtta oma sõbra ja et me ise vaadaku, kui palju me tahame talle maksta. Braavo, midagi veel?
Isa asja pärast tundsime end sitasti, õigemini võis end kõigi nende uudiste peale nigelalt tunda.
Väikse seljakoti ta ikka leidis kodust, tõi kolm bambuskeppi ka. Asjad olid küll lõpuks rohkem koti ümber, sest sisse neid eriti ei mahtunud, aga mis meil loovate lähenemiste vastu olla saab.
Arusaadav, et kolme valge mooriga igav ja me pole tegelikult hirmus kitsid, aga see eelnev trall ei loonud väga soodsat pinnast, et meile veel üks kandja-ülalpeetav kaasa jalutama sokutada. Suurem osa asju oli meil endal seljas ja Nonole jäid peamiselt varuriided, magamiskotid ja muu pudi-padi.
Kõige suurema osa asju jätsime muidugi Buddha Guest House'i pererahva tuppa hoiule. Mingit raha selle eest ei küsitud. Alguses tundub ikka jube veider, kui iga liigutuse eest raha ei küsita. Nagunii plaanisime tagasi tunnel samas kohas ööbida, sest nii palju kui läbi kappasime, oli see kõige puhtam ja mugavam variant. Kõige kallim ka - kolmene WC ja sooja dušiga tuba 500 ruupiat (4,32 euri). Nägime ka 200ruupiast (1,73 eur) tuba, millel WC väljas ja haises värske värvi järgi, aga muidu polnud viga. Selles meie külalistemajas oli toit peale riisipudru ikka ebareaalselt halb ja õhtul oli koridoris kottpime. Õudne oli. Ja sellegipoolest parim.
Mul oli hästi meeles ka eelmise aasta Sumatra kogemus, kui giid võttis sõbra kaasa ja ta tahtis kogu aeg oma sõbraga olla, ütles meile: „Take your time!“ ja kupatas meid poolteiseks tunniks kuningalossi jne. Ühesõnaga, kaotas meie vastu igasuguse huvi. See on see häda, kui mõtestad maailma lahti oma eelmiste kogemuste põhjal. Sõbra kaasavõtmise idee sai veto peale. NO!
Kogu jokutamise peale tekkis tunne, et me ei jõuagi külast välja. Kliima jõudis juba muutuda ja sai talvevammused maha koorida, enne kui me 11päevane matk oleks alanud.
Aga teele me asusime. Ja meeldejäävalt - seda küll ei oodanud, et kohe hommikul peab küüned mäkke lükkama ja ämblikustiilis taeva poole ronima. Kindaid polnud aega otsida ja nii sai oma siidikäpad kohe poriseks.
Vahepeal on teepaus, lõuna ja isegi veidi siledat maad. Reibas oli olla, vaated olid seda väärt.
14.30 jõudsime Gatlangi, mis on äärmiselt fotogeeniline 2500 elanikuga küla (huh, sisuliselt nagu Kärdla on seal pisikeses Himaalaja orus!). Rahvuselt tamangid. Elustiil on ikka väga arhailine nagu allolevatelt piltidelt näha - kõik see elu tuleb ise teha oma raske tööga. Meie muidugi tahtsime kõike seda üles pildistada ja filmida ja sisuliselt tegimegi seda. Esimestel päevadel oled äksi täis, pärast viitsi üldse enam nagunii.
Magasime kohe küla alguses Paldor Peak Guest house'is, tuba kolmele 250 ruupiat. Märkmetes on mul millegipärast mitu korda kirjas: „Nonol on igal pool sugulased“.
Õhtul ei pese ennast eriti ja nii hakkab seegi olema. Nagu ka see reegel, et hambapesust jääb mul alati nägu pastat täis. Enne päikeseloojangut tuleb kõik asjad ära asjatada, sest pärast läheb jahedaks. Menüüs ei ole isegi ühtegi vihjet lihale ja nii hakkab seegi olema. Olen mägederütmis ja lähen 19.30 magama.
Hommikul saab selgeks, et õhtul tähtsalt paikapandud hommikusöögi aeg ei tähenda, et sul tellitud puder selleks kellaks laual auraks. Ei, siis võib-olla hakatakse liigutama, kui sa välja ilmud.
Kavatsesin küll iga päeva kohta viis pilti valida, aga ma ei suuda ja ei taha ka. Vaadake, kui palju inimesi, kui palju lugusid.
Tere hommikust!
Kohalikud lulli ei löönud, ikka kas tassisid või ajasid miskit. Või siis heegeldasid või kudusid käigu pealt. Pildil nomaadsed karjaajajad.
Esimene teemaja. Tagantjärgi tegi kõvasti nalja, mis olekus me sinna jõudsime - sisuliselt hing paelaga kaelas. Kats tegi ka esimese plaasterdamise.
Uhke tamangi taat.
Vapustavad maastikud. Muld sädeles. nii et kui näoli maha oleks käinud, oleks kaunis meik näos.
Lõunapausil nägime nepali ja saksa matkajaid, kellega me järgmistel päevadel samas rütmis kulgesime.
Esimene dal bhat ja fototapeet.
Turistid tunnevad headmeelt sileda maa üle. Seda tuli ette harva, ikka oli vaja üles või alla.
Vapustavad maastikud vol2.
Gatlangi külale iseloomulikud laastukatused.
Jakiliha vinnutamine.
Pere vanimad liikmed vaatavad nooremate järele.
Kartulipanek.
Müüriladujad.
Läksime küla vahele tiirule, kui kohe tulid väikesed rokased lapsed ja pistsid oma pruuni ja parkunud ahvikese käe pihku. Neil tundus seltskonna üle suur rõõm olevat, vanemad teevad ju kogu aeg tööd.
Kõige kaunim tamangi naine.
Proua tahtis mu mütsi endale ja sai ka. Kohalikega ei tohi jamada.
Geniaalne Kadri võttis laste jaoks õhupalle kaasa. Kui palju rõõmu!
Mulle üldse ei meeldi, kui turistid on lapsed ära rikkunud ja nad hakkavad kõigilt raha ja kommi nuiama. Nono ütleb, et puuetega lastele võiks ikkagi anda. Siis muidugi veel ei taibanud, et neil kõigil on tegelikult puudus kõigest.
Vanad naised said vahel päris pahaseks, kui tahtsid neid pildistada. Nad arvasid, et nad ei ole enam ilusad.
Kes läheb kooli, kes korjab nõgeseid. Kõik söögiks.
Naised kaevul on hämmingus Katsi kõrvaklappidest.
Kõik külalapsed oskasid järgmisel hommikul öelda: "One balloon!"
* * *
Ma ikka mõtlen nende inimeste peale, kuidas neil läheb ja kas nad on üldse elus veel. Kuu aega hiljem sai maavärinas sai kahjustada või täielikult otsa 500 maja - need majad polegi ju nagu ehitatud, vaid lihtsalt üles laotud. Siin on kaks lühikest klippi, milline Gatlang nüüd välja näeb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar